Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde). Urmas Bereczki
tegevus, mis ei haakunud üldse oma aja teiste Eesti ühiskonnategelaste omaga, vajab aga kindlasti edaspidist uurimist.
Meie poolt uuesti avaldatud Béla Vikári artikkel ilmus eesti keeles esmalt 1930. aasta Eesti Kirjanduses, kuid on vahepeal unustusehõlma vajunud. Kuigi Vikári artikli kirjutamise aeg jääb meie poolt käsitletud ajavahemikust välja, kajastab ta siiski 19. sajandil toimunut, ja seepärast otsustasime ikkagi selle kaasamise kasuks.
Kogumikus toome ära ka ühe eestlase, hilisema riigikogu liikme Villem Ernitsa artikli aastast 1913, sest see tutvustab just meie poolt lühendatult avaldatud György Versényi uurimust eesti rahvalauludest. Teeme seda ka austusest Villem Ernitsa (1891–1982) kui keelemehe vastu, kellega ka allakirjutanul õnnestus vestelda. See toimus osaliselt eesti, osaliselt ungari keeles Ernitsa maast laeni raamatutega täidetud ühiselamutoas aastal 1979 või 1980. Kuigi Ernits õppis Ungaris aastail 1911–1912, pea 70 aastat varem, kui me kohtusime, oli ta ungari keele oskus ja hääldus hiilgav, milles võis ära tunda isegi sajandi alguse kõnekeelele iseloomulikke pöördeid.
Lisaks mainitud kahele artiklile väärib veel eraldi esiletõstmist kolmas lisatekst, antoloogia põhiautori Aladár Báni elulugu, mis ilmus ta surma puhul aastal 1961. Selle autoriks on eelmise sajandi ungari võrdleva folkloristika suurkuju Bertalan Korompay (1908–1995), kes 1930ndatel aastatel veetis aasta stipendiumiga Soomes ning töötas seejärel aastaid Etnograafiamuuseumis Budapestis, kuni ta sealt kommunistliku korra ajal lahti lasti. Hiljem töötas ta õpetajana tehnikumis ja gümnaasiumis, aga tema teaduslikud artiklid ilmusid põhiliselt välismaa ajakirjades. Lisaks sellele, et Korompay kirjeldab ja mõtestab ilmekalt lahti Báni tee Eesti folkloori ja etnograafiani, mida innustas ja juhtis Ungari Etnograafia Seltsi toetus, väärib tähelepanu ka see, kuidas Korompay kirjutab Eestist, minnes elegantselt mööda rusuva nõukogude tegelikkuse varjust.
Ungari teadlaste tagamaa ja nende nägemus eestlastest ja Eestist
Selleks, et paremini mõista ungari teadlaste Eesti kohta tehtud tähelepanekuid, mis põhinesid paratamatult suurel määral oma kodumaalt kaasa võetud „pagasil” ehk arusaamadel, on meil vaja heita kasvõi põgus pilk 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Ungarile. Mõistagi ei saa see olla põhjapanev teaduslik uurimus, vaid pigem mõne pintslitõmbega maalitud impressionistlik visand, aitamaks paremini aru saada, milline võis olla ungari teadusmeeste võrdlusbaas, milliste mõistete, analoogiate ja kategooriate kogumis nad oma järelduste või oletuste tegemisel mõttes sirvisid.
Kõigepealt riigiõiguslikul tasandil polnud tol ajal ungarlaste ja eestlaste staatust võimalik omavahel üldse võrrelda. Alates kokkuleppest Austriaga 1867. aastal olid ungarlased tollases Euroopas üks väheseid omariiklusega rahvaid, kuigi sõja-, välis- ja rahaasjad olid Austriaga ühised. Samuti valitseja isik, kes aga pidi oma tegutsemises lähtuma Ungari nn ajaloolisest, kirjutamata (sarnaselt Inglismaaga) konstitutsioonist. See koosnes kõikide kirjutatud seaduste ja kirjutamata tavade kogumist.
Kuigi Austria-Ungari kaksikmonarhia (ja eriti Ungari) oli oma ühiskondliku arengu poolest mõnevõrra Lääne-Euroopast maas, meenutab see vähemalt põgusal vaatlusel pigem siiski meie tänapäeva maailma kui sajanditagust Venemaad. Kaksikmonarhia toimimises tunneme ära kaasaaegsele õigusriigile omase võimujaotuse ja riigikorralduse (üksteisest sõltumatu seadusloome, täidesaatev ja kohtuvõim) vabade valimiste ja kahekojalise parlamendiga ning pressi- ja sõnavabadusega, mida tuleb näha loomulikult oma aja kontekstis. Sirvides poliitilisi artikleid, mis ilmusid samades ajalehtedes kui käesoleva raamatu artiklite esmatrükid, saame nendes lugeda arvamusi muuseas parlamendikomisjonide tegevuse, koalitsioonipartnerite tülide ning valitsuskoalitsiooni ja opositsioonierakondade vaheliste lahkarvamuste kohta. Tunduvad igati aktuaalsete teemadena! Lähemal vaatlusel torkab aga saja aasta tagust ühiskonda tänapäevaga võrreldes silma muidugi ka hulk erinevusi: aristokraatia juhtiv roll poliitikas, hierarhiline ühiskond, varandus- ja haridustsensusega piiratud valimisõigus ja riigipea ehk valitseja roll, mis Franz Josephi puhul oli tunduvalt suurem kui praegusel presidendil (sõjaväe juhtimine ning sõja ja rahu väljakuulutamise õigus).6
Laias laastus ja äärmiselt lihtsustatult võib siiski öelda, et elu, mida tolle aja Ungari pealinna ja teiste suurlinnade haritlane enda ümber nägi ja tunnetas, sarnanes oma põhijoontes Lääne-Euroopa omaga ning on meile ka praegu hästi mõistetav. Budapestist sai 19. sajandi lõpus paari aastakümnega kaasaegne, miljoni elaniku ja eeskujuliku infrastruktuuriga maailmalinn. Äri õitses, mitmed suurettevõtted kuulusid oma alal maailma juhtivate hulka, eriti toiduainete töötlemises, metallivaltsimises ja veskitööstuses, hiljem ka terase-, auto- ja elektritööstuses. Maailma jahuekspordist andis Ungari umbes viiendiku ja tähtsaim viljabörs maailmas tegutses tollal Budapestis.7
Agraarelu oli seevastu läänest rohkem maha jäänud. Seetõttu oli ungari autoril suhteliselt lihtne saada aru eesti talurahva olukorrast. Suur osa Ungari viljakandvast maast oli ju samuti mõisnike valduses. Talupoegade seas valitses suur maapuudus, nende käes oli vaid 40 % põllumaast.8 Saunikutel polnud piisavalt tööd, suur hulk neist elas vaesuses. Paljud rändasid seetõttu välja Ameerikasse. Erinevus Eestiga võrreldes oli vaid see, et ungari mõisnike emakeeleks oli tavaliselt ungari ja mitte saksa keel.
