Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson
mulle meeldid?”
Salander mõtles tükk aega. Seejärel oli ta vastamise asemel püsti tõusnud, ümber laua läinud ja Armanskit emmanud. Mees oli täiesti jahmunud. Alles siis, kui Salander oli temast lahti lasknud, haaras mees tema käe.
„Nii et me jääme sõpradeks?” küsis ta.
Tüdruk noogutas veel korra.
See oli ainuke kord, kui ta ilmutas mehe suhtes teatud õrnust, ja ainus kord, kui ta üleüldse meest puudutas. Seda hetke meenutas mees sooja tundega.
Neli aastat hiljem ei olnud ta ikka veel paljastanud Armanskile midagi oma eraelust või taustast. Ükskord oli mees ise rakendanud puurijatehnikat tüdruku uurimiseks. Tal oli olnud ka pikk vestlus advokaat Holger Palmgreniga, kes ei paistnud teda nähes imestavat, ja see, mis ta lõpuks teada sai, ei aidanud tema usaldust tüdruku suhtes suurendada. Ta ei olnud teemat Lisbethiga kordagi tõstatanud ega aimu andnud tema eraelus nuuskimisest. Ta jättis oma mure enda teada ja otsustas olla valvsam.
ENNE KUI SEE tähelepanuväärne õhtu läbi sai, olid Salander ja Armanski sõlminud kokkuleppe. Edaspidi pidi Lisbeth Salander täitma uurimisülesandeid mittekoosseisulisena. Ta sai väikese kindla kuusissetuleku, ükskõik, kas tööd oli või ei; tegelik sissetulek tuli aga sellest, et ta esitas ülesande täitmise eest arve. Ta võis töötada omapäi, vastutasuks kohustus ta mitte kunagi tegema midagi niisugust, mis võis Armanskile pahandust tekitada või Milton Securityle skandaali kaela tuua.
Armanski jaoks oli see praktiline lahendus, mis tuli kasuks nii talle, firmale kui ka Salanderile endale. Ta jättis tülikas PU-osakonnas alles üheainsa täistöökohaga vanemapoolse töötaja, kes täitis korralikult igapäevaseid tööülesandeid ja kandis hoolt krediidiaruannete eest. Kõik keerulisemad ja kahtlasemad ülesanded jättis ta Salanderi ja veel mõne mittekoosseisulise töötaja hooleks, kes – kui asjad tõesti keeruliseks osutusid – olid iseseisvad eraettevõtjad, kelle eest Milton Security tegelikult ei vastutanud. Kuna ta usaldas uurimise sageli Salanderile, sai too korralikku palka. See võinuks olla tunduvalt suurem, aga tüdruk töötas ainult siis, kui tal tahtmist oli, ning oli seisukohal, et kui see Armanskile ei meeldi, siis lasku ta lahti.
Armanski võttis teda sellisena, nagu ta oli, aga tüdruk ei tohtinud klientidega kohtuda. Erandid sellest reeglist olid haruldased, ja käsilolev lugu kuulus kahjuks just niisuguste hulka.
LISBETH SALANDERIL oli sel päeval seljas must T-särk, millel oli kihvadega ET pilt ja kiri: I am also an alien. Ta kandis ka hargneva palistusega musta seelikut, kulunud musta vööni nahkjakki, neetidega rihma, rohmakaid Doc Martensi nöörsaapaid ja põikitriibuga punarohelisi põlvikuid. Tema meigi värviskaala oli nii lai, et võis arvata, nagu oleks ta värvipime. Ehk teiste sõnadega – ta oli ebatavaliselt ilus.
Armanski ohkas ning pööras pilgu ruumis viibivale kolmandale inimesele – konservatiivselt riietatud külalisele, kellel olid tugevad prillid. Advokaat Dirch Frode oli kuuekümne kaheksa aastane ning oli soovinud isiklikult kohtuda ettekande koostanud töötajaga, et talle küsimusi esitada. Armanski oli püüdnud kohtumist igasuguste ettekäänetega ära jätta, väites, et Salander on haige, reisil või muu tööga koormatud. Frode oli leebelt vastanud, et sellest ei ole midagi, tal ei ole kiiret ja võib vabalt mõne päeva oodata. Armanski oli küll omaette kirunud, kuid ei leidnud lõpuks muud pääseteed kui nad kokku viia, ja nüüd vahtis advokaat Frode Lisbeth Salanderit, kissis silmis ilmne lummus. Salander jõllitas vastu niisuguse näoga, mis ei väljendanud kuigi sooje tundeid.
Armanski ohkas veel korra ja vaatas toimikut, mille Salander oli pannud tema kirjutuslauale ja millele oli kirjutatud CARL MIKAEL BLOMKVIST. Nime järel oli kaanel selgelt kirjas isikukood. Ta luges nime valjusti ette. Advokaat Frode ärkas lummusest ja vaatas Armanski poole.
„Niisiis, mida te võite Mikael Blomkvisti kohta öelda?” küsis ta.
„See siin on preili Salander, selle ettekande koostaja.” Armanski kõhkles hetke ja siis läks tema nägu naerule, mis pidi mõjuma usaldusväärselt, kuid samas väljendama abitut vabandust: „Ärge laske end tema noorusest eksitada. Ta on meie parim uurija.”
