Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
lelle, kõrgema mäeasjanduse ametniku juures, et ma koos peenestuspoistega suureks sirgusin, nendega mäekraavidest väikesi puukoorest laevukesi alla lasksin, just see viis mind tagasi sellesse ringi, kus ma end taas mugavalt ja noorenenuna tunnen. Vaevalt saab see miilisuits sulle nii meele järgi olla kui mulle, kes ma teda juba lapsepõlvest peale olen harjunud sisse hingama otsekui viirukit. Ma olen maailmas palju katsetanud ja alati sedasama leidnud: inimese ainuke mõnu on harjumuses; isegi ebameeldivusest, millega me harjunud oleme, ei taha me naljalt ilma jääda. Piinlesin kord üsna kaua ühe haavaga, mis ei tahtnud paraneda, ja kui ma lõpuks terveks sain, oli mulle ülimalt vastumeelt, et kirurg enam haava siduma ja minuga hommikueinet sööma ei tulnud.»
«Siiski tahaksin oma pojale võimaldada maailma suhtes vabamat, avaramat vaadet, kui seda kitsas elukutse suudab anda,» lausus Wilhelm. «Piira inimest nagu tahad, kuid lõpuks vaatab ta siiski omal ajal ümber; ja kuidas saab ta seda aega mõista, kui ta mõnevõrragi ei tea, mis sellele on eelnenud? Ja kas ei peaks ta hämmastunult sisenema igasse kauplusse, kus müüakse vürtse, kui tal poleks aimugi maadest, kust need hädavajalikud haruldused temani on jõudnud?»
«Miks nii keeruliselt?» küsis Jarno. «Lugegu ajalehti nagu iga filister ja joogu kohvi nagu iga vana naine. Kui sa sellest aga siiski üle ei saa ja nii hullupööra seda täiuslikku haridust igatsed, siis ei mõista ma, kuidas sa nii pime võid olla, kuidas sa veel kaua võid otsida, kuidas sa ei näe, et asud ühe eeskujuliku kasvatusasutuse otseses läheduses.»
«Läheduses?» küsis Wilhelm ja raputas pead.
«Muidugi!» vastas teine. «Mida sa siin näed?»
«Kus siin?»
«Otse oma nina all.»
Jarno sirutas nimetissõrme välja, näitas ja hüüdis kannatamatult:
«Mis see siis on?»
«Noh olgu!» vastas Wilhelm. «Söemiil; aga mis see siia puutub?»
«Hüva! Lõpuks ometi! Söemiil! Mis tuleb teha, et seda söemiili niikaugele saada, kui ta siin praegu on?»
«Laotakse puuhalud kõrvuti ja ülestikku.»
«Ja kui see on tehtud, mis siis edasi sünnib?»
«Nagu mulle näib,» pajatas Wilhelm, «tahad sa mulle Sokratese kombel seda au osutada, et mõista ja tunda anda, et ma äärmiselt absurdne ja puupea olen.»
«Mitte põrmugi!» kostis Jarno. «Jätka, mu sõber, vasta täpselt. Niisiis! Mis sünnib nüüd, kui reeglipärane puuriit tihedalt ja siiski õhku läbi laskvalt üles on laotud?»
«Noh, siis süüdatakse ta põlema.»
«Ja kui ta nüüd põhjalikult põlema on pandud, kui leek lõõmab läbi iga prao, mis siis tuleb teha? Kas lasta teda edasi põleda?»
«Mitte sinnapoolegi! Puuvirna läbiv leek tuleb kähku kinni matta mätaste ja mulla, tukkide ja kõige käepärast olevaga.»
«Et teda kustutada?»
«Ei, et summutada.»
«Niisiis jäetakse talle niipalju õhku, kui on vaja, et kõik hõõgusega läbi tõmbuks, et kõik hästi söestuks. Samas suletakse iga pragu, kustutatakse iga väljalööv leek, et kõik ajapikku iseeneses kustuks, söestuks, jahtuks, lõpuks lahtivõetuna kui müüdav kaup sepa ja lukksepa, pagari ja koka kasutusse läheks ja kui ta kalli ristirahva kasuks küllalt on andnud, veel tuhana kasutamist leiaks pesunaiste ja seebikeetjate poolt.»
«Noh, kui seda võrdlust kasutada, kuidas sa siis enesele vaatad?» päris Wilhelm naerdes.
«Sellele pole raske vastata,» kostis Jarno. «Pean end vanaks korviks täis häid pöökpuusüsi; seejuures aga luban ma enesele seda omapära, et lasen end ainult iseenese pärast ära põletada, mistõttu ma siis ka inimestele üpris imelik näin.»
«Ja mind?» päris Wilhelm, «kuidas võtad sa siis mind?»
«Eriti praegu,» vastas Montan, «näen ma sinus reisikeppi, millel on imelik omadus igas paigas, kuhu ta pistetakse, haljendama lüüa, mitte kusagil aga juuri alla ajada. Nüüd arenda seda võrdlust edasi ja õpi aru saama, et ükski metsnik ega aednik, ei söepõletaja ega puusepp, ei ükski teine käsitööline sinust asja ei mõista teha.»
