Ma lasen sul minna. Clare Mackintosh
kui ta keskendus uurimisele – olemasolevatele ümberlükkamatutele asitõenditele – ega laskunud sügavatesse mõtisklustesse asjaosaliste emotsioonide üle. Kui ta peatuks liiga kaua sellel, mis tunne võib olla, kui su laps sinu käte vahel sureb, poleks sellest kasu kellelgi, kõige vähem Jacobil ja tema emal. Ray mõtted põikasid paratamatult tema enda laste juurde ning tal tekkis seletamatu kihk koju helistada ja kontrollida, kas mõlemaga on kõik korras.
„Vabandust.” Kate neelatas ja naeratas häbelikult. „Luban, et ma pole iga kord selline.”
„Kuule, pole midagi,” ütles Ray, „me kõik oleme nii tundnud.”
Naine kergitas kulmu: „Isegi sina? Sind, boss, ma küll tundeliseks tüübiks ei pidanud.”
„Minulgi on oma hetked.” Ray pigistas veel põgusalt Kate’i õlga ja võttis käsivarre naise ümbert ära. Talle ei meenunud ühtegi korda, mil ta oleks töö juures pisara poetanud, kuid ta oli olnud sellele lähedal. „Kas hakkab parem?”
„Kõik saab korda. Aitäh.”
Nad eemaldusid teineteisest ja Kate heitis veel pilgu selja taha sündmuspaigale, kus kriminalistidel tööd jätkus. „Milline värdjas sõidab surnuks viieaastase lapse ja sõidab siis minema?”
Ray vastas kindlalt: „Just selle me välja uurimegi.”
2
Ma ei taha teed, aga võtan kruusi siiski vastu. Hoian kruusi pihkude vahel ja surun näo auru sisse, kuni see kõrvetab. Valu torgib nahka tuimastades põski ja ajab silmi kipitama. Võitlen vastu sunnile nägu eemale tõmmata; mul on vaja, et tuimus hajutaks neid stseene, mis mu peast ei kao.
„Kas ma toon sulle midagi süüa?”
Ta kõrgub mu kohal ja ma tean, et peaksin pilgu tõstma, kuid ma ei suuda seda teha. Kuidas ta saab pakkuda mulle süüa ja juua, nagu poleks mitte midagi juhtunud? Mul keerab kõhus ja ma neelan hapuka oksemaitse alla. Ta süüdistab selles mind. Ta pole nii öelnud, aga kindlasti ta süüdistab, näen seda tema silmist. Ja tal on õigus – see oli minu süü. Oleksime võinud koju minna teist teed pidi, ma poleks pidanud juttu ajama, oleksin pidanud ta peatama …
„Ei, tänan,” ütlen vaikselt. „Mul pole kõht tühi.”
Õnnetus muudkui kerib mu peas. Ma tahan seda pausile vajutada, aga see film on lõputu: tema keha prantsatab vastu kapotti, ikka ja jälle, ikka ja jälle. Tõstan kruusi uuesti näo juurde, kuid tee on jahtunud ja selle kuumus ei tee mu nahale enam haiget. Ma ei tunne, kuidas pisarad tulevad, aga suured rasked tilgad kukuvad põlvedele. Vaatan, kuidas pisarad teksadesse imbuvad ja vean küünega üle püksisäärel oleva poripleki.
Lasen pilgu üle toa kodus, mida olen nii mitme aasta jooksul loonud. Kardinad ostsin sellised, mis sobiksid diivanikattega; maalitud pildid, mõni mu enda tehtud, mõni ostetud kaasa galeriidest, kuhu ma ei raatsinud neid kuidagi jätta. Ma arvasin, et sean sisse kodu, ent ma sisustasin lihtsalt ühte maja.
Mu käed valutad. Tunnen randmetes kiireid ja kergeid pulsilööke. Mul on valu üle hea meel. Ma tahan, et oleks veelgi valusam. Ma tahan, et oleksin ise auto alla jäänud.
Ta räägib jälle. Politsei otsib autot kõikjalt … ajalehed avaldavad teate tunnistajate leidmiseks … sellest räägitakse uudistes …
Tuba käib ringi ja ma kinnitan pilgu diivanilauale, noogutan, kui see näib kohane. Ta kõnnib kaks sammu aknani ja siis sealt jälle tagasi. Ma tahaksin, et ta istuks – ta teeb mu närviliseks. Mu käed värisevad ja ma panen teekruusi joomata käest, sest võin selle muidu maha pillata, aga kruus kolksatab kõvasti vastu klaasist lauaplaati. Ta pommitab mind pettunud pilkudega.
„Vabandust,” ütlen. Tunnen suus raua maitset ja taipan, et olen huulde hammustanud. Neelan vere alla, sest ei taha äratada tähelepanu sellega, et palun endale taskurätiku ulatada.
Kõik on muutunud. Selle hetkega, mil auto üle märja asfaldi libises, muutus kogu mu elu. Ma näen kõike selgesti, justkui seisaksin kuskil eemal. Ma ei suuda enam niimoodi jätkata.
