Kui headel inimestel on kõrvalsuhted. Mira Kirshenbaum
ma mõistan, kuidas paljud teist arvavad inimestest, kellel on kõrvalsuhted. Paremini kui arvata võite.
Kunagi kaua aega tagasi oli mu abikaasal suhe teise naisega. Nii palju kui ma tean – ja uskuge, ma püüdsin selles selgusele jõuda! – polnud see seksuaalne suhe ega kestnud eriti kaua. See oli emotsionaalne suhe. Kuid see ei lugenud. See ei loe kunagi. See tegi mulle ja meile kõvasti haiget. Kõrvalsuhted teevad haiget kõigile asjaosalistele.
Kas see muutis mu erapoolikuks? Te võite nii arvata. Kuid selle asemel juhtus midagi muud.
Nagu kõik minu olukorras, tundsin end pärast seda, kui mu abikaasa juhtunu üles tunnistas, rusutult, reedetult, muserdatult. Tundsin, et terve mu abielu oli olnud vale. Ja mu abikaasa oli selle hävitanud.
Nii et muidugi ma vihkasin alguses oma abikaasat. Veel hullem, ma põlgasin teda. Pikka aega mõtlesin, et ta on kohutav inimene, kes tegi kohutava asja.
Kuid siis hakkas mees, keda ma olin nii palju aastaid tundnud, tagasi tulema. Ta seisis iga päev mu ees ja see inimene oli hea inimene. Ma nägin, kui kahju tal oli ja kuidas ta püüdis asja parandada. Nii et ma pidin tegelema esmapilgul absurdse reaalsusega, et ta on hea inimene, kes on teinud kohutava asja.
Probleem oli selles, et head inimesed ei tee kohutavaid asju, mõtlesin ma. Viimaks mõistsin, et ehk ei tee head inimesed kohutavaid asju, vaid nad teevad kohutavaid vigu. Nad satuvad ülepea probleemidesse.
Ja sageli tunnevad nad, et neid tõugatakse asju tegema, mida nad muidu ei teeks – ma hakkasin mõtlema rolli üle, mida ma ise olin kogu selles segaduses mänginud. Ka minul oli selles oma osa. Olin ületöötanud ja tundsin, et mind ei toetata, ja tõukasin ta eemale.
Muidugi ma ei taha, et keegi teeks kunagi läbi seda, mida tegin mina.
Kuid ma ei taha ka, et keegi teeks kunagi läbi seda, mida tegi läbi mu abikaasa.
Sa võid arvata, nagu oleks mul siin kindel plaan: püüda suhteid iga hinna eest koos hoida või inimesi iga hinna eest lahku ajada. Jah, mul on plaan ja mul on hea meel seda avalikult kuulutada. Nimetage mind vanameelseks romantikuks, kui tahate, kuid mu plaan on, et kõik leiaksid armastuse, tõelise, kestva armastuse.
Ja head inimesed, kellel on kõrvalsuhted, soovivad seda saavutada. Kuigi kõrvalsuhe on viga, on see ka arusaamine, et midagi on puudu, miski ei tööta, midagi peab muutma.
Kõrvalsuhe võib aidata oma elus selgusele jõuda ja sel juhul võivad asjaosaliste elud paremaks muutuda. Head inimesed, kellel on kõrvalsuhted, ütlevad enamasti nii: “Ma lihtsalt tahan, mis on parim kõigi jaoks.” Nad tõesti mõtlevad seda, ja kui nad asju õigesti ajavad, võivad nad seda saada.
ÄRA KAHETSE
Jessica, 37, ütles nii: “Ma poleks iialgi arvanud, et sellisesse olukorda satun. Olen abielus ja leian end kõrvalsuhtest – see lihtsalt pole mina. Kuid see olen mina. Ma tegin seda. Ja nüüd ma kardan. Tahtsin vaid leida pisut armastust ja nüüd võib terve mu elu õhku lennata ja mina kaotada kõik, kellest hoolin.”
Enamik inimesi, kellel on olnud kõrvalsuhe, nagu Jessica, tunnevad end väga üksikuna. Kuid nad pole seda. Tegelikult on palju samasuguseid kui nemad. Nagu ütles näitleja Sienna Miller 2007 aastal intervjuus Esquire’ile, kommenteerides oma lahkuminekut Jude Law’st, mis järgnes mehe kõrvalsuhtele ta lapsehoidjaga: “Igaüks, keda tean, on kogenud truudusetust. See ei juhtunud minuga esimest korda ja tõenäoliselt ei jää ka viimaseks.”
Uurimistulemused kinnitavad seda. (Kui oled särasilmne äsjaabiellunu, valmistu šokiks.) Kõigile kättesaadavatele uuringutele põhinevalt on peaaegu pooltel igasugustest paaridest (hetero või gei) ühel või mõlemal partneril mingil hetkel kõrvalsuhe. Üldiselt on tõenäoline, et 47 protsenti abielumehi seob end emotsionaalselt ja/või seksuaalselt kellegi teisega, nagu ka 35 protsenti abielunaistest.1
Ja see laieneb üksikutele. Rohkem kui pooled üksikuist 25 kuni 55-aastastest meestest ja kuni üks kolmandik üksikuist 25 kuni 45-aastastest naistest on samaaegselt seotud rohkem kui ühe isikuga.