Selles vestluses tõmbas Wilhelm nüüd põuest – ma ei tea, milleks – midagi, mis näis pooliti kirjataskuna, pooliti laadikuna ja mida Montan ammust ajast tundis. Meie sõber ei salanud, et ta seda kui mingit fetišit kaasas kannab, ebausus, et tema saatus sõltub teataval määral sellest esemest.
Aga mis see oli, seda ei tohi me käesoleval kohal lugejale veel mitte usaldada, kuid niipalju peame ütlema, et sellest hargnes kõnelus, mille tulemused lõpuks sinna välja viisid, et Wilhelm tunnistas, kuidas ta juba ammu ihkab end pühendada teatavale erilisele ettevõttele, ühele päris tõeliselt kasulikule kunstile, eeldades, et Montan saab ühingu liikmete juures asja niikaugele viia, et kõige koormavat kõigist tingimustest – mitte rohkem kui kolm päeva ühes paigas peatuda – peatselt tühistataks ja talle oma sihi saavutamiseks võimaldataks siin-seal niikaua viibida, kui see talle meele järgi on. Seda lubas Montan teha, pärast seda kui Wilhelm oli pühalikult tõotanud, et järgib pidevalt seda usalduse hoos sõbrale avaldatud kavatsust ja peab truult kinni kord tehtud otsusest.
Seda kõike tõsiselt läbi rääkides ja teineteisega lakkamatult vaieldes olid nad aina kaugemale jalutanud oma ööbimiskohast, kuhu oli järk-järgult kogunenud kummaliselt kahtlane kamp, ja päevatõusuks metsast välja jõudnud paljakule, kus silmasid mõnd ulukit, mis rõõmsameelsele Felixile eriti palju lõbu valmistas. Lahkumistund oli käes, sest siit läksid teed mitmesse ilmakaarde. Fitzu küsitleti nüüd nii mõnegi suuna suhtes, poiss näis aga hajameelsena ja andis oma harjumuse vastaselt segaseid vastuseid.
«Sa oled üldse kelm,» ütles talle Jarno, «sa tundsid kõiki neid mehi, kes täna öösel meie ümber istet võtsid. Et varem tulnud mehed olid metsatöölised ja kaevurid, see võib olla, aga viimati saabunuid pean ma kontrabandivedajateks, salaküttideks. Ja see pikk, päris viimane, kes ikka märke liivale kriipseldas ja keda teised pisut lugupidavamalt kahtlesid, oli kindlasti varanduseotsija, kellega sa ühe mütsi all oled.»
«Need kõik on head inimesed,» kostis seepeale Fitz, «nad elatuvad vaevaliselt, ja kuigi nad mõnikord midagi teevad, mida teised inimesed keelatuks peavad, siis on nad ometi ainult vaesed kuradid, kes enesele midagi peavad lubama, et aga elu sees hoida.»
Tegelikult oli aga väike kelm poiss järelemõtlik, märgates, et meie reisimehed teevad ettevalmistusi lahkuminekuks; ta kaalutles midagi salakesi, sest ta kõhkles, kumma ränduriga ta nüüd kaasa peab minema. Ta arvestas oma kasu: isa ja poeg käivad kergemeelselt ümber hõbedaga, Jarno aga koguni kullaga; poiss pidas paremaks viimast mitte kaotsi minna lasta. Sellepärast kasutas ta avanevat juhust otsekohe, ja kui Jarno talle lahkumisel lausus: «Noh, kui ma nüüd Püha Joosepisse jõuan, saan näha, kas sa oled aus; ma otsin ristikivi ja lagunenud altari üles,» – siis vastas Fitz:
«Te ei leia sealt midagi, ja ma jään siiski ausaks; kivi on küll seal, aga ma toimetasin kõik tükid kõrvale ja hoian neid siin ülal alal. See on hinnaline kivim, selleta ei saa kergitada ühtki aaret maa seest; mulle makstakse väikese tüki eest üpris palju. Teil oli täiesti õigus: sellest kivist tulebki mu tutvus tolle kahetu mehega.»
Nüüd tekkisid uued arutlused. Fitz kohustus Jarnole teise tukati eest lähemal ajal tubli tüki seda haruldast mineraali muretsema; seevastu laitis ta hiiulossi mineku maha, kuna aga Felix siiski selle mineku juurde jäi, manitses Fitz teejuhti tungivalt, et ta rändureid mitte liiga sügavale varemetesse ei laseks minna, sest keegi ei leia enam iialgi teed välja neist koobastest ja urgudest. Nad läksid lahku ja Fitz lubas parajal ajal jälle hiiulossi saalidesse ilmuda.
Teejuht astus ees, mõlemad rändurid tema järel; eesmineja oli vaevalt tüki maad mäkke jõudnud, kui Felix märkas, et nad ei lähe seda teed, mida Fitz oli juhatanud. Kuid teejuht vastas:
«Mina peaksin seda küll paremini teadma! Sest alles neil päevil murdis vägev torm lähima metsatuka maha; ristamisi üksteise otsa paisatud puud sulevad