Printsi poole teel. Aune Past
ei, austrijahile. Seal siis tuleb mu armas mees, suur taldrik austreid täis, ja teatab oma ilusa häälega: „Ega ma endale, ainuüksi oma haige naise jaoks!”
Kahe nädala jooksul siin hotellis elades oleme nii köögija saalipersonali kui ka peakoka ning sommeljeega headeks sõpradeks saanud. Kohe selgubki, et „Kuldvasikas” on väga nõukogude-spetsiifiline film ja mehe repliiki ei osata naljana võtta. Õhtu jooksul kostitavad kõik mind hea-paremaga: kuulsime, et sa oled haige.
Aga tagasi meie esimese Monaco-reisi juurde. Pärast mitmevahetuselist õhtusööki asume lõpuks Monaco poole teele. Alustuseks teeme rendiautoga proovisõidu mägedesse. Mäletan ehmatust, kui selgub, et oleme Itaaliasse jõudnud. Ega sellest aru oleks saanudki, aga mägikarjustelt kitsepiima ostes küsitakse meilt liire. Nõukoguliku elukogemusega olen ma kindel, et kogu meie pere pistetakse türmi. „Ja nüüd põgeneme kui Trapid!” kamandan. Mäletan siiamaani üllatust, imestust ja vaimustust selle üle, et riikide vahel ei olegi okastraataeda.
Viime lapsed hotelli ja stardime Monaco poole. Auto turvaistmed olid veidi aega juba meil Eestiski olemas, aga keeldu, et alaealisi lapsi üksinda jätta ei või, ei olnud. Või kuis sa seda keeldu kehtestadki, kui ENSV-s oli Nõukogude Liidu kõige kõrgem töötavate naiste osakaal elanikkonnast. Statistika järgi töötasid peaaegu kõik naised. Ma ei tea küll, kuidas kajastus statistikas see, et paljudel oli 2–3 töökohta, aga töötavad olid need nõukogude naised küll. Selle eest saadi ka 55-aastaselt pensionile.
Nii et jah, jätame lapsed hotelli. Paneme selga oma uhkeimad riided, eks oleme filmidest näinud, kuidas kasiinodes käiakse. Ikka frakid ja karusnahad, briljandid ja paljad õlad.
Minu puhul on kõige briljandim tädi kingitud mäekristallidest kaelakee. Arvasin küll, et ma ei saa iialgi nii vanaks, et seesuguseid kaela panna, aga nüüd riputan need siiski endale külge, pisut kriipima päikesepõlenud nahale.
Nizzast on Monte Carlosse pool tundi autosõitu. Tänaseks oleme seda maad mõnikord ka terve päeva sõitnud ja ikka tundub, et teine või kolmaski päev kuluks veel, et teelolemist nautida. Iga käänaku taga avaneb imeline vaade, igas väiksemaski söögikohas võib sattuda maitseelamusele, iga kohvitassi juurde võib tekkida huvitav vestlus juhusliku naabriga. Aga oma esimesele kohtumisele Monacoga sõidame tõesti vaid pool tundi. Ei ole meil navigaatori tarka tädi autos, kes ütleks, et keera vasakule või keera paremale. Kaart on küll.
Ma olen täiesti veendunud, et maailma kõige tõhusam perekondade lahkumineku vastane vahend on navigaator. Mäletan veel, kuidas ilma turvatoolideta lapsed seati tagaistmetele, pehmenduseks vastu esiistmete seljatuge laotatud madratsid, ja kuidas nad siis nagu kassipojad mööda autot ja tagaakent ringi siblisid. Aga mulle on mõistetamatu, kuidas me tulime toime ilma navigaatorita. Sõidud said sõidetud, kuigi alailma oli kuulda kõva häält juhi poolt ja nuukseid kaardilugeja poolt.
Õnneks on tee Nizzast Monte Carlosse lihtne. Valida võib kiirtee. Kuna ma olen kindel, et nüüd ma kohtungi Printsiga, et nüüd jõuangi muinasmaale, siis ei tule kõne allagi, et sõidaks Cap Ferrat’ või Eze kaudu, ka corniche ehk mägitee on välistatud, valida saab ainult kiirtee. Kohe ja kiiresti. Ja nii me potsatamegi lühikese pooltunni pärast otse Kasiino ette. Aeg on juba hiline. Kasiino ja Hôtel de Paris’ ees seisavad autod, mis tunduvad olevat isegi mitte muinasjutust, vaid suisa tulevikust.
Ma pean end igati autoasjatundjaks. Oskan Žigulil (oli niisugune nõukogude auto) õhufiltri maha võtta ja ära puhastada, nii et maniküürgi ei saa kannatada, oskan joonistada GAZ 24 (oli niisugune nõukogude veoauto) elektrisüsteemi, olen käinud Moskva autoturult autot toomas (siiani meeles halvav hirm, kui meid Pihkva metsade vahel taga aeti ja karpi võeti), olen sõitnud Mazdaga, esimese välismaise autoga meie peres, olen ise Göteborgi tehasest läbi lumetormi Volvo toonud. Nii et täiesti autoinimene. Aga see pilt kasiino ees on midagi, milleni ma oma parimaiski kujutlusis pole küündinud. Meie tuleme oma pisikesel laenuautol.
