Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin
muu. Kaks Margaery seltsidaami magavad temaga ühes voodis, ühel ööl üks, teisel teine. Teised kaks toovad talle pruukosti ja aitavad tal riietuda. Ta palvetab koos oma seitsminnaga, loeb koos oma nõo Elinoriga, laulab koos oma nõo Allaga, õmbleb koos nõo Meggaga. Kui ta ei ole Janna Fossoway ja Merry Crane’i seltsis kullijahil, siis mängib ta selle Bulweri plikatirtsuga tule-minu-lossi mängu. Ta ei lähe kunagi ratsutama ilma saatjateta – neli-viis seltsidaami ja vähemalt kümmekond ihukaitsjat. Ja tema ümber on kogu aeg mehed, ka Neitsikojas.”
„Mehed?” See oli juba midagi. See pakkus võimalusi. „Palun öelge, mis mehed need on?”
Ser Osmund kehitas õlgu. „Lauljad. Ta on hull lauljate ja veiderdajate ja teiste sihukeste järele. Rüütlid, kes käivad tema nõbudega tiiba ripsutamas. Osney ütleb, et ser Tallad on neist kõige hullem. See suur lambapea ei tea vist, kas ta tahab Elinori või Allat, aga on kindel, et tahab hirmsasti. Redwyne’i kaksikud käivad ka seal. Toober toob lilli ja puuvilju ja Lorask on õppinud lautot mängima. Osney jutu järgi oleks kassi kägistamist ka kenam pealt kuulata. Ja suvesaarlasedki tolknevad alailma seal.”
„Jalabhar Xho?” Cersei turtsatas pilkavalt. „Küllap lunib talt kulda ja sõjamehi, et oma kodumaa tagasi vallutada.” Hoolimata oma kalliskividest ja sulgedest oli Xho tegelikult vaid kõrgest soost kerjus. Robert oleks võinud tema mangumisele ühe kindla „ei”-ga igaveseks lõpu teha, kuid mõte Suvesaarte vallutamisest oli Cersei lakkekrantsist mehele meeldinud. Kahtlemata unistas ta pruuninahalistest plikadest, kelle ainsaks kehakatteks oli sulismantel ja kelle rinnanibud olid süsimustad. Seepärast ütles Robert Xhole „ei” asemel alati „järgmisel aastal”, kuigi see järgmine aasta jäi miskipärast alati tulemata.
„Ma ei tea öelda, kas ta lunis, Teie Hiilgus,” vastas ser Osmund. „Osney räägib, et ta õpetab neile suvekeelt. Mitte Osneyle, aga kuningan… sellele varsale ja tema nõbudele.”
„Suvekeelt kõnelev hobune tekitaks suurt kõmu,” sõnas kuninganna kuivalt. „Öelge oma vennale, et ta kannused teravad hoiaks. Võite kindel olla, et ma leian varsti mõne võimaluse, kuidas ta saab oma sälgu karata.”
„Ma ütlen talle seda, Teie Hiilgus. Ta ootab seda innuga, ärge selles kahelge. See mära on üpris kenake.”
Hoopis mina olen see, keda ta innuga ootab, lollpea, mõtles kuninganna. Margaery jalgade vahelt otsib ta ainult ülikuseisust. Kuigi Osmund meeldis Cerseile vägagi, tundus ta vahel sama juhm nagu Robert. Ma loodan, et tema mõõk on kärmem kui tema taip. Ühel päeval võib Tommenil seda tarvis minna.
Nad läksid parajasti läbi varju, mida heitis varemeis Käe Torn, kui neile uhkas vastu vali rõkatamine. Hoovi teises otsas oli üks kannupoiss piigimärklauda tabanud ja põikpuu pöörlema pannud. Rõkatajate eesotsas oli Margaery Tyrell oma kanakarjaga. Palju ära ei millestki. Võiks arvata, nagu oleks see poiss turniiri võitnud. Siis märkas ta jahmatusega, et ratsu seljas istus Tommen, seljas üleni kullatud plaatsoomus.
Kuningannal ei jäänud muud üle kui naeratus näole manada ja oma poja juurde minna. Kui ta kohale jõudis, aitas Lillede Rüütel parajasti Tommenit sadulast maha. Poiss hingeldas erutusest. „Kas nägite?” küsis ta kõigi käest. „Ma tegin just nii, nagu ser Loras ütles. Kas te nägite, ser Osney?”
„Nägin küll,” vastas Osney Kettleblack. „Vägev vaatepilt.”
„Te istute sadulas kindlamini kui mina, kõrgus,” poetas ser Dermot.
„Ja mu piik murdus. Ser Loras, kas te kuulsite seda?”
„See kõlas nagu kõuekärgatus.” Ser Lorase valget mantlit hoidis õlal koos nefriidist ja kullast roos ja tuul pani ta pruunid kiharad kenasti lainetama. „Te ratsutasite oivaliselt, kuid ühest korrast ei piisa. Te peate seda homme jälle tegema. Te peate ratsutama iga päev, kuni iga löök tabab kindlalt ja täpselt ja teie piik saab teile sama omaseks nagu teie käsi.”
