Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
mõistus ega raha siin kokku juhtunud.»
Sellises rõõmsas meeleolus saabusid kõik neli päikeseloojanguks jälle koju. Ilmus Antoni; kuid väike Julie, kellele sellest liikumisrohkest päevast veel küllalt polnud, laskis hobuse ette rakendada ja sõitis maale sõbranna juurde, keda ta – oh ahastust – juba kaks päeva polnud näinud. Neli kojujäänut tundsid end ootamatult kohmetuina ja langes koguni lause, et isa eemalviibimine omakseid rahutuks teeb. Vestlus kippus takerduma, kui lõbus junkur järsku üles hüppas ja üsna varsti raamatuga tagasi tuli, pakkudes seda ettelugemiseks. Lucinde ei saanud end pidada ja küsis, kuidas vennas sellele mõttele, mida tal juba aasta aega pähe pole tulnud, ometi sattus; nooruk vastas talle reipalt:
«Mulle tuleb kõik õigel ajal meelde; selles suhtes ei saa teie ennast just kiita.»
Ta luges ette rea ehtsaid muinasjutte, mis inimese roopast välja viivad, ta soove hellitavad ja tal iga tingimuse unustada lasevad, mille pitsitust me ikka veel ümber südame tunneme, isegi kõige õnnelikumatel silmapilkudel.
«Mis ma nüüd küll peale hakkan?» hüüdis Lucidor, kui ta lõpuks üksi istuma jäi. «Aeg kaob; Antoni vastu pole mul usaldust, ta on võhivõõras, ma ei tea, kes ta on, kuidas ta siia majja sattus, ega tea, mis ta tahab. Näib, et ta keerleb Lucinde ümber, ja mida võin ma sellepärast temalt loota? Mul ei jää muud üle kui pöörduda Lucinde enda poole; tema peab seda teadma, tema kõige esimesena. See oli ju mu esimene tunne; miks laseme me end vääriti tarkuseteedele talutada? Esimene peab nüüd viimne olema, ja ma loodan sihile jõuda.»
Laupäeva hommikul kõndis juba varakult riietatud Lucidor oma toas edasi-tagasi, mõeldes läbi seda, mis tal Lucindele oli öelda, kui ta kõrvu kostis mingi naljakas jagelemine ukse taga, mis ka otsemaid avanes. Lõbus junkur lükkas enese ees poissi, kes tõi külalisele kohvi ja küpsiseid; tema ise kandis külma einet ja veini.
«Sina pead ees minema,» hüüdis junkur noorele teenrile, «sest külalist peab eelkõige teenima; mina olen harjunud end ise ümmardama. Mu sõber, täna hommikul tulen ma pisut vara ja käraga, naudime siin rahus oma einet ja vaatame siis, mis peale hakata, sest teistest on meil täna vähe loota. Väike pole veel oma sõbranna poolt tagasi, need kaks peavad vastastikku vähemalt iga neljateistkümne päeva takka oma südant välja puistama, kui ei taha, et see lõhki läheks. Laupäeviti on Lucinde täiesti ligipääsematu, ta annab isale täpipealt aru oma majapidamisarvetest, ma tahtsin ka sinna vahele segada, aga issand hoidku mind! Kui ma tean, kuipalju mõni asi maksab, ei maitse mulle enam ükski suutäis. Homseks oodatakse külalisi, vanaätt pole end ka veel jalule ajanud, Antoni läks jahile, teeme meie sedasama.»
Kui nad õue jõudsid, olid püssid, jahitaskud ja koerad juba ootamas ja nüüd viis tee põldude vahele, kus nad kuidagi patuga pooleks siiski noore jänese ja vaese, armetu linnu maha kõmmutasid. Sellal käis jutt kodustest asjadest ja praegustest külalistest. Nimetati Antonit, ja Lucidor ei jätnud lähemaid teateid selle mehe kohta pärimata. Lustakas junkur kinnitas pisut kehkjalt, et temale on see kummaline mees läbi ja läbi selge, olgu ta nii saladuslik kui tahes. Nooruk pajatas:
«Antoni on kindlasti mõne rikka kaubamajaomaniku poeg, kelle isa jäi pankrotti just sel ajal, kui poeg oma nooruse täies õieeas jõuliselt ja reipalt mõtles osa võtta suurtest tehingutest, kuid nende kõrval ka rikkalikult avanevatest naudingutest. Lootuste kõrguselt allapaisatuna ajas ta end kuidagi jalule ja tegi teisi teenides seda, mida ta enese ega omaste heaks enam teha ei saanud. Nii käis ta läbi maailma, õppis kõige täpsemalt tundma inimesi ja nende vastastikusi suhteid ega unustanud sealjuures oma kasu silmas pidamast. Väsimatu toimekuse ja kõigutamatu aususega äratas ja hoidis ta paljudes inimestes ülal täielikku usaldust enese vastu. Nii võitis ta endale kõigis paigus tuttavaid ja sõpru, võib üsna selgesti märgata, et ta varandus on paigutatud maailma mööda niisama laialdaselt, nagu ta tutvusringkondki kaugele ulatub, mistõttu siis ka ta juuresolek aeg-ajalt ühevõrdselt vajalik on kõigis neljas maailmajaos.»
Seda kõike jutustas lõbus junkur veel üksikasjalisemalt ja naiivsemalt, lisades sellele nii mõnegi kentsaka märkuse, otsekui tahaks ta oma muinasjutuloori alles õieti laiali lehvitada.
