Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
jutu käigust selgus, oli lellele ette heidetud, et ta mõisad ei too talle niipalju sisse, kui nad tooma peaksid. Ta vastas selle peale: «Sissetuleku puudujääki võtan ma kui väljaminekut, mis mulle lõbu teeb, kuna ma sellega teiste inimeste elu kergendan; mul ei tule isegi seda vaeva näha, et see annetis minu kaudu käiks, ja nii läheb kõik jälle tasakaalu.»
Sel kombel oli naisterahvaste vestlus oma uue sõbraga üpris mitmekesine, ja üha süvenevas vastastikuses usalduses rääkisid nad lähemal ajal oodatavast nõbust.
«Meie arvates on ta kummaline käitumine kooskõlastatud lellega. Ta ei anna enesest mitu aastat elumärki, saadab ainult keni kinke, mis mõistamisi ta asukohta lasevad oletada, kirjutab siis korraga päris lähedusest, ei taha aga enne meie juurde tulla, kui oleme talle oma olukorrast teateid andnud selline käitumine pole loomulik, mis selle taga ka peitub – me peame seda enne ta saabumist teada saama. Täna õhtul anname teile kausta kirju, millest edasisi järeldusi võib teha.»
Hersilie lisas:
«Eile tutvustasin teile üht sõgedat ümberhulkujat, täna peate kuulda saama pöörasest reisimehest.»
«Tunnista aga üles,» ütles Juliette, «et see tutvustamine sinu poolt tagamõtteta ei sünni.»
Hersilie päris parajasti pisut kannatamatult, kuhu jääb magustoit, kui toodi teade, et lell ootab seltskonda enese juurde järelroale suures lehtlas. Teel sinna märkasid nad välikööki, kus kokk väga agaralt oma läikima hõõrutud kastruleid, kausse ja taldrikuid kolistades sisse pakkis. Vanahärra leidsid nad ruumikas lehtlas suure ümariku värskelt kaetud laua tagant. Kui tulijad istet olid võtnud, ilmus lauale rikkalikult kõige kaunimat puuvilja, hõrgutavaid küpsiseid ja parimaid maiustusi. Lelle küsimusele, mis neil senini on juhtunud, millest nad vestelnud, andis Hersilie rutaka vastuse:
«Meie kallis külaline oleks küll teie lakooniliste mõtteterade suhtes segadusse sattunud, kui Juliette talle pidevate kommentaaridega appi poleks tulnud.»
«Ikka on sul tegemist Juliettega,» tähendas lell, «tema on tubli tüdruk, kes veel midagi õppida ja aru saada tahab.»
«Mina tahaksin meeleldi palju sellest, mis ma tean, ära unustada, ja see, millest ma aru olen saanud, pole ka suuremat väärt,» vastas Hersilie lustakalt.
Nüüd võttis Wilhelm sõna ja alustas mõtlikult:
«Oskan austada lühidalt väljendatud tõeteri, eriti kui nad ergutavad mind nägema asja vastupidist külge ja viima seda üldisse kooskõlla.»
«Täitsa õige,» pajatas lell, «mõistlik mees teeb seda kogu eluaja.»
Vahepeal kogunes ümariku laua ümber järk-järgult uusi inimesi, nii et hiljem tulijad vaevalt kohta leidsid. Ilmusid mõlemad ametnikud, jäägrid, hobusetalitajad, aednikud, metsnikud ja muud, kelle elukutset otsekohe kindlaks ei saanud teha. Igamehel oli jutustada ja teatada kõige viimast uudist oma töölõigust. See meeldis vanahärrale, nii et ta isegi asjast huvitatult küsimusi esitas, lõpuks aga püsti tõusis, tervitas ja koos mõlema ametnikuga lauast lahkus, kuna seltskond veel istuma jäi. Kõik nad olid üpris hästi lasknud hea maitsta puuviljal, nooremad juurdetulijad aga maiustustel, kuigi nad ise nägid välja veidi metsikuvõitu. Üks mees teise järel tõusis lauast üles, tervitas istumajääjaid ja läks minema.
Naisterahvad, märgates, et külaline vaatles selliseid kombeid pisut imestades, andsid talle alljärgneva seletuse:
«Te näete siin veel kord meie tubli lelle iseärasuste mõju, ta tõendab, et ükski sajandi leiutistest ei vääri rohkem imetlust kui see, et saab süüa võõrastemajades eriliste väikeste lauakeste juures kaardi järgi; niipea kui ta selle kombega tutvus, püüdis ta seda ka oma perekonnas enese ja teiste jaoks sisse seada. Kui ta parimas tujus on, kirjeldab ta elavates värvides koledat ühislauda perekonnas, kuhu peab istuma iga liige, pea täis teistele võõraid mõtteid, vastumeelselt pealt kuulama üldist vestlust, hajameelsena kaasa kõnelema või tusaselt vaikima; ja kui veel õnnetuseks istuvad lauas lapsed, andes põhjust iga silmapilk pedagoogikaga tegelemiseks, siis loob see tusatuju kõige ebasobivamal ajal. «Nii paljusid ebameeldivusi tuleb välja kannatada,» ütleb lell, «sellest süüst aga oskasin ma end vabastada.» Harva ilmub ta meie lauda ja istub hetkeks toolile, mis tema jaoks tühi seisab. Oma väliköögi võtab ta enesega kaasa, sööb tavaliselt üksi, teised muretsegu eneste eest ise. Kui ta aga kord hommikueinet, desserti või midagi muud kehakarastust pakub, siis kogunevad kõik siin-seal töötavad kodakondsed ja naudivad heldet andi, nagu te nägite. See teeb lellele rõõmu; kuid tema söögilauda ei tohi tulla ükski, kes ei too kaasa head isu, ja igamees, kelle kõht juba täis on, peab lauast üles tõusma, ainult nii on kostitaja kindel, et teda alati ümbritsevad need, kes heast söömaajast lugu peavad. «Kui tahad inimestele rõõmu teha,» kuulsin teda ütlevat, «siis pead neile andma seda, mida nad võivad saada harva või mitte kunagi.»»
