Rännakud murtud maal. Ivar Soopan
kõlavat laulu. See oli vist mingi tuntud lääne hitt, aga esituse omapära takistas ära tundmast, milline täpselt. Nurrusin. Laua kõrvalt jooksis mööda rott, peatus korraks ja vaatas mulle otsa. Viskasin talle laualt krabitüki ja ta lippas edasi. Rüüpasin Singha õlle ära ja tegin minekut. Tsiklimees oli mind oodanud, ilma et ma seda palunud oleksin, ja viis mu hotelli. Saime temaga selle reisi ajal hästi läbi. Ta oli alati käepärast. Ega tal seal palju teenistust olnud, sest saar oli turistidest tühi.
Pärast lennukis mööda saadetud tunde oli voodis linade vahel veedetud öö mesimagus. Hommikul rentisin motorolleri, haarasin kaardi kaasa ja sõitsin oma esimese artikli jaoks materjali koguma. Otsustasin kogu saarele ringi peale teha.
Phuketi loodus on meeldiv: piisavalt ilusaid randu, käänulisi teid ja maalilisi mägesid. Mäed olid üks põhjus, miks vahetasin rolleri võimsama mootorratta vastu. Punnvõrr jäi mägedes sõitmiseks lahjaks ja lausa piin oli kuulata, kuidas mootor end hullumiseni piitsutas.
Teadsin, kui palju Phuketis tavaliselt turiste käib. Nüüd olid paljud hukkunud ning enamik ellujäänuid pärast tsunamit esimesel võimalusel koju sõitnud. Rannad olid inimtühjad, rannaäärsetele tühjadele platsidele oli korjatud purustatud majade sodi, inimeste isiklikke asju ja kõike, mis hiidlaine käigust maha oli jäänud. Otsisin alustuseks väheseid kohalejäänud välismaalasi, et kuulda otseseid meenutusi juhtunust.
Neid polnud raske leida.
“Life is a bitch!” põrutas kuuekümnendais inglane Bill oma baari ukse ees plasttoolil istudes. “Just avasin selle koha ja lootsin, et saan pisut võlgu tasa teenida,” ütles ta kurblikult, kuid sugugi mitte löödult. Kavalad silmad olid tal.
Karoni ranna äärest umbes 300 meetri kaugusel oma tailasest naisega baari pidanud Bill polnud löödud mitte sellepärast, et hiidlaine oleks tema imepisikesele baarile – umbes 50-ruutmeetrisele boksile ühes hoonekompleksis – drastiliselt viga teinud, vaid sellepärast, et baaris ostis ta jooke ainult ise. Või mis ta ikka ostis – niisama jõi. Pole just kõige kasumlikum äriviis.
Tais on palju inglasi, kes on võtnud kohaliku naise. Mõistan, miks nad tailannasid armastavad. Nad on rõõmsameelsed ja armsad, teevad mehele kõik ette ja taha ära. Aga… See ei jää alati nii. Billi kogemus oli ehe näide sellest, kuidas tai naised võivad pärast välismaalasega abiellumist muutuda. Olen sellest hiljem palju kuulnud, et tailannad kipuvad meestele pähe istuma, aga üldistusi ei maksa muidugi teha. Igatahes naine kärkis Billiga, kulm kogu aeg kortsus. Mees koristas ja loivas baaris ringi, vigises vastu ja lõi siis käega. Käratas midagi, sai naiselt sõimata ning istus pudelit avades minu lauda.
“Meil läks ikka väga hästi,” tunnistas ta. “Karonis polnud laine nii suur kui Patongis ja Khao Lakis. Laine küll jõudis meieni, kuid meil tuli pärast koristada ainult kümne sentimeetri paksust liivakihti.”
Billi baariboks asus betoonhoones. Ruumil oli kolm seina, neljas külg oli lahtine. Loogikat eirates oli ta suutnud mahutada oma baari keskele piljardilaua. Selles Karon Beachi osas oli piljard popp, paljude kohtade põhiatraktsioon.
“Ma võin sinuga koos mängida,” ütles Billi baari vastas asuva lõbupaiga müüjanna liiga pealetükkivalt naeratades ja silma tehes. Jätsin Billiga hüvasti ja lasin jalga.
Kuumuses sobivamaid riideid otsides sattusin õmblustöökoja ette, kus üks lõbus härra mulle nahkpintsakut soovitas. Koputasin sama lõbusalt sõrmega vastu otsmikku – väljas oli tohutu palav – ja kõndisin edasi.