«Kui kaua juba on Antoni ühenduses mu isaga! Nad mõtlevad, et ma midagi ei näe, kuna mitte kui miski mulle korda ei lähe; aga just sellepärast, et mulle miski korda ei lähe, näen ma seda veel selgemini. Ränga raha andis Antoni minu isa hoolde, kes selle omakorda kindlalt ja tulutoovalt paigale pani. Alles eile andis ta vanamehele tasahilju kalliskivikastikese; ma pole näinud lihtsamat, kaunimat ega hinnalisemat kui see, kuigi ainult ühe pilguga, sest asja hoitakse salajas. Tõenäoliselt on see määratud pruudile meeleheaks, silmarõõmuks ja tuleviku kindlustamiseks. Antoni on oma lootuse pannud Lucindele! Aga kui ma neid kahte koos näen, ei saa ma seda hästivalitud paariks pidada. See tuisupea, Julie, sobiks Antonile rohkem, usun kah, et ta võtaks selle peigmehe parema meelega vastu kui mu vanem õde, tõepoolest vaatab Julie mõnikord nii lahkelt ja osavõtlikult selle vanapoisi poole, nagu tahaks ta temaga tõlda istuda ja lendu minna.»
Lucidor võttis end kokku; ta ei teadnud, mis tal vastata tuleks, kõike, mis ta kuulis, kiitis ta endamisi heaks. Junkur jätkas:
«Üldse on sel tüdrukul mingi vildak nõrkus vanemate meeste vastu; usun, et ta oleks teie isale niisama lipsti! mehele läinud kui pojalegi.»
Lucidor järgnes oma seltsilisele, kuhu see teda iganes üle kivide ja kändude viis, mõlemad unustasid jahipidamise, mis niikuinii kuigi saagirikas ei saanud olla. Nad pöördusid sisse ühte renditallu, kus neist üks tegeles söömise, joomise ja vadistamisega, teine aga süvenes oma mõtetesse ja kaalutlustesse, kuidas tänast avastust enese kasuks rakendada…
Lucidoril oli pärast kõiki neid jutustusi ja avastusi ärganud selline usaldus Antoni vastu, et ta koju jõudes juba kohe õues tema järele päris ja aeda ruttas, kus otsitu kuuldavasti pidi viibima. Lahke õhtupäikese paistel käis ta kõik pargiteed läbi, asjata! Kusagil polnud ühtki hinge näha, lõpuks astus ta suure saali lävele ja – ime küll – loojuv, peeglist tagasikiirguv päike pimestas teda sel määral, et ta neid kumbagi, kes sohval istusid, ära tunda ei suutnud, vaid sai ainult silmata, et üks meesterahvas suudles enda kõrval istuval naisterahval väga tuliselt kätt. Kui suur oli seetõttu ta ehmatus, kui ta silm jälle seletama hakkas ja ta enese ees nägi Lucindet ning Atonit! Ta oleks tahtnud maa alla vajuda, seisis aga nagu juurdunult paigal, kui Lucine talle väga sõbralikult ja süütult tere tulemast ütles, end koomale nihutas ja teda enesest paremale palus istuda. Pooluimasena võttis noormees istet, ja kui neiu teda kõnetas, tänase päeva järele päris, end koduste talitustega vabandas, suutis ta rääkija häält vaevalt välja kannatada. Antoni tõusis püsti ja jättis Lucindega jumalaga, kui see, samuti püsti tõustes, meie sõpra jalutuskäigule kutsus. Lucidor kõndis vaikides ja kohmetult neiu kõrval; ka neiu näis rahutuna, ja kui Lucidor kas või pisutki tasakaalus oleks olnud, siis oleksid talle sügavad hingetõmbed reetma pidanud, et kõrvalkõndija südamest tulevaid ohkeid maha püüab suruda. Kui nad majale lähenesid, lahkus neiu, noormees aga sammus, algul pikkamööda, siis aina kiiremini, vabasse loodusesse. Park oli talle liiga kitsas; ta ruttas põlluteele, kuulda võttes ainult oma südame häält, ilma et ta kõige täiuslikuma suveõhtu ilu oleks märganud. Kui ta üksi oli ja ta tunded rahustavas pisaratevalingus leevendust leidsid, hüüdis ta:
«Juba mitu korda elus – kuid mitte nii julmalt – olen ma tundnud valu, mis mind nüüd täiesti mannetuks teeb: kui ihaldatud õnn astub meie juurde, käib meiega käsikäes, külg külje kõrval, ent kuulutab ühtlasi oma lahkumist igaveseks ajaks. Ma istusin tema juures, kõndisin tema kõrval, tema hõljuv kleit puudutas mind, aga olin tema juba kaotanud! Mis sellest enam korrutada, ära maali enesele enam midagi ette, ole vait ja otsusta!»
Ta oli endal suu lukku pannud; ta vaikis ja mõtiskles, sammudes üle väljade, aasade ja läbi võsa, mitte alati just kõige käidavamal rajal. Ainult siis, kui ta hilisel tunnil oma tuppa astus, suutnud ta end pidada ja hüüdis:
«Homme vara olen ma siit läinud, teist sellist päeva ei taha ma enam üle elada!»
Ja nii heitis ta kõigi riietega asemele. Õnnelik, terve noorus! Juba ta magaski, väsitav liikumine päeval tõi talle kõige magusama öörahu. Kuid lohutavatest