Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk
nii õe kui karu peale.
10
Ma olin Salmes tõesti pettunud ja oleksin hea meelega emale ära rääkinud, et õde karuga tiiba ripsutab. Ma ei saanud seda aga teha, sest ema oleks kohe teada tahtnud, kus ma Salmet karu seltsis nägin, ja siis oleksin ma pidanud talle ära rääkima, et käisin piilumas kuuvalgel vihtlevaid naisi. See polnud võimalik.
Nii ma siis teadsin küll õe saladust, kuid pidin seda vastu tahtmist endale hoidma. Isegi Salmele ei võinud ma midagi mürgist nähvata, kuna temagi ei tohtinud ju aimata, et ma olin sel ööl metsas ja nägin kõike pealt. See oli ebameeldiv.
Eriti piinlikuks tegi kogu loo see, et ka Pärtel oli näinud minu õde koos karuga ning uuris nüüd minu käest pidevalt: “Kuule, kas nad käivad?” Ta ei teinud seda küll minu kiusamiseks, vaid tavalisest, lihtsameelsest huvist, aga mulle mõjus see ikkagi ärritavalt. See, et Salme karuga tegemist tegi, oli isegi piisavalt häbiväärne – pidi siis veel terve ilm seda teadma! Karu ja Salme vaheline suhe oli meie pere siseasi! Nõudsin, et Pärtel kellelegi ei räägiks, mida me kuuvalgel ööl metsas nägime, aga ma polnud sugugi kindel, et ta oma lubadust peab.
Ma ju teadsin omast käest, kui raske see on. Avastatud saladus keerles mul kõhus ning lausa trügis keelele – sest mis mõtet on midagi välja nuhkida, kui sa oma teadmisega kelkida ei või! Asi polnud ainult karus ja Salmes, me olime ju tol ööl näinud veel palju säärast, mis polnud mõeldud meie silmadele. Kohtudes hiljem mõne Salme sõbrannaga, hakkas mu pea võidurõõmust ja üleolekust lausa pööritama – seal ta istus ja suhtus minusse kui tüütusse poisikesse, aga ometi olin ma näinud tema tisse ja peput! Kui ta seda vaid teaks! Aga ma pidin oma uurimistulemused maha vaikima ja üksnes muigasin veidralt, kui Salme sõbrannad minu poole pöördusid.
“Mis sa naerad?” küsisid nad pahaselt, aga mina ei vastanud midagi, väänasin meeleheitliku pingutusega suu sirgeks ja jooksin minema, et mitte reeta oma salajasi teadmisi tisside ja tagumike kohta.
Ainus, kellele ma kõigest ausalt rääkida julgesin, oli Ints. Aga temas jällegi ei äratanud minu uudised mingit huvi ega imetlust. Rästiku jaoks olid inimene ja karu üsna sarnased olevused ning ta ei näinud mingit põhjust, miks ei võiks nad omavahel semmida. Ning ka Salme sõbrannade varjatud ilu kohta ei osanud Ints midagi arvata. See on muidugi ka üsna loomulik, kuna pika sileda köiega sarnanev madu ei ole iialgi võimeline mõistma rindade ja pepude otstarvet. Seepärast kuulas Ints minu jutustust üsna ükskõikselt ja ütles, et jah, ta on kõike seda juba näinud ning selles pole midagi erilist.
Olin endale lubanud, et hakkan sagedamini Hiiet külastama ning seda ma ka tegin. Tüdruk raius taas jäneseid, kui me põõsastest välja hiilisime, julgustatuna Intsu sõnadest, et Tambetit ega tema naist pole hetkel kodus. Hiie nägi kole väsinud välja, aga muutus meid nähes otsekohe rõõmsaks, ehkki häbenes hirmsasti oma plekilist põlle ning paljaid varbaid, mis olid jäneseverest punased. Ta peitis varbad suure kirve taha ja oleks hea meelega tahtnud meiega juttu ajada, aga hundid laudas muudkui ulgusid näljaselt ning nõudsid süüa.
“Ma vist pean veel natuke tööd tegema,” sosistas Hiie õnnetult. “Muidu nad hakkavad nii hirmsat kisa tegema, et isa ja ema kuulevad ja tulevad siia.”
“Ja siis sa saad sõimata?” küsisin mina.
“Ei, ei!” vastas Hiie, aga tema näost oli näha, et nii see just oli.
“Lähme vaatame neid hunte,” pakkus Ints ja me astusime lauta. Ma polnud iial varem näinud nii palju hunte üheskoos. See oli lausa jube – neid oli seal sadu, igaüks oma väikeses latris. Kui me lauta sisse vaatasime, keerasid nad kõik koonu meie poole ja limpsasid keelt, ilmselt lootes, et koos meiega saabub ka igatsetud jäneseliha. Kui hundid nägid, et me tulime tühjade kätega, hakkasid nad taas läbilõikava häälega uluma, mõned viskusid lausa pikali ja püherdasid maas, näitamaks et nad on näljast meeleheitel.
“Nad pole täna rohkem söönud kui hommikul,” seletas Hiie.
