Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson
Üksnes pressivennikese meeleheitliku veenmise peale oli ta pardale jäänud.
Järgmisel päeval kella kaheteistkümne paiku, piisavalt vara, et leida veel vaba kohta, olid nad kinnitanud otsad Arholma külalisjahtide kail. Nad olid süüa teinud ja sõid parajasti lõunat, kui Mikael märkas kollast plastkerega purjekat M-30, mis liugles lahte sisse üksnes suurpurjega. Purjekas loovis tasakesi, sel ajal kui kipper otsis kai ääres kohta. Mikael vaatas ringi ja jõudis järeldusele, et nende Scampi ja parema parda taga oleva H-paadi vahel oli ilmselt ainus vaba koht, kitsa M-30 jaoks just paras. Ta tõusis ahtris püsti ja viipas, M-30 kipper tõstis tänutäheks käe ja pööras nina kai poole. Üksik purjetaja, kes ei viitsi mootorit käivitada, mõtles Mikael. Ta kuulis ankruketi raginat ja mõni hetk hiljem langes suurpuri alla, sellal kui kipper rabeles nagu kõrvetada saanud rott, kui ta pidi hoidma rooli otse ja seadma köie vööris valmis.
Mikael ronis reelingule ja sirutas käe välja näitamaks, et ta võib köie vastu võtta. Uustulnuk muutis viimast korda kurssi ja lähenes väga vaiksel käigul oskuslikult Scampi ahtrile. Alles siis, kui tulija viskas Mikaelile köie, tundsid nad teineteise ära ja puhkesid südamlikult naerma.
„Tere, Robban,” ütles Mikael. „Pane mootor tööle, siis sa ei kriimusta kõigi sadama paatide külgi ära.”
„Tere, Micke. Mulle tunduski, et sinus on midagi tuttavat. Mootorit kasutaksin hea meelega, kui ma selle ainult käima saaks. See logu suri kaks päeva tagasi Rödlöga juures välja.”
Nad kätlesid üle reelingu.
Kunagi ammu, 1970. aastatel Kungsholmeni gümnaasiumis, olid Mikael Blomkvist ja Robert Lindberg olnud sõbrad, isegi väga head sõbrad. Aga nagu vanade koolikaaslastega nii sageli juhtub, sai nende sõprus pärast lõpueksameid läbi. Nende teed olid läinud lahku ning viimase kahekümne aasta jooksul olid nad kohtunud vaevalt pool tosinat korda. Enne seda, kui nad nüüd Arholma kail ootamatult kokku juhtusid, ei olnud nad näinud vähemalt seitse-kaheksa aastat. Nad uurisid teineteist uudishimulikult. Robert oli pruuniks põlenud ja sassis juustega, tema põski kattis kahenädalane habemetüügas.
Mikaeli tuju tõusis kohe tunduvalt. Kui avalike suhete kutt ja tema lihtsameelne seltskond läks saare teise otsa poe juurde meiupuu ümber tantsima, jäi Mikael heeringa ja napsi seltsis kokpitti ning ajas koolivennaga juttu.
MILLALGI ÕHTUL, kui nad olid loobunud kurikuulsate Arholma sääskedega võitlemast ja kolinud alla ruhvi, muutus jutt pärast rohket napsitamist sõbralikuks lõmpsimiseks ärimaailma moraali ja eetika üle. Mõlemad olid valinud karjääri, mis teatud mõttes oli seotud riigi rahandusega. Robert Lindberg oli läinud gümnaasiumist edasi majanduskõrgkooli ja pangandusse. Mikael Blomkvist oli sattunud ajakirjanduskõrgkooli ja suure osa oma ajakirjanikuelust pühendanud panga- ja ärimaailma kahtlaste tehingute uurimisele. Jutt hakkas keerlema 1990. aastatel ilmsiks tulnud firmajuhtide lahkumishüvitiste moraalse õigsuse üle. Olles vapralt kaitsnud mõningaid enim tähelepanu äratanud kuldse käepigistusega firmajuhte, oli Lindberg klaasi käest pannud ja vastumeelselt tunnistanud, et kõigele vaatamata on ärimaailmas peidus nii mõnigi korrumpeerunud nadikael. Ta oli vaadanud Mikaelile äkitselt otsa, silmad väga tõsised.
„Sa oled ju uuriv ajakirjanik ja kirjutad majanduskuritegudest, miks sa siis ei kirjuta Hans-Erik Wennerströmist?”
„Ma ei tea, et temast oleks midagi kirjutada.”
„Kaeva. Kaeva, pagana pihta. Mida sa tead SIB-programmist?”
„Mnjah, see oli 1990. aastatel mingi abiprogramm, mis pidi aitama endise idabloki riikide majanduse taas jalule. See lõpetati mõni aasta tagasi. Ma ei ole sellest kirjutanud.”
