[buzz]. Anders de la Motte
![[buzz] - Anders de la Motte](limg_read178965.jpg "[buzz] - Anders de la Motte")
fantaasia.
Et tants, õnnetuselind, sosinad ja kõik muu olid vaid detailid hašiuimast, millest ta äsja ärkas.
Alles siis, kui ta komistades valguse kätte jõudis ja inimesed kätega tema poole hakkasid vehkima, avastas ta, et särk on verest läbi imbunud.
KUUS | Double dealing
Ühiskonna alustalade foorum
Postitatud: 11. november 09:13
Saatja: MayBey
Kõik head politseinikud satuvad varem või hiljem sisejuurdluse alla…
Postitusel on
„Politseiinspektor Rebecca Norméni ülekuulamine; kahtlustatav ametialases lohakuses või jämedas ametialases lohakuses seoses Darfuri provintsis Lääne-Sudaanis 8. novembril aset leidnud sündmustega.
Ülekuulamise eesmärgiks on selgituste andmine, kohal viibivad inspektorid Walthers ja Westergren riigi politseiameti sisejuurdluse osakonnast ning Norméni poolse tunnistajana komissar Ludvig Runeberg.”
Walthers – ümar, umbes viiekümneaastane vidukil silmadega sõbralik onkel – nõjatus toolil tagasi ja kohendas nende vahel laual seisvat mikrofoni.
Niisiis, ametialane lohakus – kutset saades pidi ta karistusseadustiku välja võtma, peaaegu nagu kontrollimiseks, kas tegemist pole mingi absurdse naljaga.
Aga ei, karistusseadustiku kahekümnenda peatüki esimene paragrahv polnud hoopiski nali.
Tahtlikult või hooletusest oma ametikohustuste täitmata jätmist teo või mittetegutsemise tagajärjel karistatakse rahatrahviga või kuni kaheaastase vabadusekaotusega.
Ja veidi allpool samal leheküljel:
Kui esimeses lõikes nimetatud kuritegu on toime pandud tahtlikult ja toob kaasa raske tagajärje, on tegemist jämeda ametialase lohakusega, mille eest karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni kuue aastani. Kuriteo raskusastme hindamisel tuleb arvesse võtta, kui suures ulatuses on kurjategija oma ametiseisundit kuritarvitanud või kas teoga on tekitatud üksikisikule või ühiskonnale tõsist kahju või on teo tulemusel saadud olulist ebaseaduslikku tulu.
Algul polnud takavatsenud ülemusele eriti midagi rääkidagi, tatahtis vaid ülekuulamisega ühele poole saada ja see unustada. See peaks olema vaid puhas formaalsus – kõigest hoolimata oli ta ju oma tööga hakkama saanud ega teinud midagi valesti. Vähemalt püüdis ta ennast selles veenda…
Aga Runeberg juba teadis, et sisejuurdluse osakond on ta välja kutsunud ja käis peale, et tuleb tunnistajana kaasa.
„See on ju ainult selgituste andmine, mind ei kahtlustata mitte milleski, Ludde,” vaidles Rebecca vastu.
„Seda nad tahavadki, et sa seda usuksid, Normén. Peaaegu kõik sisejuurdluse asjad algavad selgituste saamiseks korraldatud ülekuulamisega.
Tänu sellele tunned sa ennast kindlalt ja võid neid koguni kolleegina aidata. Siis, kui sa järsku oled liiga palju rääkinud, ilmub kohale prokurör ja sulle esitatakse süüdistus. Pea meeles, et sisejuurdluse inimesed pole tavalised kolleegid. Neil on oma huvid mängus!”
Ja nüüd istusid nad koos ülekuulamisruumis…
Küsimus oli ainult selles, kelle tegutsemise tulemusena ta siia oli sattunud.
Kandidaatidest puudust ei olnud.
Kahhelseintega väike ruum, kus lõhnas kloori järele, nari, põranda külge kinnitatud laud ja kaks tooli – see oli kõik.
Kuskil eemal hakkas konditsioneer mürinaga tööle ja peagi tundis ta vastu selga puhuvat külma õhuvoolu.
Nad olid talt kõik riided peale aluspükste ära võtnud ja tal hakkas juba mõne minuti pärast külm.
Pea valutas ja ehkki ta oli tõenäoliselt linnas tagasi, tundus ikka veel, et suu on kõrbeliiva täis.
