Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused. Aleksandr Puŝkin
minuga lähedalt seotud, ütlesin talle kõrva sisse mingi labase jämeduse. Ta ägestus ja andis mulle kõrvakiilu. Me haarasime mõõgad; daamid langesid minestusse; meid lahutati ja selsamal ööl sõitsime kahevõitlusele.
See oli koidikul. Seisin kindaksmääratud kohal koos oma kolme sekundandiga. Ootasin oma vastast kirjeldamatu kannatamatusega. Kevadine päike oli tõusnud ja kuumus suurenes juba. Märkasin teda kaugelt. Ta tuli jala, munder mõõga peal, ühe sekundandi saatel. Läksime talle vastu Ta lähenes hoides käes murelitega täidetud mütsi. Sekundandid mõõtsid meile kaksteist sammu. Pidin esimesena tulistama, kuid erutus vihast oli minus niivõrd suur, et ma ei usaldanud käe kindlust ning selleks, et anda endale jahtumiseks aega, loovutasin talle esimese lasu; mu vastane ei nõustunud. Otsustasime liisku võtta: esimene number sattus temale, igavesele õnnesoosikule. Ta sihtis ja laskis mu mütsi läbi. Oli minu kord. Viimaks oli ta elu minu kätes; vaatasin ta peale ahnelt, püüdes tabada kas või üht rahutuse varjugi. Ta seisis püstoli ees, valides mütsist küpseid mureleid ja sülitades välja kive, mis lendasid minuni. Ta ükskõiksus ajas mind marru. Ma mõtlesin, mis kasu mul on võtta talt elu, kui ta ei pea seda sugugi kalliks? Õel mõte vilksatas mul peas. Langetasin püstoli. „Näib, et teil pole praegu surmaks mahti,” ütlesin talle, „suvatsete einestada; ma ei tahaks teid segada…” – „Teie ei sega mind põrmugi,” vaidles ta vastu, „laske pealegi, muide aga, nagu soovite; teie lask jääb teile; olen alati valmis teie teenistuseks.” Pöördusin sekundantide poole teatades, et praegu ma ei kavatse lasta, ja kahevõitlus sellega lõppeski.
Läksin erru ja eemaldusin siia asulasse. Seldest ajast peale pole möödunud ühtegi päeva, mil ma ei mõelnud kättemaksust. Nüüd on mu tund tulnud…”
Silvio võttis taskust hommikul saadud kirja ja andis selle mulle lugemiseks. Keegi (vist ta volinik) kirjutas talle Moskvast, et teatud isik peab varsti astuma seaduslikku abiellu noore ja kauni neiuga.
„Teie aimate,” ütles Silvio, „kes on see teatud isik. Sõidan Moskva. Vaatame, kas ta võtab oma pulma eel surma niisama ükskõikselt, nagu ootas seda kunagi mureleid süües!”
Nende sõnadega Silvio tõusis, virutas oma mütsi vastu põrandat ja hakkas käima mööda tuba edasi-tagasi nagu tiiger puuris. Kuulasin teda liikumatult; imelikud üksteisele vastukäivad tunded erutasid mind.
Teener tuli sisse ja teatas, et hobused on ees. Silvio surus tugevasti mu kätt; me suudlesime teineteist. Ta istus sõidukisse, kus asus kaks kohvrit, üks püstolitega, teine ta asjadega. Jätsime veel kord hüvasti, ja hobused kihutasid minema.
Möödus mitu aastat, ja kodused asjaolud sundisid mind asuma elama vaesesse külla N. maakonnas. Tegeldes majapidamisega, ei lakanud ma tasakesi ohkamast oma endise kärarikka ja muretu elu järele. Kõige raskem oli mul harjuda täielikus üksinduses kevadise ja tatviste õhtute veetmisega. Lõunani sain veel kuidagi aega veeta külavanemaga vesteldes, töökohti külastades või uusi ettevõtteid vaatamas käies; ent niipea kui hakkas videvik tulema, ei teadnud ma enam sugugi, kuhu end panna. Vähesel arvul kappide alt ja sahvrist leitud raamatud olin pähe tuupinud. Kõik muinasjutud, mida majahoidja Kirillovna oli suutnud meeles pidada, olid mulle jutustatud; naiste laulud sisendasid mulle tuska. Asusin korra magusakstegemata nalivka joomisele, kuid mu pea valutas sellest; pealegi tunnistan üles, et kartsin muutuda joomariks mure pärast, s. t päris purujoodikuks, mille kohta on olemas palju näiteid meie maakonnas. Lähedasi naabreid mul ei olnud, peale kahe või kolme purujoodiku, kelle vestlus koosnes enamasti luksumisest ja ohkamisest. Üksindus oli talutavam.
Nelja versta kaugusel minust asus krahvinna B-le kuuluv rikas mõis, kuid seal elas vaid valitseja, krahvinna aga külastas oma mõisa vaid ühel korral oma abiellumise esimesel aastal ja ka siis ei elanud seal kauemini kui ühe kuu. Siiski, minu erakluse teisel kevadel levis kuuldus, et krahvinna saabub koos mehega suveks oma külla. Tõepoodest nad saabusidki juunikuu algul.
Rikka naabri saabumine on külaelanikele tähtsaks ajajärguks. Mõisnikud ja nende teenijad arutavad sellest paar kuud enne ja aastat kolm pärast. Mis puutub minusse, siis tunnistan üles, teade noore ja kauni naabritari saabumisest mõjus mulle tugevasti; põlesin kannatamatusest teda näha saada ja läksin sellepärast esimesel pühapäeval pärast tema saabumist pärast lõunat *** külla tutvustama end nende hiilgustele lähima naabrina ja alandliku teenrina.
