Antiliibanon 2011. Tiit Pruuli
ja Liibanoni suhted on üsna põgusad. 2010. aastal eksporditi Eestist Liibanoni kaupu, peamiselt väetist ja puitu, 10,5 miljoni euro eest, Liibanon oli selle tagasihoidliku summaga Eesti 43. ekspordipartner. Liibanonist Eestisse liikus kaupu veelgi vähem, napi 100 000 euro eest. Investeeringuid vastastikku tehtud ei ole, kultuurikontaktid sisuliselt puuduvad. Liigub natuke inimesi, põhiliselt turiste Eestist Liibanoni, aga neidki on vaid mõned sajad aastas. Eks seepärast ei ole Eestil Liibanonis ka diplomaatilist esindust. Lähimad saatkonnad on Ankaras, Kairos ja Tel Avivis.
„Liibanonis asju lahendades jätame Iisraeli kohe mängust välja,“ ütleb kantsler Streimann veendunult. „Vali kõigepealt meie aukonsul Beirutis,“ palub ta valvesekretäri.
Mõne minuti pärast on kantsleril teisel pool liini kinnisvaraärimees ja aukonsul Sami Elias Kamouh Beirutist, kes ühendatakse Lauri Bambusega.
„Härra asekantsler, just hakkasin Tallinna helistama, on juhtunud suur õnnetus, aga me lahendame selle kohe. Viimasel ajal on Liibanonis üldse palju rahutum olnud. Jaanuaris kukkus valitsus, veebruaris algasid meeleavaldused. Täpselt kümme päeva tagasi oli viimane suurem rahvakogunemine, kümned tuhanded olid kohal, meenutati kadunud Haririt ja seedrirevolutsiooni,“ raporteerib aukonsul.
„Räägime nüüd praegu palun võimalikult täpselt, mis täna on juhtunud,“ katkestab Bambus jutuvoo.
„On röövitud Eesti kodanikud, täpselt ei ole kindel, kui palju, aga kõik meie kanalid on seda uudist täis ja ma arvan, et ma sõidan ise kohe Zahlah’sse, ega muidu neid poisse kätte ei saa, kui ma pean ise kohale sõitma. Mul on oma turvameeskond ja…“ Aukonsul on esimesest kohmetusest ja alandlikkusest üle saanud.
Bambus püüab aukonsuli aktiivsust rahulikumasse ja praktilisemasse voolusängi juhtida: „Esimene ülesanne on meil praegu teha selgeks, kes need röövitud on. Kas te saate seda uurida Liibanoni ametiasutustest, mitte meediast, aga ametiasutustest?“
„Jaa, muidugi,“ lausa hõiskab aukonsul. „Mul on väga palju väga mõjukaid sõpru igal pool, kohe hakkan helistama ja kui asi selge, sõidan Bekaa orgu ja toon need mehed välja.“
„Kui asi selge, teatage meile kõigepealt poiste nimed,“ ja asekantsler paneb ohates telefoni käest.
„Nüüd otsime välja kõigi Liibanoni ametiasutuste kontaktid, kellega peaksime esmajärjekorras ühendust võtma: välisministeerium, siseministeerium, politsei ja mis neil seal kõik võib olla,“ jagab samal ajal kantsler Streimann kogunenud kolleegidele ülesandeid.
Kui kindral Achraf Rifi oleks natuke vähem soliidne ohvitser, siis trambiks ta praegu raevust jalgu. 1975. aastast alates pole Liibanoni sisepoliitikas stabiilset hetke õieti olnudki. Üles on kasvanud terve põlvkond inimesi, kellele relvad on olnud mängukannid ja kaaslased hällist saati, põlvkond, kelle jaoks sõda on elu loomulik osa. Ometi pole läänlaste vastu suunatud terroriakte siin 1990. aastate algusest sisuliselt olnud. 2010. aasta augustis oli episood, kus Bekaa orus rööviti kaks poola turisti, aga nad vabastati tulevahetuse käigus paar tundi hiljem. Nüüd äsja oli rünne Prantsuse sinikiivrite vastu, ka ameeriklasi oli kusagil kividega pillutud, ja täna siis need seitse eestlast.
Liibanonis on kolm riiklikku julgeolekuteenistust. Esiteks sisejulgeolekuteenistus ehk ISF, mida juhib kindral Rifi ja mida peetakse pigem läänemeelseks. Teiseks sõjaväeluure, mida peetakse pigem Hizballah-meelseks, ja kolmandaks piirivalve.
Praegu istub Rifi oma adjutandi Afif Habbasiga oma tohutus kabinetis ja teeb kokkuvõtteid sellest neetud päevast.
„Ausalt öeldes ei tea ma Eestist palju muud, kui et kohtasin 2002 Tōkyōs seminaril üht Eesti politseiohvitseri. Oli väga lõbus mees. Ega ma ta nime muidugi mäleta, aga selle seminari materjalid on mu visiidikaustades olemas, vaata osalejate nimesid, otsi üles, kes see oli,“ annab Rifi mööda kabinetti kõndides adjutandile korraldusi.
Rifi ametkond on saanud täna tänu sise- ja kaitseministri abile eriloa pääseda ligi kõikide mobiilioperaatorite salvestatavale informatsioonile. Rifi mõistab, kui tundliku teemaga siin tegu on ja milliseid poliitilisi ohte ja võimalusi selle loa saamine endas kätkeb.