Selles küsimuses puuduvad head uurimistulemused geide ja lesbide kohta, kuid inimesed neist kogukondadest ütlevad tavaliselt, et see on sama suur probleem ka nende jaoks.
Selles olukorras pole mitte ainult palju inimesi; nende olukorrad on ka väga varieeruvad. Mõned inimesed teavad kindlalt, et nad ei taha jääda oma partneriga, kuid neid halvab hirm, et lahutus võiks haavata nende lapsi. Teised on täiesti segaduses, kellega nad tegelikult olla tahavad.
Mõned on kahekümnesed, mõned on seiklusi otsivad vanemad kodanikud, ja ülejäänud on kusagil vahepeal.
Vahel on nende püsisuhe läbinisti kohutav ja vahel on sealt vaid üks tükk puudu.
Nii palju inimesi, nii palju segadusi. Mingis punktis mõtleb enamik häid inimesi, kellel on kõrvalsuhted, kuidas nad küll sellesse olukorda sattusid. Nad kindlasti ei kavatsenud olla seal, kus nad on.
Kuidas selline kõrvalsuhe teoks saab?
Sooviksin paika panna kõrvalsuhte arengu üldise skeemi. Detailid on eri inimestel muidugi erinevad. Kuid üllatavalt tulevad ette samad küsimused, sündmused ja tunded, ikka ja jälle, hoolimata vanusest ja tagapõhjast. Siin on üldine muster.
See algab süütult. Tean, et seda on raske uskuda. Kuid see on tavaliselt tõsi. Kui inimesed ütlevad: “Ma ei tahtnud üldse, et see juhtuks,” siis on nad nii siirad, kui suudavad.
Tüüpiliselt on nad püsisuhtes, kuid pole täiesti õnnelikud. Keegi, kes on täiesti õnnelik oma esimeses suhtes, ei satu teise. Ehk on nad väga õnnetud, ehk vaid natukene. Siiski pole neil mingeid petmisplaane.
Ja siis heljub “see teine isik” kuidagi nende radariekraanile. See võib olla keegi, kellega nad iga päev töötavad. Või keegi, keda nad pole kunagi varem kohanud, kellega nad hakkasid vestlema koera jalutades või joogatunni järel hinge tõmmates.
See, miks teine inimene neid kütkestab, varieerub samuti. Vahel on ta lihtsalt kena välimusega. Kuid palju sagedamini on esimeses suhtes midagi puudu, mille järele nad janunevad ja mis äkki tundub võimalik selle uue isikuga. Nad oleksid nagu ekselnud ringi paari tühja veiniklaasiga ja kohanud kedagi veinipudeliga.
SEE ALGAB. Nad tahavad vaid korraks proovida. Asi võib olla vaid seksis. Kuid viimased uuringud näitavad, et isegi mehed otsivad tõenäolisemalt mingit muud sidet. Tavaliselt on selle inimesega vaid hea vestelda. Mis see ka poleks, osa neist on võlutud. Kuid osa neist on hirmunud. Osa neist ütleb: mitte kunagi.
Siiski, enne, kui nad arugi saavad… noh, sel hetkel on tuhat ja üks stsenaariumit.
Ehk leiavad nad enne, kui arugi saavad, end voodist hullumeelses, kirglikus armastuses.
Või ehk õpivad nad teineteist tundma väga, väga aeglaselt. Ehk on neil pikki vestlusi selle kohta, kuhu nende suhe suundub. Ehk nad ei saa sellest ise arugi. Ehk alustavad nad sõpradena ja jäävad selleks mõneks ajaks.
Kuid siiski see juhtub, viimaks nad mõistavad, et on ületanud mingisuguse piiri, pärast seda, kui nad on selle ületanud. Ja tekib suurepärane tunne, sest see oli piir, mida nad janunesid ületada. Kuid tekib ka kohutav tunne, sest nad teavad, et see on petmine, ja nad teavad, et nad ei tahtnud kunagi petjad olla.
Kuid nad on näljased ja nõrgad ja segaduses, ja nii nad lähevad üha sügavamale sellesse uude suhtesse.
MÕLEMAST SUHTEST KINNI HOIDMINE. Nüüd rääkigem tõtt. Kui nad leiavad end korraga kahest suhtest, näib mingil hetkel (võib-olla vaid korraks, kuid see võib venida kuudepikkuseks), nagu võiks see suhtekolmnurk töötada. Abikaasa eest saladuse hoidmine paistab tehtavana. Nad arvavad, et saavad süütundega hakkama.
Nad ei vaata ikka veel eriti tulevikku. Nad kõnnivad mööda tänavat, tundes, et neid on õnnistatud erilise saladusega, võtmega peidetud rikkuse – seksuaalse, emotsionaalse, mille iganes juurde. Nad on kuidagi sattunud igavesse praegusesse,
Vastavalt 2007. aastal Beta Research’i 1738 juhuslikult valitud 21–49 aasta vanuste meeste ja naiste hulgas läbiviidud uuringule.