Kui ärkan, pole ma sekundi jooksul kindel, mida ma tunnen. Kõik on sama ja ometi on kõik muutunud. Siis, enne kui olen jõudnud silmad avada, tulvab mu kõrvu müra, nagu sõidaks metroorong. Ja seal see on: kirgaste värvidega selged stseenid jooksevad ja ma ei saa neid pausile panna ega vaigistada. Vajutan peopesad oimukohtadele, justkui aitaks vaid toores jõud summutada mu peas kerivat filmi, aga pildid tulevad ikka, üksteise järel ja kiiresti, nagu oleks mul võimalik ilma nendeta unustada.
Minu voodi kõrval öökapil on messingist äratuskell, mille Eve kinkis mulle siis, kui läksin ülikooli – „Sest muidu ei jõuaks sa kunagi õigeks ajaks loengutele!” –, ja mind ehmatab, kui näen, et kell on juba pool üksteist. Valu kätes varjutab peavalu, mis pimestab, kui üritan pead liiga kiiresti pöörata. End voodist välja vinnates tunnen valu igas lihases.
Tõmban eilsed riided selga ja lähen aeda, ilma et köögis peatuksin ja kohvi keedaksin, kuigi mu suu on nii kuiv, et pean neelamiseks pingutama. Ma ei leia oma kingi üles ja härmatis näpistab mu taldu, kui ühest aia äärest teise kõnnin. Aed ei ole sugugi suur, kuid talv on tulekul ja selleks ajaks, kui aia teise otsa jõuan, on mu varbad juba tuimad.
Aiastuudio on viimased viis aastat olnud minu pühakoda. Väljast vaadates on see midagi veidi enamat kui puukuur ja ma tulen siia selleks, et mõelda, töötada ja põgeneda. Puidust põrandal on saviplekid, mida on pritsinud keset ruumi seisvalt raskelt potikedralt. Seal saan ma ümber kedra liikuda ja sammu tagasi astuda, et oma kätetööd kriitilise pilguga vaadata. Kuuri kolm seina on täis riiuleid, kuhu asetan oma skulptuurid, mis on sellises korrastatud kaoses, milles ainult mina orienteerun. Pooleliolevad tööd siin; ahjus käinud, aga veel värvimata tööd siin; klientidele kättetoimetamist ootavad tööd siin. Sadu eraldi killukesi, ent ometi, kui silmad kinni panna, tunnen sõrmede all ikka iga tüki kuju ja savi niiskust peopesades.
Võtan võtme peidupaigast akna vihmapleki alt ja keeran ukse lahti. Asi on hullem, kui arvasin. Põrandat katab vaibana paks savikiht ja nii pole põrandalaudu nähagi; kaarjate potikildude servad on järsud ja vihaste sakiliste tippudega. Kõik puidust riiulid on tühjad, mu töölaud on puhtaks pühitud ja tillukesed figuurid aknalaual ei ole äratuntavad, need on purustatud kildudeks, mis päiksepaistel sätendavad.
Ukse kõrval on maas väike naise kuju. Tegin selle eelmisel aastal ühe osana figuuriseeriast, mida valmistasin Cliftonis asuva poe jaoks. Olin tahtnud teha midagi tõelist, midagi võimalikult kauget ideaalsest, ent ometi samas midagi kaunist. Tegin kümme naist, igaüks just talle omaste kurvide, just talle omaste muhkude, armide ja vigadega. Võtsin nende figuuride aluseks oma ema, oma õe, tüdrukud, keda keraamikatundides õpetasin, naised, keda pargis jalutamas nägin. See siin maas olen mina. Sarnasus pole nii selge, et igaüks sellest aru saaks, kuid ikkagi olen see mina. Rind on natuke liiga lame, puusad liiga kitsad, labajalad liiga suured. Juuste sasipundar keeratud kuklasse krunni. Kummardun ja võtan kuju üles. Alguses tundus, et ta pole viga saanud, aga kui teda puudutan, pudeneb savi mu sõrmede all ja mulle jääb pihku kaks katkist tükki. Vaatan neid ja virutan siis täiest jõust vastu vastu seina, kus nad purunevad pisikesteks killukesteks ja pudenevad rabinal töölauale.
Hingan sügavalt sisse ja aeglaselt välja.
Ma ei tea täpselt, mitu päeva õnnetusest on möödunud või kuidas ma selle nädalaga hakkama olen saanud. Tunnen, nagu sikutaksin kitis üht jalga teise ette. Ma ei tea, mis paneb mind otsustama, et täna on see päev. Aga nii see on. Võtan ainult nii palju, kui spordikotti mahub, sest tean, et kui ma ei tee seda kohe praegu, siis ei pruugi ma iial olla võimeline lahkuma. Kõnnin sihitult mööda maja ja püüan ette kujutada, et ma pole siin kunagi viibinud. See mõte on ühtaegu hirmuäratav ja vabastav. Kas ma suudan seda teha? Kas on võimalik ühest elust lihtsalt välja astuda ja alustada uuega? Ma pean proovima: see on minu ainuke võimalus sellest kõigest ühes tükis pääseda.
Mu sülearvuti on köögis. Selles on fotod, aadressid, tähtis informatsioon, mida mul võib ühel päeval vaja minna ja mida mul pole tulnud pähe kuhugi mujale salvestada. Nüüd pole mul aega seda teha ja kuigi arvuti kaalub ning võtab ruumi,