Sellest olid meie kogumiku artiklite autorid muidugi teadlikud, samuti parasjagu Eestis käivast jõulisest venestamisest. (Informatsioon viimase kohta võis ungarlasteni jõuda ehk saksakeelse ajakirjanduse kaudu.)
Millest see huvi rahvusliku rõhumise ja keelekasutuse problemaatika vastu, kui ungarlastel endil selliseid probleeme ei olnud?
Siin ei saa minna mööda ajaloolise mälu olemasolust, sest minevikus oli ka ungarlastel sarnaseid kogemusi olnud. Eestlaste „muistse vabadusvõitlusega” haakusid muidugi ungarlaste vabadussõjad Austria vastu, mistõttu eestlaste ja ungarlaste rahvaarusaamad „esivaenlase” suhtes langesid hästi kokku. Austerlasi peeti Ungaris samuti sakslasteks, mida tegid nad ju ka ise kuni Teise maailmasõja lõpuni. Natuke kaugemast minevikust elas veel mälestus keiser Joseph II valgustatud absolutismist, kes kehtestas 1784. aastal Habsburgide impeeriumis ning selle koosseisu kuuluvas Ungari kuningriigis tõhusama asjaajamise eesmärgil riigikeeleks saksa keele (enne seda ja hiljem kuni 1844. aastani oli selleks ladina keel), mis tekitas Ungari aladel suurt pahameelt. See korraldus küll varsti tühistati, aga pool sajandit hiljem, kui 1848./49. aasta vabadussõja mahasurumise järel Austria mõneks ajaks politseiriigiks muutus, ajalugu kordus ja riigikeeleks kehtestati taas saksa keel. Poliitilise ja keelelise rõhumise tagajärjeks oli ungarlaste passiivne vastupanu, mil välditi igasugust koostööd vägivallavalitsusega ja hoiduti ka riigiametitesse astumisest.9
Venemaaga oli ungarlastel ainult üks, aga seevastu väga kibe ajalooline kogemus, mis oli seotud varem mainitud 1848./49. aasta Ungari vabadussõja mahasurumisega. Austria palvel ja Nikolai I lahkel nõusolekul osales selles Austria liitlasena ka 200 000-liikmeline Vene interventsiooniarmee,10 mis mõistagi ei jätnud Venemaast parimat mälestust. Meie poolt käsitletud ajavahemikul seostati aga Venemaad esmajoones panslavistliku liikumise rahastamisega Austria-Ungari aladel, mida riigi julgeoleku seisukohast peeti hädaohtlikuks.
Eestlaste olukorrast ja keelekasutusega seotud õigustest kirjutades pidi meie autoritel tekkima paralleel Ungari vähemusrahvuste emakeelse koolihariduse võimalustega. Mil määral nad rahvusvähemuste tegelikku olukorda tundsid, seda me ei tea, aga põhimõtteliselt pidid nad olema kursis sellega, et Ungari 1868. aasta rahvusvähemuste seadus deklareeris vähemusrahvuste võrdõiguslikkuse ning võttis ametlikult kasutusele (kaasaegsemal kujul) juba varasematel sajanditel käibel olnud nn „poliitilise rahvuse” printsiibi. Selle järgi kuulusid sellesse võrdsel alusel kõik Ungari kodanikud, olenemata nende tegelikust rahvusest ja emakeelest, jättes neile siiski alles iseseisva kultuurilise identiteedi võimaluse hariduse, kultuuri ja religiooni vallas. See tähendab siis seda, et poliitilises mõttes peeti kõiki Ungari kodanikke ungarlasteks, mistõttu tuleb ette, et siin ja seal nimetatakse meie tekstides ka balti mõisnikke eestlasteks. „Poliitilise rahvuse” printsiip asendas seaduses teadlikult rahvusriigi printsiibi, kuid praktikas kalduti
Csaba Csorba, János Estók, Konrád Salamon: Ungari ajalugu sõnas ja pildis. Tartu, Kirjastus Ilmamaa, 2005, lk 152–155.
Ungari ajalugu sõnas ja pildis, lk 149, 160.
Samas, lk 146.
Samas, lk 140.
Samas, lk 136.