Ostsin hoopis linase särgi. Mitte ei ostnud, vaid lausa röövisin. Olin ju rahast peaaegu paljas nagu püksinööp, sest komandeeringuraha oli napilt. Tänavaputka müüja, kes nimetas end Thaks, nimetas summa, mida mul kaasas ei olnud.
“Aga palju sul on?” küsis ta käbedalt. Laotasin taskusse jäänud veeringud peo peale ja ütlesin, et tahaksin enne hotelli jõudmist sellest summast ka süüa. Tha raputas pead ja langetas selle pettunult viltu. “Ma ei teeni siis selle pealt ise midagi,” ütles ta, “aga no võta siis.” Ja lisas lõppu kohustusliku naeratuse.
Jäin Thaga natukeseks vestlema. Ta nägu läks murelikumaks, kui hakkas rääkima oma pere kogemusest hiidlainega.
Rannad, mis jõuluajal peaksid rahvast pungil olema, olid inimtühjad.
Phuketi randade baarid taastati kiiresti, aga rahvast polnud kuskilt võtta.
Igavlevad baaripidajad heegeldamas.
Rõivamüüja Tha.
Patongi ranna baarid.
Baaripidaja, kelle vesi baarist minema viis.
“Mu vend on endiselt kadunud, ta oli Khao Lakis. Kaks õde olid koos temaga kodus, nemad magasid teisel korrusel, kui laine tuli. Aga vend magas esimesel. Arvan, et laine võttis ta kaasa ja viis aknast välja.”
Tha vend jäi kadunuks. “Arvan, et ta on surnud. Teate ju küll – surnuid on palju ja palavaga nad…” Ta oli kaotanud lootuse venna surnukeha leida. Ega ta oleks teda ära tundnudki, nii pikka aega pärast surma sai isiku kindlaks teha ilmselt ainult DNA-proovi järgi.
Tha naeratas: “Aga mu vanemad pääsesid eluga. Nad olid kodust ära.” Tema vanemad ja õed jäid küll Khao Lakis ellu, kuid nende rannaäärse poe lõhkus tsunami pilbasteks ja viis vähemalt kilomeetri kaugusele sisemaale.
Tha astus Skandinaavia aktsendiga rääkivate härraste juurde, kes vaatlesid T-särke, kuid lahkusid midagi ostmata. Tha ütles, et mina olin talle päeva kolmas klient, ja ise muudkui naeratas.
Istusin tsikli selga ja sõitsin Patongi randa. Ühe sealse baari leti taga võtsin istet välismaalase kõrval ja tegin temaga juttu.
“Räägi talle, palju sa siin rüganud oled,” andis inglane Jefrey oma tuttavale nõu. Too oli baari pidav tailanna, loomulikult naeratav ja rõõmsameelne. Tema baar jäi ette kõige suuremale randa kihutanud lainele. Baaritöötajad nägid üle nädala vaeva, et baar puhastada ja avada.
Inglane Jefrey.
“Räägi-räägi!” julgustas Jefrey tagasihoidlikku müüjat. Naine oli olnud tsunami tuleku ajal tööl ja ujunud koos baaripukkidega kõigepealt sisemaa poole ja siis ookeani taanduva veevooluga peaaegu oma baari juurde tagasi.
Jefrey oli tore mees, aga võinuks vähem rääkida. Üks tema jutt andis hoobi mu mereandide isule ja ühtlasi selgitas, miks olin eelmisel õhtul seafood-restoranis üksi istunud.
Koristustöö Patongi rannas.
“No palju seal restoranis siis inimesi oli?” küsis ta, kaval säde silmis, kui olin maininud, et Phuketi välirestoranis oli imelikult vähe kliente. “Tead, miks nad ei julge praegu kalu, krabisid ja muid elukaid süüa? Sest kalamehed toovad iga päev mereande otse ookeanist, kus on juba mitu nädalat hulpinud hukkunud – mitte päris ühes tükis inimesed,” hoidus ta kirjeldamast, millised laibad välja nägid. Lihatoit kuulus paljude mereelukate menüüsse.
“Legendid ja uskumused tekivad tihti hirmu ajel,” püüdsin tema hullu juttu ümber lükata.
“Sina sööd ja mina söön ka, aga väga paljud siin ei söö, sest kardavad,” ütles Jefrey.
Jah, polnud võimatu, et mu kõhtu jõudnud krabi oli mõne hukkunu kallal krabistanud. Mis teha – elu on ringkäik.
“Siin oli nii ilus!” õhkas Jefrey. “Vaata nüüd – rand on inimestest tühi.”
Talle tegi muret, et maale tormanud vesi võttis tagasi voolates