Tagasiteel vapustas ootamatu sündmus pisut seltskonna meelerahu. Hersilie ütles enese kõrval ratsutavale Felixile:
«Vaata sinna, mis lilled need küll olla võivad? Nad katavad künka kogu päikesepoolset külge, ma pole neid veel varem näinud.»
Felix ajas oma hobuse otsemaid jooksule, kihutas kohale ja oli tagasiteel terve õiekroonide kimbuga, mida ta juba kaugelt lehvitas, kui ta järsku koos hobusega teeliste silmist kadus. Ta oli ühte kraavi kukkunud. Sedamaid eraldus seltskonnast kaks ratsanikku, kes õnnetuskohale kihutasid.
Wilhelm tahtis vankrist välja hüpata, Juliette ei lasknud:
«Abistajad on juba tema juures, ja sellistel juhtudel on meil seaduseks, et ainult aitaja kohalt liikuda tohib; kirurg on juba seal.»
Hersilie peatas oma hobuse sõiduki kõrval:
«Nii see on,» ütles ta, «ihuarste vajatakse ainult harva, haavaarste igal ajal.»
Juba kihutaski Felix seotud peaga taas lähemale, oma õilmitsevat saaki kõvasti kinni hoides ja kõrgele nähtavale tõstes. Enesega rahul olles ulatas ta kimbu oma käskijannale, Hersilie andis talle selle eest kirju, kerge kaelarätiku.
«Valge side ei sobi sulle,» ütles ta, «see on palju lustlikum.»
Ja nii jõudsid nad küll rahulikus meeleolus, kuid üksteise suhtes palju lähedasematena koju.
Oli juba hilja, seltskond läks lahku rõõmsas lootuses homsele jällenägemisele, kuid alljärgnev kirjavahetus hoidis meie sõpra veel mitu tundi ärkvel ja sundis teda mõtisklema.
LENARDOLT TÄDILE
Lõpuks saate te kolme aasta takka minult esimese kirja, armas tädi, vastavalt meie kokkuleppele, mis muidugi on imelik küllalt. Ma tahtsin näha maailma ja sellele täielikult anduda ning tahtsin selleks ajaks unustada oma kodumaa, kust ma tulin ja kuhu ma jälle tagasi loodan minna. Tahtsin saada terviklikku muljet ja üksikasjad ei pidanud mind kaugustesse eksiteele viima. Vahepeal vahetasime aeg-ajalt vajalikke elumärke. Mina sain kodumaalt raha ja teile anti üle väikesed kingid mu omastele jagamiseks. Saadetud toodetest võisite te näha, kus ma just parajasti viibisin ja kuidas. Küllap onu mu igakordse asukoha kindlasti veinide maitse järgi ära tundis, siis pitsid, nipped-näpped, teraskaubad – eks need märkinud naisterahvastele mu teed läbi Brabandi üle Pariisi Londoni, ja nii leian ma koju jõudes teie kirjutus-, õmblus- ja teelaualt, teie negližeede ja pidurõivaste juures nii mõnegi tunnuse, millest oma reisikirjeldusi võin alustada. Teie olete mind saatnud, ilma et te minust oleksite kuulnud, ja te pole võib-olla isegi uudishimulik, et minust rohkemat teada saada. Mulle, vastupidi, on ülimalt vaja teie helduse läbi teada saada, kuidas on lood selles ringis, kuhu kavatsen taas tagasi pöörduda. Ma tahaksin tõesti saabuda võõrsilt kui võõras, kes selleks, et meeldiv külaline olla, algul pärib, mida majas tahetakse ja sallitakse, ning kes ei kujutle, et teda peab ilusate silmade või juuste pärast vastu võtma otse tema enese soovide kohaselt. Kirjutage mulle sellepärast heast onust, armsatest täditütardest, enesest, meie sugulastest, lähematest ja kaugematest, ka vanadest ja uutest teenijatest. Ühe sõnaga – laske oma vilunud sulel, mida te oma õepoja jaoks juba nii ammu tindisse pole kastnud, ka korra tema heaks üle paberi libiseda. Teie informeeriv kirjutis peab mulle ühtlasi olema kreditiiviks,