Troonide mäng. I raamat. George R. R. Martin
„Seal, otse lõua all.”
Tema isa põlvitas maha ja kobas käega eluka pea all. Ta sikutas korra ja tõstis käe, et kõik seda näeksid. Jalapikkune purustatud hirvesarv, harud küljest murdunud, verest üleni märg.
Salga kohale laskus äkiline vaikus. Mehed silmitsesid hirvesarve rahutult ja keegi ei söandanud midagi öelda. Isegi Bran tajus nende hirmu, kuigi ta seda ei mõistnud.
Tema isa viskas hirvesarve kõrvale ja pühkis käed vastu lund puhtaks. „Mind üllatab, et ta nii kaua elus püsis, et pojad ilmale tuua,” ütles ta. Tema sõnad hajutasid lummuse.
„Ehk ei püsinudki,” arvas Jory. „Mulle on räägitud… võib-olla oli hatt juba surnud, kui kutsikad sündisid.”
„Surnust sündinud,” ütles üks meestest sekka. „Veel hullem.”
„Vahet pole,” sõnas Hullen. „Nad surevad ise ka kohe.”
Bran tõi kuuldavale sõnatu ehmatushüüde.
„Mida varem, seda parem,” nõustus Theon Greyjoy. Ta tõmbas mõõga tupest. „Anna see elukas siia, Bran.”
Väike loom surus ennast tema vastu, nagu kuuleks ta ja saaks aru. „Ei!” hüüdis Bran raevukalt. „Ta on minu oma.”
„Pane oma mõõk ära, Greyjoy,” ütles Robb. Sel hetkel oli tema hääl sama käskiv nagu nende isal, nagu isandal, kelleks ta ükskord saab. „Me jätame need kutsikad endale.”
„Sa ei saa seda teha, poiss,” ütles Harwin, Hulleni poeg.
„Nende tapmine on armutegu,” lisas Hullen.
Bran vaatas abiotsivalt oma auliku isa poole, kuid vastuseks oli ainult lauba- ja kulmukortsutus. „Hullen räägib õigust, poeg. Parem kiire surm kui pikk piin külmas ja näljas.”
„Ei!” Bran tundis, kuidas talle pisarad silma valguvad ja ta pööras pilgu ära. Ta ei tahtnud isa nähes nutta.
Robb jäi kangekaelseks. „Ser Rodriki punane hatt tõi läinud nädalal uued pojad,” ütles ta. „See oli väike pesakond, ainult kaks elus kutsikat. Tal jätkub piima küll.”
„Ta kisub nad lõhki, kui nad teda imeda proovivad.”
„Isand Stark,” ütles Jon. Oli veider kuulda, et ta isa nii ametlikult nimetab. Bran vaatas meeleheitliku lootusega tema poole. „Siin on viis kutsikat,” ütles Jon isale. „Kolm isast, kaks emast.”
„Mis sellest, Jon?”
„Teil on viis puhastverd last,” ütles Jon. „Kolm poega, kaks tütart. Ürghunt on teie sugukonna vapil. Need kutsikad olid teie laste jaoks määratud, mu isand.”
Bran nägi, kuidas tema isa nägu muutus, nägi, kuidas teised mehed pilke vahetasid. Sel hetkel armastas ta Joni kogu südamest. Ehkki Bran oli vaid seitsmeaastane, mõistis ta, mida tema vend oli teinud. Arv klappis täpselt ainult selle pärast, et Jon ennast välja jättis. Ta oli kaasa arvanud tüdrukud, oli kaasa arvanud isegi sülelaps Rickoni, kuid mitte sohipoja, kes kandis liignime Snow – nime, mis anti põhjas kombekohaselt kõigile neile, kellele langes osaks ebaõnn ilma oma nimeta sündida.
Ka nende isa sai sellest aru. „Sa siis endale kutsikat ei tahagi, Jon?” küsis ta leebelt.
„Ürghunt ehib Starkide suguvõsa vappi,” nentis Jon. „Mina ei ole Stark, isa.”
Nende isa piidles Joni mõtlikult. Robb kiirustas seda vaikust katkestama. „Ma imetan teda ise, isa,” lubas ta. „Ma kastan käteräti sooja piima sisse ja annan talle seda imeda.”
„Mina ka!” toetas Bran teda.
Maaisand silmitses oma poegi pikalt ja põhjalikult. „Kerge öelda ja raske teha. Ma ei luba, et te sellega teenijate aega raiskaksite. Kui te neid kutsikaid tahate, siis toidate neid ise. On see arusaadav?”
Bran noogutas õhinal. Kutsikas vonkles tema süles, limpsas sooja keelega tema nägu.