Rifi tunneb, et tema töö on vist kõige raskem töö terves Liibanonis.
Tõnu juhatatakse välisministeeriumi 10. korruse nõupidamisruumi. See on juba rahvast täis, enamasti ministeeriumi ametnikud, kakaotassid käes auramas. Mõnda Tõnu tunneb, mõnda tutvustatakse: kantsler Alar Streimann, asekantslerid Lauri Bambus ja Sulev Kannike, konsulaarosakonna peadirektor Rasmus Lumi, diplomaatilise julgeoleku osakonna peadirektor Pavel Kotkin, avaliku diplomaatia osakonna peadirektor Triinu Rajasalu, pressiesindaja Minna-Liina Lind, pressitalituse spetsialist Mariann Sudakov, pressitalituse lauaülem Helen Rits, kantsleri nõunik Marki Tihhonova-Kreek, ministri nõunik Mai Jõgimaa.
„Nojah, paberite järgi tuttavad inimesed, kõigile neile on kapo välja andnud riigisaladuse loa,“ teeb Tõnu omaette muiates esimese professionaalse järelduse.
Saali madalal aknalaual istub veel üks mees, ei joo kakaod, vaid räägib telefoniga, räägib prantsuse keeles ja teeb märkmeid. Teda pole vaja Tõnule tutvustada. Nimetagem teda Reinuks, Rein Metsaks. Rein töötab välisluures, hariduselt semiootik. Aga kümmekond aastat tagasi tegutses ta diplomaadina Eesti Vabariigi saatkonnas Genfis. Lisaks teab Tõnu, et Reinu sõpraderingi moodustavad põhiliselt igasugused kirjandus- ja filmiinimesed. Nood arvavad, et kunagi, kui Rein ameti maha paneb, võiks tast saada eesti oma Lewis Gilbert, kes lavastab suurejoonelisi spioonifilme. Jah, kindlasti on Rein erandlik eriteenistuse töötaja sellegi poolest, et professionaalne kretinism pole teda küünikuks vorminud, vaid jätnud samasuguseks natuke edevaks romantikuks, nagu sõbrad teda mäletavad ülikoolipäevilt. Ta on jäänud meheks, kes keeruliste bürokraatlike toimingute lahendamise järel tormab raamatuantikvariaati ja võib hõlpsasti küünlavalgel Dante Alighierit lugeda. Rein lõpetab telefonikõne ja astub Tõnu juurde. Nagu vist üheski riigis, ei ole ka Eestis sisejulgeoleku eest vastutava kaitsepolitsei ja välisluurajate suhted üleliia sõbralikud. See on süsteemi kuratlik ja raudne loogika, siin ei aita miski, ei parlamendi järelevalvekomisjonid ega demokraatia areng. Kaitsepolitsei peab näitama jõudu ja ennast siseriiklikult nähtavaks tegema, välisluure peab end näitama võimalikult vähe. Ja nii kujuneb mõlemast asutusest avalikkuse jaoks kõverpilt, ühest ühtpidi, teisest teistpidi kõver. Rein ei tea, kas Tõnu kuulub just nende kaitsepolitseinike hulka, kes peavad välisluurajaid mõttetuteks riigi raha raiskavateks ajalehte lugevateks dändideks ja intelligendikesteks, aga ta teab, et mõnigi mees kapos nii arvab ja ei jäta oma arvamust tihti ka enda teada. Ja samas teab ta ka mõne oma maja mehe suhtumisi – „ment jääb mendiks, töötagu ta pealegi kaitsepolitseis“. Reinu kolleegid on uhked, et nemad käivad tööl nagu härrasmehed – elegantse salliga ja tolmumantlis –, kaitsepolitseinikud on aga jope-mehed. Tegelikult on see enamasti üsna sõbralik tögamine, mängu ilu juurde käiv aasimine, sest mõlema teenistuse mehed on päris palju asju koos teinud, teavad teineteist üsna hästi nii inimlikus kui töises plaanis. Ja Tõnu ning Rein on niipalju suured ülemused, et nad võivad omavahel kohe eriti hästi läbi saada.
Siiski teeb Rein oma märkmeplokki sissekande: „1 Tööjaotus eriteenistuste vahel!?“
Teatrietendus Solarise kultuurikeskuses hakkab lõppema. See on olnud üks kurb lugu sellest, kuidas eestlased on end vabatahtlikult vaimselt pantvangistanud, istuvad kapseldunult oma ängide ning komplekside puntras ja ainuke, mida nad veel teha oskavad, on suur söömaorgia etenduse finaalis. See stseen on midagi sellist nagu Monty Pythoni „Elu mõttes“, kus mister Creosote sööb ja oksendab, oksendab ja sööb.
Et mis siis on eestlaste elu mõte?
Keset meeletut õgimist peab näitleja Gert Raudsep nagu vastuseks sellele küsimusele võltspateetilise kõne:
„Nagu öeldakse: minevik on fakt, tulevik on see, mida on võimalik muuta.
Elame uuel ajastul. Oleme eestlased, aga saanud ka eurooplasteks. Usun, et mitte ükski sajanditagune idealist ei võinud