Kajakas võltsmunal. Jaan Kaplinski
Head ja kurjad koerad
Olen elanud paar kuud Tamperes Pispalas, mis on mõneski mõttes samasugune äärelinn nagu Tartu Veeriku, kus on mu linnakodu. Esimesed päevad Pispalas aga tajusin, et midagi on seal väga teisiti, midagi on puudu. Siis taipasin, et see midagi on koerte haukumine. Veerikul nagu igal pool Eesti äärelinnades ja väikelinnades on palju koeri ja koerte haukumist. Aiaväravatel on koerapildid ja sildid “Kuri koer”. Vist enamus koeri minu kodumaal ongi kurjad. Enamust neid peetakse lühikeses ketis ja neist oodataksegi, et nad oleksid võõrastele tigedad, et neid kardetaks.
Milan Kundera mõtiskleb oma “Olemise talumatus kerguses”, et suhtumises koertesse avaldub ühiskonnas valitsev vaim. Kui kasvavad pinged ja inimestesse koguneb tigedust, valatakse see välja koertele. Tapetakse hulkuvaid koeri ja ajalehtedes ilmuvad kirjutised, kus nõutakse koerte hävitamist ja koerapidamise keelamist.
See on asja üks pool. Ent suhtumine koertesse võib kajastada inimsuhete kibedust ja raskust muulgi viisil. Koer on oletatavasti inimese kõige vanem koduloom, kes on elanud inimesega palju aastatuhandeid. Koeral ja inimesel on käitumuslikke ühisjooni, mis tegid sellise kohanemise, inimese ja koera kooselu võimalikuks. Me mõlemad oleme karjaloomad, meil peab olema oma kari (perekond, sugukond, hõim, rahvus), oma territoorium (kodu, kodumaa) ja meie karjas kehtivad keerulised alluvus- ja konkurentsisuhted. On juhtkoerad ja alluvad koerad. Võõra karja koertesse ja inimestesse suhtume umbusklikult, see umbusk võib kasvada üle vaenuks. Meile võib tunduda, et võõrad inimesed ja koerad ohustavad meie territooriumi, meie kodu. Peame seda siis valvama, ja kui ise sellega hakkama ei saa, usaldame selle töö koertele.
Mida suurem on meie umbusaldus ja hirm võõraste ees ja mida võõramana suur osa muid inimesi meile tundub, seda selgemini saab “võõras” vaenlase sünonüümiks. Elame ühiskonnas, kus inimeste vahel valitseb varjatud vaenulikkus. Mitmesugused reeglid ja tavad ei luba meil seda vaenulikkust avalikult väljendada. Me ei ütle möödujale, et ta nägu ei meeldi meile, et ta tundub kahtlase tüübina ja oleks parem, kui ta oma nägu siin üldse ei näitaks. Nii aga tahaksime sageli teistele öelda. Oleme leidnud võimaluse seda öelda: laseme seda enda asemel teha koertel. Lõrisevad ja haukuvad koerad väljendavad meie kahtlustavat ja vaenulikku suhtumist teistesse inimestesse. Eesti äärelinnades ja väikelinnades näib selline suhtumine olevat päris üldine, Soomes aga mitte. Nii üllatab eestlast seal vaikus, see, et läbi aohämaruse ei kosta kurjade koerte haukuvat koori.
Koerad väljendavad oma peremeeste-perenaiste varjatud suhtumisi muulgi moel. Soomes on suur osa koeri “pehmet” tõugu heasüdamlikud koerad, lapikoerad, kollid, puudlid, Eestis domineerib kindlalt saksa lambakoer, keda inimesed kutsuvad ikka hundikoeraks. Pole vaja olla doktor Freud, et näha, mida selline koer ja tema nimetus sümboliseerivad. Hundikoeras on metsikust, hoolimatut jõudu, hundikoeras väljendub inimese alateadlik soov olla võõrale hunt, lülitada suhtlemises möödujaga endast välja inimlikkus, vallandada endas kiskja. Mis ei tähenda, et hundikoerad ise alati oma imidžile vastaksid – on nendegi hulgas heasüdamlikke lorusid.
Muidugi ei ole selline enda frustratsiooni ja viha väljaelamine koerte kaudu päris täielik. Koerigi peab pidama kinni ja ei või lasta vastikut võõrast maha murda. Lõrisev-haukuv koer aga saab talle öelda oma koerakeeles, mis tema peremees temast arvab. Koera vahendusel saame vahel teda ka hammustada, talle säärde karata. Inimestesse kogunenud viha ja meelekibedus leiab väljenduse koertekooride igahommikustes ja igapäevastes etteastetes. Sellel, kes oskab koerte keelt, on Eestis ja mujal Ida-Euroopas raske elada. Soomes on kergem.