„SIB tähendab tööstusabiametit, see oli valitsuse toetatav projekt, mida juhtisid kümmekonna suure Rootsi ettevõtte esindajad. SIB sai riikliku tagatise paljudele projektidele, mis pandi paika koos Poola ja Balti riikide valitsustega. Ametiühingud osalesid samuti, püüdes tagada, et ka Ida-Euroopa töölisliikumine tugevneks Rootsi mudeli järgi. Formaalselt võttes oli see abiprojekt, mis võimaldas riikidel iseennast aidata ja mis andis nende riikide valitsusele võimaluse ajakohastada oma majandust. Praktiliselt tähendas see aga seda, et Rootsi firmadele anti riiklikku toetust, mille abil nad said osanikuks endiste idabloki riikide ettevõtetes. Too neetud kristlik minister oli SIB kindel toetaja. Krakowisse rajati paberivabrik, Riiga ehitati metallitööstusettevõte, Tallinna tsemenditehas ja nii edasi. Raha jaotas SIB juhatus, kuhu kuulus panga- ja tööstusmaailma raskekahurvägi.”
„Tegemist oli niisiis maksurahadega?”
„Umbes viiskümmend protsenti oli riigi toetus, ülejäänu panid pangad ja tööstus. Aga see ei olnud kaugeltki heategevus. Pangad ja ettevõtted tahtsid selle pealt korralikult teenida. Mida kuradit nad muidu sellest hoolinud oleks.”
„Mis summadest me räägime?”
„Oota, kuula edasi. Põhiliselt koondas SIB Rootsi ärihiide, kes tahtsid laieneda idaturule. Need olid kaalukad firmad, nagu ABB, Skanska ja teised. Ehk siis mitte mingid spekulandid.”
„Kas sa väidad, et Skanska ei tegele spekulatsioonidega? Kas see ei olnud mitte nende tegevdirektor, kes sai sule sappa, kui oli lasknud ühel oma poistest kiirtehingutega pool miljardit maha mängida? Ja need hüsteerilised kinnisvaratehingud Londonis ja Oslos?”
„Muidugi, idioote leidub igas maailma ettevõttes, aga saad aru küll, mida ma mõtlen. Need on firmad, mis vähemalt toodavad midagi. Rootsi tööstuse selgroog ja kõik see muu jutt.”
„Kuidas Wennerström mängu tuleb?”
„Wennerström on selles loos jokker. Niisiis, mees eikusagilt, kellel ei ole mingit rasketööstuse tausta ja kellel ei ole kõige sellega õieti mingit pistmist. Aga ta on börsil kokku ajanud tohutu varanduse ja investeerinud stabiilsetesse firmadesse. Ta on sisenenud nii-öelda tagauksest.”
Mikael kallas oma klaasi Reimersholmi viina, nõjatus vastu ruhviseina ja mõtles järele, mida ta Wennerströmist teadis. Õigupoolest ei olnud seda eriti palju. Ta oli sündinud kuskil Norrlandis, kus ta asutas 1970. aastatel investeerimisfirma. Ta ajas raha kokku ja kolis Stockholmi, kus tegi lahedatel 1980. aastatel ülikiiret karjääri. Ta asutas Wennerströmi grupi, mis ristiti Wennerstroem Groupiks, kui selle kontorid avati Londonis ja New Yorgis ning kui firmat hakati mainima Beijeriga samades artiklites. Ta kauples aktsiate ja optsioonidega ning tegi harilikke kiirtehinguid ja sai kollases ajakirjanduses tuntuks kui Rootsi üks uusmiljardäre, kellel on Strandvägenil katusekorter, tohutu suvila Värmdö saarel ja 23 meetri pikkune mootorlaev, mille ta oli ostnud endiselt tennisetähelt, kes oli sattunud rahalistesse raskustesse. Ta oli puhtakujuline arvepidaja, aga 1980. aastad oligi arvepidajate ja kinnisvaraspekulantide aastakümme ja Wennerström ei paistnud teistest rohkem silma. Pigem vastupidi: ta oli jäänud Suurte Ninade varju. Tal puudus Stenbecki lai joon ja ta ei tükkinud ajakirjade esikaanele nagu Barnevik. Ta loobus kinnisvarast ja tegi selle asemel suuri investeeringuid endisesse idablokki. Kui 1990. aastatel mull lõhkes ning üks direktor teise järel pidi oma kuldse käepigistuse vastu võtma, pääsesid Wennerströmi firmad üllatavalt terve nahaga. Ei skandaali varjugi. A Swedish success story, nagu koguni Financial Times selle kokku võttis.
„Oli 1992. aasta. Wennerström oli äkitselt SIB-ga ühendust võtnud ja teatanud, et ta vajab raha. Ta tutvustas oma äriplaani, mida ilmselt toetasid Poola kohalikud ettevõtjad ja mille eesmärk oli rajada sinna toiduainetööstusele pakendeid tootev firma.”
„Ah et siis konservipurgitööstus.”
„Mitte päris, aga midagi sinnapoole. Mul ei ole aimugi, keda ta seal SIB-s tundis, aga ta kõndis sealt rahulikult kuuekümne miljoni krooniga minema.”
„Lugu hakkab ilmet võtma. Ma oletan, et pärast seda neid rahasid enam ei nähtud.”
„Eksid,” ütles Robert Lindberg. Ta naeratas asjatundlikult, enne kui end viinatilgaga turgutas.
„Kõik, mis pärast seda juhtus, on otsekui klassikalise majandusaruande näide. Wennerström asutas tõesti Poolasse ja täpsemalt Łódźi pakenditootmise. Firma nimi oli Minos. 1993. aastal sai SIB paar optimistlikku aruannet, seejärel tekkis vaikus. 1994. aastal vajus Minos