Poliitohvitser, poliitvang. C.C. Finlay
hooravärdjad!»
Max, kes talle hetk hiljem järgnes, kordas kajana vandesõnu. Koridor oli ummistunud ringitriivivatest kastidest. Neid polnud korralikult paika kinnitatud.
«Lipnik!» käratas Petoskey.
«Jah, kapten.»
«Ette! Ulatan sulle kastid ja sina kinnitad need.»
«Jah, söör.»
«Kas ma saan usaldada sind seda tegema?»
«Jah, söör!»
Maxil hakkas Reedyst peaaegu kahju. Peaaegu. Selliste vanade laevade jaoks tavalisel kombel oli keegi piki koridori teraskaabli kinnitanud, keerates selle avariivalgustite nuppude ümber. Max hoidis sellest kinni ja püüdis mitte ette jääda, kui Petoskey haaras ühe lahtise kasti teise järel ja need selja taha Reedyle ulatas. Kostis pidevat takjakinniste krabinat, kui nad aegamisi kaptenisilla poole liikusid.
«Mis see sinu arust on?» sosistas talle Lukinov. «Kui see on laev, siis on ussiurge avastatud…»
Süüdistused rippusid õhus nagu kõik muugi. Max võrdles Lukinovi saapa suurust valusa muhuga oma kuklas. «Võib ju olla veel üks ussiurge. Nullruum ongi just niisugune. Kui üks auk juba kord avaneb, siis leiad tavaliselt veel mitu tükki. Ei näe põhjust, miks adareslased poleks võinud vastupidises suunas teed leida.»
Lukinov toetus vastu seina, püüdes ennast hoida asendis, nagu oleks gravitatsioon endiselt alles. «Kui need on adareslased, kavatsevad nad jälle sissetungi.»
«See võib olla ka keegi erapooletu,» ütles Max. «Enamik nullruumis hüppajaid, kes on Maalt pärit, püüdlevad jälle tuuma poole, nii et see võib olla üks nende seast. Pane oma kõrvad külge ja selgita välja, kes need on. Mina teen kindlaks, kas nad on meie poolt või vastu.»
Lukinov naeris. «Kui nad on meie vastu, saab Ernst nad elimineerida. See on asjalik tööjaotus.»
«Meie süsteem on küll ebatäiuslik, aga see töötab.» Väide on pisut ülepingutatud, ütles Max endale. Ehk oleks pidanud lihtsalt ütlema, et süsteem töötab paremini kui see, mille nad olid asendanud.
«Hei!» karjus Petoskey. «Kas te, härrased, kavatsete sinna istuma jääda või tulete koos minuga kaptenisillale?»
«Tuleme,» ütles Lukinev, kõlades kajana hetk pärast Maxi.
Nad laskusid kaks tasandit ja jõudsid juhtimiskeskusse. Max järgnes teistele läbi avatud luugi. Mehed istusid, rihmadega oma toolidel kinni, näod avariitulede kumast verevärvi varjundiga. Pea kohal kulgesid isoleertorud, kanalid ja juhtmed nagu mingi inimese tehtud koletise siseelundid. Üks ventilaatoritest lülitus sisse, tekitades valju mehhaanilist üminat. Tõesti, mõtles Max, nüüd oleme leviaatani kõhus.
Üks meestest hõikas «Valvel!» ja Petoskey vastas silmapilk: «Vabalt – raport!»
«Lefty kuulis laeva,» vastas komandör Gordet, ümara kehakujuga topeltlõuaga mees. «See polnud muud, kui kõigest peeretus kosmoses, võin vanduda. Voltisin tiivad kokku ja alustasin silmapilk vastavalt teie korraldustele väljalülitamist, enne kui meie signatuuri oleks jõutud avastada.»
«Kontakt leidis kinnitust?»
«Jah, söör.»
«Hea töö siis.» Laeva toolid oli Petoskey liigsuure kere jaoks väikesed. Ta eelistas niikuinii seista ja oli keset silda põranda külge kruvinud käterätinagi. Kui gravitatsioon töötas, komistas meeskond pidevalt selle otsa, kuid nüüd pistis Petoskey oma varbad selle alla, et hoiduda peaga vastu madalat lage põrkamast. See oli eeskirjade vastane, aga samamoodi nagu sissesmugeldatud tubaka puhul, rikkus Petoskey kogu aeg eeskirju, kui need talle ei sobinud. See omadus oli tal ühine laevastiku paljude parimate süvakosmosekaptenitega. «Need korraldused olid antud selleks ajaks, kui Adarese ruumi siseneme, komandör,» lisas Petoskey. «Ma tunnustan teie initsiatiivi. Pange tunnustus ka insener Elefteriou toimikusse.»