Kõik oli ühtlane udu, millest eristusid vaid mõned üksikud pildid. Laagri kõrvale maandunud pollarihelikopter, käsklused, üksteisest üle karjuvad inimesed.
Järgmise selgema pildi peal on tal juba käed istme külge kinnitatud käeraudadega selja taga.
Nähtavasti oli ta uuesti ära kustunud, sest lennureisist ei mäletanud ta suurt midagi.
Ruumis valitsev külm tahtis ära võtta, mis oli kuradi irooniline, kuna väljas oli kindlasti vähemalt kolmkümmend kraadi sooja.
Kaks minutit pärast seda, kui ta hambad kontrollimatult plagisema hakkasid, avanes uks ja sisse astus korralikult pressitud beežis mundris väikest kasvu ümar vuntsidega mees.
Mees pani lauale halli mapi ja istus seejärel HP vastu toolile. Ta avas mapi, õngitses ühest rinnataskust aeglaselt lugemisprillid ja hakkas lugema.
„E-e-e-mbasssssy,” pressis HP plagisevate hammaste vahelt välja. „N-need Embass-ssy, a-aga ega sa vist ei s-saa aru, m-mida ma r-räägin? I h-have rights, you know-w, õõ-i-gused!”
„Jah, ma saan teist väga hästi aru,” vastas mees ja tema laitmatu inglise keel pani HP võpatama.
„Probleem on selles, et ma ei tea, millise saatkonnaga mul tuleb ühendust võtta. Norra oma see ei ole, sest teie pass on võltsitud.”
Ta vaatas HP-d üle kitsaste prillide.
„Minu nimi on seersant Aziz, ma olen Dubai kuningliku politsei uurija. Aga kes teie õieti olete?”
Ta vaatas küsivalt HP-d.
„Meil pole õnnestunud teie tegeliku isiku kohta leida mitte mingeid andmeid, ei teie juurest ega hotellist teie asjade seast. Võiks peaaegu arvata, et teid pole olemaski. Ja mehel, keda pole olemas…”
Politseinik kummardus üle laua lähemale.
„…ei saa ju ka mingeid õigusi olla – või kuidas?”
„Niisiis kokkuvõte, Normén: te saabusite kohale ja avastasite, et ligipääs on rahvamassi poolt blokeeritud. Selle asemel, et autodest väljuda ja ihukaitsjate ning valitsussõdurite eskordi saatel hoonete juurde minna, otsustasid sa operatsiooni katkestada, kas see peab paika?”
„Sa unustad atentaaditegija,” segas Rebecca vahele, ülekuulamise juhi sarkastiline toon hakkas teda aina rohkem ärritama.
Westergren heitis oma kolleegile pika pilgu.
„Tema ilmus ju välja alles siis, kui te olite inimesed autodesse tagasi saatnud?”
„Ei. Ma nägin teda, kui me veel väljas olime – enne, kui otsustasin autodesse tagasi pöördumise.”
„Kas ta oli juba siis relvastatud?” Kiilaspäine mõnus onkel Walthers pöördus Rebecca poole.
„Ei, siis veel mitte. Tal oli kott käes ja mulle tundus, et sealt paistis relv.”
„Tundus? Paistis? Kas sa polnud selles kindel?”
Taas Westergren, tema toon oli endiselt ärritav. Rebecca hingas sügavalt sisse.
„Nagu ma juba ütlesin: ma nägin eset, mis oli minu arvates relv. Kõik toimus väga kiiresti, võimatu on öelda, mis täpselt millisel silmapilgul juhtus…”
„Me saame sellest aru, Rebecca,” noogutas Walthers. „Aga me tahame, et sa siiski püüaksid sündmusi nii üksikasjalikult kirjeldada kui saad, kuni viimase pisidetailini. See aitab meil kõike paremini mõista, ei Per ega mina polnud ju kohapeal.”
Ta noogutas oma kolleegi poole ja naeratas Rebeccale taas sõbralikult, too ei saanud jätta samaga vastamata.
„Kõik oli nii, nagu ma rääkisin. Me jõudsime kohale, jäime seisma ja sel ajal, kui püüdsin olukorda hinnata, märkasin rahvamassis atentaadimeest. Olles mõni sekund teda jälginud, hindasin olukorda nii kaitstavate isikute kui ka tiimi jaoks ohtlikuks ja andsin seepärast korralduse operatsioon katkestada.”
Ta