„Te peate nad ka välja õpetama,” ütles nende isa. „Teie peate nad välja õpetama. Võtke arvesse, et koertetalli meistril ei hakka nende elukatega mingit pistmist olema. Ja aidaku teid jumalad, kui te nad hooletusse jätate või nendega toorelt ümber käite või neid kehvasti õpetate. Need pole koerad, kes palukesi norivad ja jalahoobi peale eemale kargavad. Ürghunt rebib mehel käe õla küljest sama hõlpsasti, nagu koer tapab roti. Olete te kindlad, et te seda tahate?”
„Jah, isa,” ütles Bran.
„Jah,” nõustus Robb.
„Kutsikad võivad ikkagi surra, mida te ka ei tee.”
„Nad ei sure,” ütles Robb. „Me ei lase neil surra.”
„Siis võite nad endale jätta. Jory, Desmond, korjake ülejäänud kutsikad kokku. Meid oodatakse juba tagasi Talitundrusse.”
Alles siis, kui nad olid hobustele istunud ja liikuma hakanud, lubas Bran endal magusat võidurõõmu tunda. Selleks ajaks oli kutsikas tema nahkriiete sisse pugenud, soojalt tema vastas, pika kodutee ajaks kaitstud. Bran murdis pead, mis talle nimeks panna.
Poolel sillal jättis Jon korraga hobuse seisma.
„Mis viga, Jon?” küsis isa.
„Kas te ei kuule?”
Bran kuulis tuule vuhinat puudes, hobusekapjade plaginat raudpuust laudadel, oma näljase kutsika viginat, kuid Jon kuulatas midagi muud.
„Seal,” ütles Jon. Ta pööras oma hobuse ringi ja kappas tagasi üle silla. Nad vaatasid, kuidas ta surnult lumes lamava ürghundi juures sadulast alla tuli, vaatasid, kuidas ta maha põlvitas. Hetke pärast ratsutas ta juba tagasi nende poole, nägu naerul.
„Ta vist roomas teiste juurest eemale,” ütles Jon.
„Või peletati eemale,” sõnas tema isa, kuuendat kutsikat silmitsedes.
Selle karv oli valge, kuigi kogu ülejäänud pesakond oli hall. Kutsika silmad olid sama punased nagu sel hommikul surnud räbalais mehe veri. Brani meelest oli veider, et ainult sellel kutsikal olid silmad juba lahti, kõik teised aga olid veel pimedad.
„Albiino,” sõnas Theon Greyjoy kõvera muigega. „See kärvab veel rutem maha kui teised.”
Jon Snow heitis oma isa eestkostealusele pika jäise pilgu. „Vaevalt küll, Greyjoy,” ütles ta. „Tema kuulub mulle.”
CATELYN
See hiis ei olnud Catelynile kunagi meeldinud.
Ta oli sündinud Tullyna, kaugel lõunas Vetevool, Kolmjõe Punase haru ääres. Sealne hiis oli valge ja õhuline aed, kus kõrged punapuud heitsid laigulisi varje üle vulisevate ojade, linnud laulsid varjatud pesades ja õhk oli tulvil magusat lillelõhna.
Talitundru jumalate mets oli teistsugune. See oli pime ürglaas, kolmeaakrine vana mets, mis oli püsinud puutumatuna kümme tuhat aastat, mille jooksul selle ümber kerkis sünge loss. Seda täitis niiske mulla ja kõdu lõhn. Siin ei kasvanud punapuid. See mets koosnes visadest vahipuudest, mis kandsid hallikasrohelistest okastest soomusrüüd, võimsatest tammedest ja raudpuudest, mis olid sama vanad nagu kuningriik ise. Jämedad mustad tüved kasvasid siin tihedalt ligistikku, jändrikud oksad aga koondusid ülal tihedaks katuseks ja mullapinna all väänlesid inetud juured. Siin valitsesid sügav vaikus ja endassesüüvinud varjud ja siin elutsevatel jumalatel puudusid nimed.
Kuid Catelyn teadis, et täna õhtul leiab ta oma mehe siit. Iga kord, kui Ned kelleltki elu võttis, otsis ta pärast seda hiiest rahu.
Catelyn oli seitsme õliga võitud ja saanud omale nime vikerkaarevärvi valguses, mis täitis Vetevoo seitsmekoda. Ta kuulus Usku, nagu ka tema isa ja vanaisa ja vaarisa. Tema jumalatel olid nimed ja nende näod olid sama tuttavad nagu tema vanemate näod. Palvus tähendas viirukipanniga seitsmikku, viiruki lõhna, valgusest lõõmavat seitsmetahulist kristalli, lauluks kerkinud hääli. Tullydel oli oma hiis nagu kõigil valitsejasugudel, kuid see oli vaid koht, kus jalutada või lugeda või päikest