Sillamäe passioon. Andrei Hvostov

      Kahtlustan Cooperi-legendi tekkimisel reklaamkoti mõju. Sellel oli täitsa vapustav visuaal ja need kotid olid seitsmekümnendate lõpu Eestis laialt levinud.

      Kui keegi räägib meie praeguses Eestis, et talle tuli meie rahva vaimustatud jooksmine tarbimisühiskonna virvatulukeste järele teatud üllatusena, siis on see inimene seitsmekümnendate aastate kilekotimaania ilmselt oma mälust tõrjunud. Või ta pole pidanud vajalikuks nii tühise nähtuse üle mõtiskleda.

      Tavaline kilekott, mis on praegu muutunud prügikastidest elatust otsivate eluheidikute tunnuseks, oli minu lapsepõlves omanikule kõrget staatust tagav aksessuaar. Moevidin, millel ei puudunud süsteemile õõnestavalt mõjunud toime. Läänest ehk turumajanduslikust ühiskonnast N. Liitu smugeldatud – tõenäoliselt tõid seda sodi siia tuhandete viisi nii meremehed kui ka Viru hotellis peatuvad Soome turistid. Kilekoti turuhinnaks oli mingil hetkel viis rubla (pudel viina maksis viis rutsi kakskümmend viis kopikat) ning siit võib arvata, et kilekottide tarnimine meie rahvale oli, on ning võib-olla ka jääb läbi aegade meie maa ajaloos kõige kasumlikumaks tegevuseks.

      Värvilise pildi ning firma logoga kilekott oli sõnumitoojaks paremast maailmast, kui kasutada sõna angel selle kõige esimeses ja otsesemas tähenduses.

      Kilekott kätkes endas ka peaaegu et poliitilist deklaratsiooni, millega anti teada ühe põhilisema inimõiguse – tarbimisõiguse – puudumisest N. Liidus.

      Sillamäel olid selliste kottide omanikuks eranditult eestlased. Need asjad olid meie oludes harulduseks. Püüdes nende eluiga pikendada, proovisid mõned osavkäed sulatada sangaaugu ümbrusesse tugevdavaid polüetüleenist ribasid. Levinud moodus oli ka panna välismaise kilekoti sisse kodumaine kott, mis pidi sisu raskuse enda peale võtma, et säästa välimist ilukihti. Ühe kilekotiga võidi käia mitu kuud. Praegu saan ma aru, et see pidi muutuma lõpuks väga rõvedaks, kuid kummalisel kombel ma ei mäleta seda. Mustusest paakunud kilekotte võib näha tänaste kodutute ning heidikute kätes. Tookord need nii ei mõjunud. Meid ümbritsenud nõukoguliku ülirõveduse taustal püsisid nad atraktiivsetena kuni nende maise teekonna lõpuni.

      MÕNED kilekotid ei olnud värvidest kirendavad. Üks rangelt must-valge-punases kombinatsioonis kilekott kandis Cooperi logo.

      KGBl pidi olema elanikkonna meelsust analüüsiv osakond ja kui see oli olemas, siis ma oletan, et mõni seal töötanud tüüp pidi tegema vältimatu järelduse, et see konkreetne kilekott on ideoloogiline diversioon, mille Lääne õõnestusorganisatsioonid on välja töötanud nõukogude inimese rikkumiseks.

      Kott reklaamis Cooperi teksasid. Erinevalt paljudest teksareklaamikottidest, mis kujutasid tahtejõulisi kauboisid, kes taltsutavad rodeol perutavaid mustange (minu mäletamist mööda Lee) või, veelgi lihtsamat teed minnes, näitasid teksade punnis tagumikku (Wrangler), pani Cooperi reklaam noorte vere keema hoopis nipikamalt. Nemad panid ühte patta, see tähendab ühte kotti, teksad, anarhia ning seksi.