«Jah, söör.» Gordet’ hääl napsas nagu kummipael, kapteni tunnustuse üle heameelt tundes.
«Identiteet?»
«Selle esimene number näitab – Outback. Korporatiivsed varaotsijad. Signatuur näeb välja uuema klassi laeva oma.»
Petoskey haaras pea kohal olevast passiivsest vaaturist ja tõmbas selle alla oma silmade juurde. «Vektor?»
«Katkendlik.»
«Katkendlik?»
«See suundus süsteemi sisse ja meie suundusime välja. Meie praeguste vastavate kursside ja kiiruste juures peaksime jõudma teineteisele väga lähedale kohe pärast Suurt Venda.»
Suur Vend oli selle süsteemi suurema gaasihiiglase hüüdnimi. Väiksem gaasihiiglane Väike Vend asus teisel pool päikest, koju viiva ussiurke otsa juures.
«Kas nad tulevad Adarese hüppelt?» küsis Petoskey.
«Seda meiegi algul mõtlesime,» vastas Gordet. «Aga praegu paistab, et nad sisenevad kolmandast ussiurkest. Adarese hüppest umbes kolmkümmend kraadi negatiivne, ekliptika vastasküljel.» Ta heitis üle navigaatori õla pilgu ekraanile ja luges ette orbitaalkiiruse.
Petoskey jätkas vaaturisse jõllitamist. «Raisk. Siin väljas pole mitte midagi.»
Gordet köhatas kurgupõhjast. «See on miljonite kilomeetrite kaugusel, söör. Ikka veel liiga kaugel, et selget visuaali saada.»
«Ei, ma pean silmas, et siin väljas pole mitte midagi. See süsteem ei köida kuigi kauaks nende tähelepanu. On ainult aja küsimus, millal nad Adarese juurde ja koju avanenud urked leiavad.» Ta tegi pausi. «Leiavad ja meie kodutee kinni panevad.»
Tõepoolest. Max tundis tugevat tahtmist edasi-tagasi kõndida. Kui ta hakkab ühest seinast teise põrkama, kamandab Petoskey ta sillalt minema, niisiis püüdis ta sihipäraselt triivida. Luurerühma kolmas liige Burdick oli suurt kasti kandes uksel seisatanud. Ta noogutas Lukinovile ja Reedyle, kes järgnesid talle turvalise raadioruumi suunas. Max juurdles põgusalt, miks oli Burdick oma postilt lahkunud.
«Katkendlik vektor teeb asja meie jaoks lihtsamaks,» tegi Petoskey kokkuvõtte. «Arvutage välja esimene võimalus ette hoiatamata rünnata. Kui meil vähegi õnne on, peetakse kadunud laeva ussiurkeõnnetuseks.» Nullruumis hukkunuks.
Elefteriou pöördus rääkima esimese leitnandi Ruckeriga, kes rääkis Gordet’ga, kes ütles: «Söör, laeva raadiosõnumid paistavad suunatud olevat mingile teisele laevale, mis asub hüppekoha läheduses. Kui me esimese sihtmärgi neutraliseerime, hüppab teine minema ja hakkab tunnistusi andma.»
«Kas ainult üks laev peale selle esimese?»
«Nii kaugelt pole mingit võimalust öelda ilma aktiivsete sensoriteta.» Mida nad ei saanud kasutada, silma torkamata nagu päikesevalgus.
«Korraldused jäävad kehtima,» ütles Petoskey. «Peale selle, komandör, takistas lahtine last koridorides mu sillale jõudmist. See on vastuolus laeva valmisolekuga.»
Gordet jäigastus, sellest kriitikast sama maatasa tehtuna, nagu ta oli kiitusest puhevile läinud. «Selle eest hoolitsetakse, söör.»
«Kontrollige. Kus Chevrier on?» Arkady Chevrier oli peainsener. Ta pärines Revolutsioonile suure panuse andnud industrialistide suguvõsast. Tema onu juhtis Rahandusosakonda ja isa oli kindral. Mallove, Maxi boss Poliitkasvatusosakonnas, oli teda hoiatanud Chevrier’ga vastuollu minemast.
«Masinaruumis, söör,» vastas Gordet. «Ta arvas, et peavoolu ootamatu erakorralise katkestamise tagajärjeks võis olla peaakumulaatori massi tühjaksjooksmine. Saatsin ta seda korda tegema.»
«Võtke inseneriosakonnaga ühendust.»
«Jah, söör,» vastas Gordet. «Ühendage inseneriosakonda.»
Lefty toksis oma konsoolil nuppe, kuulas kõrvaklappidest, raputas pead.
Petoskey pistis tubakarulli suhu. «Kui proovisin kajutist sillaga ühendust saada, oli side maas. Kui pean võimaliku vaenlase aluse juuresolekul valima laeva siseside või elutähtsate