Teener juhtis mind krahvi kabinetti ja ise läks minust teatama. Avar kabinet oli sisustatud kõige võimaliku luksusega; seinte ääres seisid raamatukapid ja igaühe peal oli pronksist rinnakuju; lai peegel asus marmorkamina kohal; põrand oli kaetud rohelise kaleviga ja vaipadega. Olles oma vaeses kolkas luksusest võõrdunud ja võõrast rikkust kaua aega nägemata, muutusin araks ja ootasin krahvi mingi värinaga nagu paluja provintsist ootab ministri ilmumist. Uks avanes ja umbes kolmekümnekaheaastane kauni välimusega mees tuli sisse. Krahv lähenes mulle avameelse ja sõbraliku ilmega; ma püüdsin julgemaks muutuda ja hakkasin end esitlema, kuid ta ennetas mind. Me võtsime istet. Tema vaba ja armastusväärne vestlus hajutas peatselt mu metsistunud kohmetuse; hakkasin juba oma tavalist seisukorda tagasi saama, kui krahvinna tuli äkki sisse, ja kohmetus valdas mind hullemini kui enne. Ta oli tõepoolest kaunitar. Krahv tutvustas mind; tahtsin näida sundimatuna, ent mida rohkem ma püüdsin endale sundimatuse ilmet saada, seda kohmakamana ma end tundsin. Selleks, et mulle toibumiseks ja uue tutvusega harjumiseks aega anda, hakkasid nad vestlema omavahel, koheldes mind kui head naabrit ja ilma tseremooniata. Vahepeal hakkasin kõndima edasi-tagasi ja silmitsesin raamatuid ning maale. Ma ei ole asjatundja maalide alal, kuid üks köitis mu tähelepanu. See kujutas mingit šveitsi maastikku; kuid mind ei üllatanud selles maalikunst, vaid see, et maal oli läbistatud kahe üksteise otsa lastud kuuliga. „Vaat, kus on hea lask,” ütlesin krahvi poole pöördudes. „Jah,” vastas ta, „lask on üsna oivaline. Kas teie lasete hästi?” jätkas ta. „Korralikult,” vastasin ma, tundes rõõmu selle üle, et vestlus puudutas viimaks mulle lähedast ainet. „Kolmekümne sammu pealt mängukaardist mööda ei lase, muidugi kui püstolid on tuttavad.” – „Tõesti?” ütles krahvinna suure tähelepanu ilmega, „aga sina, mu sõber, kas tabad kaarti kolmekümne sammu pealt?” – „Kunagi proovime,” vastas krahv. „Omal ajal lasksin hästi; kuid nüüd on juba neli aastat, kui ma pole püstolit kätte võtnud.” – „Oo,” tähendasin, „sel juhul vean kihla, et teie hiilgus ei taba kaarti ka kahekümne sammu pealt: püstol nõuab iga päev harjutamist. Ma tean seda kogemustest. Meil polgus peeti mind üheks paremaks laskuriks. Kord juhtus, et ma ei saanud terve kuu aega püstolit kätte võtta: minu omad olid parandamisel; ja mis te mõtlete, teie hiilgus? Kui hiljem hakkasin laskma, siis esimesel korral lasksin järjest neli korda pudelist mööda kahekümne viie sammu pealt. Meil oli rittmeister, teravmeelne naljahammas: ta juhtus sealsamas olema ja ütles mulle: „Nähtavasti, vennas, su käsi ei tõuse pudeli vastu.” Ei, teie hiilgus, seda harjutust ei tohi hooletusse jätta, muidu võõrdubki ära. Parim laskur, keda mul õnnestus kohata, laskis iga päev vähemalt kolm korda enne lõunat. See oli tal sisse seatud nagu pits viina.” Krahv ja krahvinna rõõmustasid, et olin jutuhoogu sattunud. „Ja kuidas tema laskis?” küsis krahv minuit. „Nõnda, teie hiilgus: vahel märkab, et kärbes istub seinale; teie naerate, krahvinna? Jumala eest, tõsi. Märkab vahel kärbest ja hüüab: „Kuzka, püstol!” Kuzka toob talle laetud püstoli. Plaksti – vajutab kärbse seina sisse!” – „See on imestamisväärt!” ütles krahv. „Kuidas ta nimi oli?” – „Silvio, teie hiilgus.” – „Silvio!” hüüdis krahv oma istmelt üles hüpates. „Teie tundsite Silviot?” – „Kuis siis mitte, teie hiilgus; olime temaga sõbrad; teda koheldi meie polgus nagu oma venda-seltsimeest; nüüd aga juba viis aastat ei ole mul mingeid teateid. Tähendab, ka teie hiilgus tundsite teda?” – „Tundsin, väga hästi tundsin. Kas ta pole teile jutustanud… kuid ei, arvan, et mitte; kas ta pole teile jutustanud ühest väga imelikust sündmusest?” – „Kas mitte kõrvakiilust, teie hiilgus, mille oli ta ballil saanud kelleltki võrukaelalt?” – „Kas ta nimetas teile selle võrukaela nime?” – „Ei, teie hiilgus,” jätkasin ma tõtt aimates, „andestage… ma ei… ega ometi teie?..” – „Mina ise,” vastas krahv äärmiselt segase ilmega, „ja läbilastud maal on meie viimase kohtumise mälestusmärk…” – „Ah, mu armas,” ütles krahvinna, „jumala