“Hunt ei peagi nii palju sööma,” ütles selle peale Ints. “Minu meelest on nad õige rammusad ja mõni on lausa paks. Vaata kas või seda elukat siin ukse juures! See on ju sama paks ja suur nagu mõni karu. Ära toida neid nii palju!”
“Aga nad ju uluvad, kui süüa ei saa,” kurtis Hiie.
“Teeme nii, et nad jäävad vait,” ütlesin mina ja sisistasin valjusti. Loomulikult ei suutnud minu hääl võistelda huntide kõrist tuleva ulgumisega, kuid õigesti lausutud ussisõna jõuab alati sihile – ta põletab end läbi ka kõige valjemast lärmist ning on võimatu teda mitte kuulda. See ussisõna oli mõeldud loomade uinutamiseks. Hundid lõpetasid käratsemise, haigutasid, nii et kihvad paistsid, lõid siis lõuad naksti kokku ja heitsid laisalt pikali. Veidi aega silmitsesid nad meid uniselt, siis panid pea käppadele ja jäid tuttu.
“Kas sulle pole õpetatud ussisõnu?” küsisin ma Hiielt.
“On ikka, aga mitte sellist,” vastas tüdruk, kes vahtis vaimustunult põõnavat hundikarja. “Kui kaua nad magavad?”
“Õhtuni, või siis nii kaua, kuni me nad üles äratame,” ütlesin mina. “Ma õpetan selle ussisõna sulle selgeks, siis võid sa nad hommikul ära toita ja seejärel magama panna, et nad asjatult ei lärmaks. Kas tahad?”
Hiie noogutas õhinal pead. Ma kordasin vajalikku ussisõna, kuni see talle meelde jäi ning ta seda lausuda oskas. Siis tegime proovi – ma äratasin hundid üles, nad ajasid end uimaselt jalule ja olid esiotsa õige rahumeelsed, kuid õige pea meenus neile harjumus vahetpidamata õgida. Märgates, et neil pole ninaesist, lasid hundid sedamaid oma kõridel kajada. Seejärel sisistas Hiie veatult oma äsjaõpitud ussisõnad ja hundid heitsid alistunult uuesti pikali, katsid koonu sabaga ning hetke pärast magasid taas.
“No näed, kui lihtne see on!” ütlesin mina. “Imelik, et su isa ja ema sulle varem seda nippi pole õpetanud.”
“Küllap nad tahavad, et Hiie kogu aeg hunte nuumaks,” arvas Ints. “Minu ema räägib ikka, et see Tambet armastab hunte rohkem kui inimesi.”
Hiie punastas seda kuuldes, sest jutt käis ju ikkagi tema isast. Ta teadis, et meile ei meeldi tema vanemad, ja tundis end nende pärast süüdlasena. Küllap kartis ta ka seda, et meie vastumeelsus Tambeti suhtes kasvab nii suureks, et me ka tema tütrest enam midagi ei pea. Vaevalt et ta isegi oma isa suuremat armastas, Tambet oli ju tema vastu hirmus kuri, seega oleks ta vabalt võinud Intsu jutu peale kosta: “Jah, see on tõsi. Ta on tõepoolest üks tige inimene.” Hiie oli aga liiga häbelik ja vagur, et niisuguseid sõnu lausuda. Ma ei kuulnud kunagi, et ta oma vanematest midagi halba oleks rääkinud, hoolimata sellest, et tema ise nende läbi kõige rohkem kannatas. Ta lihtsalt tundis nende pärast pidevat piinlikkust, umbes nii nagu häbenetakse mingit inetut armi, mida teiste pilkude eest peita pole võimalik.
Meie loomulikult ei arvanud, nagu oleks Hiie süüdi selles, et tal on loll isa. Vastupidi, meile hakkas aina enam meeldima tema külastamine. See andis võimaluse Tambetile käkki keerata. Tema tahtis, et ta kallid hundid muudkui õgiksid, meie aga panime nad magama ja piltlikult öeldes näppasime Hiie tema vanemate poolt ehitatud puurist, mis koosnes suurest kirvest ja kuhjast jänestest, keda ta tükeldama pidi. Me käisime tema juures iga päev ja Tambet ning Mall ei suutnud ära imestada, miks hundid nii uniseks on muutunud ja enam päeval ei söö. Nad jäid isegi koju valvama, aga ussisõna sisistamine võtab vähe aega ning Hiie leidis ikka võimaluse selle lausumiseks, tõestades sellega oma vanematele, et hundid heidavad põõnama ka siis, kui vanemad on kodus.
Lõpuks kutsus Tambet kohale isegi Ülgase – kuidas siis muidu! Hiietark tuli ja uuris hunte, kes olid hommikuselt virged ja ulgusid nagu pöörased, aga sel ajal kui Ülgas ja Tambet läksid onni taha võpsikusse, et uurida, ega metsaemal või puuhaldjatel huntide unega mingit pistmist pole, sisistas Hiie oma ussisõnad, ja kui mehed mõtlike nägudega tagasi lauta tulid, magasid kõik hundid õiglase und.
“See on haldjate töö,” ütles Ülgas. “Selles pole kahtlust. Ma aiman, milles asi. Tambet, vana sõber, sinu huntide ulgumine ilmselt segab metsahaldjate und. Sa tead ju küll, et haldjad magavad just päeval,