„Ma tahan seda.”
„Sa olid hiilgav.” Margaery laskus ühele põlvele, suudles kuningat põsele ja võttis tal ümbert kinni. „Vaata ette, vend,” hoiatas ta Lorast. „Mulle tundub, et minu vapper mees lööb su paari aasta pärast sadulast.” Kõik tema kolm nõbu kiitsid talle takka ja väike nurjatu Bulweri-plika kukkus ringi karglema, lauldes: „Tommenist saab vägimees, vägimees, vägimees.”
„Siis, kui ta täisikka jõuab,” ütles Cersei.
Kõigi naeratused närbusid nagu külmavõetud roosid. Rõugearmiline vana seitsminna nõtkutas esimesena põlve. Teised järgisid tema eeskuju, väike kuninganna ja tema vend välja arvatud.
Tundus, et Tommen ei märganud õhu äkilist jahenemist. „Kas sa nägid mind, ema?” paristas ta õnnelikult. „Ma tabasin kilpi, nii et mu piik murdus, ja ma ei saanud kotiga pihta!”
„Ma vaatasin seda hoovi teisest otsast pealt. Sa olid väga tubli, Tommen. Midagi vähemat ma sinust ei lootnudki. Sa oled sündinud piigivõitleja. Ükskord oled sa võitlusväljal kõigist üle nagu su isagi.”
„Ükski mees ei saa talle vastu.” Margaery Tyrell naeratas kuningannale vaoshoitult. „Aga ma ei teadnudki, et kuningas Robert oli nii meisterlik piigivõitleja. Palun rääkige meile, Teie Hiilgus, millised turniirid ta võitis? Millised vägevad rüütlid ta sadulast lõi? Kindlasti tahaks kuningas oma isa võitudest kuulda.”
Cersei kael lõi õhetama. Tüdruk oli ta valelt tabanud. Tegelikult oli piigivõitlus Robert Baratheoni külmaks jätnud. Turniiride ajal eelistas ta hoopis segataplust, kus ta sai tömbi kirve või vasaraga teisi veriseks vemmeldada. Cersei oli neid sõnu öeldes mõelnud Jaime peale. Mul pole kombeks ennast unustada. „Robert võitis Kolmjõe turniiri,” oli ta sunnitud ütlema. „Ta paiskas prints Rhaegari põrmu ja nimetas minu oma armastuse ja ilu kuningannaks.” Ta ei andnud Margaeryle vastamiseks mahti. „Ser Osmund, olge nii lahke ja aidake mu pojal turvis seljast võtta. Ser Loras, tulge minuga kaasa. Ma tahan teiega rääkida.”
Lillede Rüütlil ei jäänud üle muud, kui talle ehtsa kutsika kombel järgneda. Cersei ootas, kuni nad keerdtrepile jõudsid, ja küsis siis: „Kelle mõte see oli, palun?”
„Minu õe,” tunnistas noormees. „Ser Tallad, ser Dermot ja ser Portifer harjutasid märkitabamist ja kuninganna käis välja mõtte, et Tema Majesteet tahaks ehk ka korra proovida.”
Ta nimetab oma õde kuningannaks, et mind ärritada. „Ja teie osa selles?”
„Mina aitasin Tema Majesteedile turvise selga ja näitasin talle, kuidas piiki all hoida,” vastas rüütel.
„See hobune oli tema jaoks liiga suur. Mis siis, kui ta oleks maha kukkunud? Mis siis, kui liivakott oleks tal pea puruks löönud?”
„Vermed ja verised huuled on osa rüütli elust.”
„Ma hakkan taipama, miks teie vend on sant.” Kuninganna täheldas rõõmuga, et see pühkis naeratuse noormehe ilusalt näolt. „Minu vend ei osanud võib-olla teile teie kohustusi seletada, ser. Te olete siin selleks, et kaitsta minu poega tema vaenlaste eest. Tema rüütlikoolitus on võitluseõpetaja asi.”
„Pärast seda, kui Aron Santagar tapeti, pole Punases Kantsis enam võitluseõpetajat olnud,” sõnas ser Loras kerge etteheitega hääles. „Tema Majesteet saab varsti üheksaseks ja on usin õppima. Tema vanuses peaks ta olema kannupoiss. Keegi peab teda õpetama.”
Küll keegi õpetabki, aga mitte sina. „Öelge, kelle kannupoiss teie olite, ser?” küsis Cersei malbelt. „Kas mitte isand Renly?”
„Mul oli see au.”
„Jah. Seda ma arvasingi.” Cersei oli näinud, kui tihedad sidemed tekkisid kannupoiste ja rüütlite vahel, keda nad teenisid. Ta ei tahtnud, et Tommen saaks Loras Tyrelliga lähedaseks. Lillede Rüütel polnud seesugune mees, keda ühelgi poisil tasuks matkida. „Ma olen olnud hooletu. Riigivalitsemise, sõjapidamise ja isa leinamise kõrval jäi selline ülitähtis asi nagu uue võitluseõpetaja ametissemääramine mul kuidagi kahe silma vahele. Ma parandan selle vea otsemaid.”
Ser