„Olen selles veendunud,” vastas Frode kuiva häälega, mis väljendas vastupidist. „Rääkige, mida ta on leidnud.”
Oli selge, et advokaat Frodel ei olnud aimu, kuidas ta peaks Lisbeth Salanderi suhtes käituma, ja seepärast otsis ta kindlamat pinda jalge alla ning suunas küsimuse Armanskile, justkui ei oleks Salander ruumis viibinudki. Lisbeth kasutas juhust ja puhus suure nätsumulli. Enne kui Armanski jõudis vastata, pöördus tüdruk ülemuse poole, nagu ei oleks Frodet olemas.
„Kas sa võiksid kliendi käest küsida, kas ta soovib pikka või lühikest versiooni.”
Advokaat Frode taipas sedamaid, et on astunud koerasita sisse. Tekkis põgus piinlik vaikus, enne kui ta lõpuks pöördus Lisbeth Salanderi poole ja püüdis kahju heaks teha sõbralikult isalikule toonile üle minnes.
„Oleksin tänulik, kui preili teeks mulle oma uurimistulemustest suulise kokkuvõtte.”
Salander nägi välja nagu tige Nuubia kiskja, kes kaalub, kas tasuks Dirch Frode lõunaks pintslisse pista. Tema pilgus oli nii jahmatavat vihkamist, et Frodel jooksid külmad judinad mööda selgroogu alla. Kuid sama kiiresti tüdruku nägu leebus. Frode mõtles endamisi, kas ta mitte äsjast pilku ise välja ei olnud mõelnud. Kui Salander kõnelema hakkas, kõlas tema jutt nagu riigiametniku suust.
„Lubage mul siis sissejuhatuseks öelda, et see ei olnud kuigi keeruline ülesanne, hoolimata sellest, et ülesande kirjeldus oli üsna ebamäärane. Te tahate teada „kõike, mis õnnestub tema kohta välja kaevata”, kuid ei anna mingit vihjet, mis teid eriti huvitab. Seetõttu kujunes aruandest väike popurrii tema elust. Ülevaade on sada üheksakümmend kolm lehekülge, aga üle saja kahekümne sellest moodustavad tegelikult üksnes koopiad artiklitest, mis ta on kirjutanud, või ajaleheväljalõiked, milles on juttu temast endast. Blomkvist on avaliku elu tegelane, kellel ei ole kuigi palju saladusi ega midagi erilist varjata.”
„Aga mingeid saladusi tal ikkagi on?” küsis Frode.
„Igal inimesel on saladusi,” vastas Lisbeth neutraalselt. „Tuleb ainult välja selgitada, missugused need on.”
„Kuulame edasi.”
„Mikael Blomkvist on sündinud 18. jaanuaril 1960. aastal ja on seega neljakümne kolme aastane. Ta on sündinud Borlänges, kuid ei ole seal kunagi elanud. Tema vanemad, Kurt ja Anita Blomkvist, olid umbes kolmekümne viie aastased, kui nad kaks last muretsesid, nüüdseks on mõlemad vanemad surnud. Isa oli masinaseadistaja ja sõitis palju ringi. Ema oli, niipalju kui mina tean, terve elu üksnes koduperenaine. Perekond kolis Stockholmi, kui Mikael hakkas koolis käima. Tal on kolm aastat noorem õde, kelle nimi on Annika ja kes on advokaat. Tal on ka paar onu ja onulast. Kas tahad kohvi pakkuda?”
Viimane repliik oli mõeldud Armanskile, kes kiirustades avas termost, mille ta oli kliendiga kohtumiseks tellinud. Ta andis žestidega märku, et Salander jätkaks.
„Niisiis, 1966. aastal kolis perekond Stockholmi. Nad elasid Lilla Essingenis. Blomkvist käis algul Brommas koolis ja seejärel Kungsholmeni gümnaasiumis. Tal oli üsna hea lõputunnistus – keskmine hinne oli 4,9 ja tunnistuse koopia on toimikus. Gümnaasiumi ajal tegeles ta muusikaga ja mängis basskitarri rokkbändis Bootstrap, see andis välja ühe singli, mida mängiti raadios 1979. aasta suvel. Pärast gümnaasiumi lõpetamist töötas ta metroos piletikontrolörina, kogus raha ja sõitis välismaale. Ta oli ära ühe aasta ja paistab, et kõige rohkem seikles ta ringi Aasias – Indias, Tais ja tegi tiiru Austraalias. Ta asus Stockholmis õppima ajakirjandust, kui oli kahekümne ühe aastane, aga pärast esimest aastat katkestas õpingud, et teenida Kirunas aega laskurina. See oli omamoodi matšode väeüksus, ja ta lahkus sealt 10–9–9-ga, mis on hea hinne. Pärast sõjaväge lõpetas ta ajakirjandusõpingud ja sealtpeale käib tööl. Kui üksikasjalikult pean ma seda käsitlema?”
„Räägi sellest, mida pead oluliseks.”
„Hüva. Ta sarnaneb natuke tubli Nahv-Nahviga. Kuni praeguseni on ta olnud edukas ajakirjanik. 1980. aastatel tegi ta tublisti asendusotsi,