Hoopis teistmoodi oli vürst Florestan I ja tema naise Caroline’i tulek Monacosse 1842. aastal. Räägin sellest siin seepärast, et Caroline on Monacole väga tähtis persoon. Ja minu meelest esimene, kes kasutas suuremaid vabadusi, kui see muidu naistele lubatud oli. Aga enne Caroline’i tulekut Monaco vürstiperre oli Napoleon Borodino all. Florestan läks hirmust, et ema jätab ta pärandusest ilma, oma nooruse rumaluses sõjaväkke. Sõda aga kohutas teda, eriti karm oli taluda Vene talve, ja nii ta vaeseke Borodino all vangi sattuski. Õnn oli seekord Grimaldide poolel ja pärast Napoleoni langemist lasti Florestan vabaks.
Selliseid õudseid katsumusi leevendab ainult armastus. Peatselt leidis Florestan kauni Caroline’i ja abiellus.
Caroline oli äge esimene leedi. Ta võttis üle perekonna majandusasjade juhtimise. Kuigi tema äi Honore IV, kes oli kummaliselt surnud või mõrvatud, jättis perekonnale palju võlgu, oli seal ka väljaantud võlgade portfell, nagu tänapäeval öeldaks. Usun, et Caroline oli esimene naisinkassaator. Ta palkas endale abiks advokaadi, lubades tasu protsendina kojutoodud rahast. Mõlemad suuremad kaua tagasimaksmata olnud võlad laekusid, ja nii paranes pere majanduslik olukord märkimisväärselt.
Küll aga ei paranenud suhted. Florestani kannatused olid vilja kandnud ja ema pärandas talle oma vara. Kuigi see vara koosnes vaid perekonnamõisa jäänustest, puhkes sellest elukestev vihavaen Florestani ja tema venna Honore vahel. Kaks venda ei kõnelnud teineteisega enam kunagi.
Toona oli Monaco vürst vend Honore, kelle elu läks väga kehvasti. Ei olnud tal ei naist, pärijat ega mammonat. Vendade Florestani ja Honore suhted kinnitavad ilmekalt, kui oluline perekonnas on tark naine. Samal ajal kui Caroline tegi inkassotööd ja suurendas perekonna vara, kirjutas üksik Honore Prantsusmaale haledaid kirju, kus palus maksuvabastust, kuna olukord on halb. Honore polnud ka suurem asi valitseja. Sattudes Monacosse esimest korda juba täiskasvanuna, ei näinud ta selles kohas mitte muinasjuttu, vaid rahalaegast. Rahalaegas oli aga tühjavõitu ja nii tuli monegaskidel üha uusi makse maksta. Monegaskide elu oli raske. Kuigi silme ees maailma ilusaim meri ja selja taga maailma ilusaimad mäed – pisikesel maalapil, kus enamasti paistab päike –, oli elu seal vaene ning vilets. Honorel polnud vaja korraldada kampaaniat „Talendid koju”, sest olgu elu kui nigel tahes, monegaskid pidid jääma oma mäele ja tillukesele rannaribale, Honore nimelt oli keelanud ümberasumise.
Ajalooraamatutes on Honore kibestunud ja kuri mees, tema surmgi oli üksildane. Monegaskid ei teadnud suurt midagi vend Florestanist, tema naisest Caroline’ist ega nende lastest Charles’ist ja tütar Florestine’st. Aga nõnda nagu Caroline oli osanud pere majandusasjad heale järjele viia, teadis ta ka, kuidas muljet avaldada. 1842. aastal saabuti oma riiki uhkelt dekoreeritud tõllas, mis oli ehitud Grimaldi vappidega. Rahvas, kes oli väsinud Florestani vennast, kehvast valitsejast Honorest, rakendas uhked hobused tõlla eest lahti. Inimesed tõllas olid suurest ning käratsevast rahvahulgast ehmunud. Kuid Florestan astus siiski sõidukist välja. Ja mis tal muud üle jäigi. Kui rahvas oleks plaaninud kurja, olnuks imelihtne teda ja tema peret tõllast välja kiskuda.
Pealegi andis tõllast väljumine veidigi teada, mis tänaval sünnib või sündima hakkab. Aga vürstipere suureks üllatuseks hõikas rahvas rõõmuhoos: „Elagu Florestan!” Caroline’i korraldatud pidulikkus mõjus, rahvas nägi tulijates tõelist vürstiperet – sellist, kes oma rahvast hoolib. Rõõmujoovastuses rakendati hobused tõlla eest lahti ja inimkäte jõul veeti kaarik Mäele, kus asub vürstiloss.
Kuigi tänu Caroline’ile olid Grimaldid heal järjel, suutis Sardiinia kuningas ometi neile tuska valmistada, üritades nii hea kui ka kurjaga Monacot endale saada. Küll pakuti Charles’ile rikast pruuti, küll ässitati Mentoni ja Roquebrune’i Monacost lahku lööma. Kerkis küsimus, mis maksavad need madalad majad. Monaco hinnaks pakuti 6 miljonit franki. Charles’il läks korda oma maa mahamüümisest hoiduda, lisaks asjatas ta nõnda, et sai Monaco vürstiks, sundides oma isa võimust loobuma ehk auesimeheks hakkama, nagu tänapäeval kombeks. Florestan läks riigijuhtimiselt varakult pensionile. Charles’il ei õnnestunud tegelikult neid kahte linna oma riigi küljes hoida, kuid ta suutis panna nad endale maksma.
Rahvas rakendas vürsti tõlla eest hobused lahti veel teinegi kord. Charles oli parajasti teel Nizzast Monacosse, taas uhke tõlla ja uhkete hobustega, kui inimesed ta Mentonis kinni