Märts 1996
PS Seda artiklit paar aastat hiljem redigeerides ei saa jätta meenutamata, et 2000. aasta algul murdsid kurjad koerad Tartu äärelinnas maha poisikese ja sõid tema liha.
Kohtukulli pilgu all
Kanada igapäeva-elus on mõndagi põhjaeurooplasele imelikku. Üks pisiasi, mis mind UBC (Briti Kolumbia ülikooli) kampuses lõbustab, on see, et siin juuakse kohvi tänaval: inimesed käivad ringi, termoskruusid käes ja muudkui rüüpavad. Midagi sellist ei ole ma näinud Eestis, ka mitte Soomes. Kuna me võtame endiselt üle Ameerika kombeid, võib arvata, et tulevikus kõnnivad ka Tallinnas või Tamperes noored kohvikruusidega kooli ja joovad kohvi seminarides ja loengutes.
Üks pisiasi, mis idaeurooplasele siin varsti silma hakkab, on igasuguste hoiatussiltide rohkus. Sildid hoiatavad sind kõrge läve, madala uksepiida, märja ja libeda põranda, järsu perve, valju laevavile ja kuuma boileri eest. Vahel tundub see hoiatamine asjalik, vahel ülearune, tekitab tunde, nagu peetaks meid lasteks, keda igal sammul ettevaatlikkusele manitsetakse, kelle oma taipu ei usaldata. Aga esialgu selline hoolitsus inimeste eest pigem liigutab kui pahandab nagu heasoovlikkus ikka. Pikkamööda hakkad aga taipama, et asi on keerulisem kui paistab. Hoiatussiltide rohkusel on kaks aspekti. Ühelt poolt on tõesti tegu hoolitsusega inimeste eest, kellega võib midagi juhtuda, teiselt poolt aga kaitsevad siltide panijad iseend nendesamade inimeste eest, selle eest, et neid võidaks kohtusse kaevata ja trahvida. Kui klient minu poe või restorani märjal põrandal kukub ja käeluu murrab, võib kohus minult välja mõista tema ravikulud. Kui olen aga põrandapesu ajaks üles riputanud sildi Ettevaatust, märg põrand, libe! ja ma saan tõestada, et see silt tõesti oli nähtaval kohal, olen arvatavasti vastutusest prii. Klient, kes käeluu murdis, tegi seda omaenda, mitte minu hooletuse tõttu.
See, kui oluline on Põhja-Ameerikas, eriti ühendriikides enda kindlustamine võimaliku kohtuskäimise ja süüdimõistmise vastu, on meile harjumatu ja üllatav. Algul oli mul raske kujutleda, et arstid siin kindlustavad end kohtukulude vastu: üsna sageli leiab rahulolematu patsient, et teda on valesti ravitud ja kaebab arsti kohtusse. Protsessi tulemused ei ole sugugi kindlad ja nii tuleb olla valmis suurt trahvi maksma. Parem karta kui kahetseda. Olen aga kuulnud ka juhtumitest, kus Kanadas õpetajad on pidanud targemaks end kindlustada õpilaste süüdistuste vastu, kes arvavad, et neid õpetatakse valesti või on õpetaja solvanud nende väärikust, kasutades näiteks “poliitiliselt vildakat” keelt. Küllap on ka neid, kes peavad mõistlikuks kindlustada end süüdistuste vastu seksuaalses ahistamises.
Üks lennunduse alal töötav inimene rääkis mulle kaks mõtlemapanevat lugu. Esimene käis väikesi lennukeid tootva firma kohta, mis lõpetas tegevuse seetõttu, et ei jaksanud maksta kindlustuskulusid kõikvõimalikkude avariide ja õnnetuste puhuks, mis lennukiga võivad juhtuda. Kui avariis on keegi surma või vigastada saanud, kaebab tema advokaat kohtusse nii lennuki- kui mootoritootja ning kellegi lennukontrollist ja mõlemal tuleb olla valmis kahjutasusid maksma. Lennukitootmine sellistes tingimustes ei tasunud enam ära.
Teine lugu puudutab arste. Kui keegi reisija saab lennukis südameataki või juhtub midagi muud tõsist, ei julge samas lennukis olev arst talle appi minna. Hirmust, et pärast tuleb tal kohtu ees vastust anda inimese surma eest ja ta võib, kui ta süüdi tunnistatakse, kaotada jäädavalt oma arstikutse. Kuna tema vastaseks on kindlustuskompanii ja/või lennukompanii, kes tahavad vältida kindlustusrahade või kahjutasu väljamaksmist, on arstil, kes ei jaksa palgata endale nii tugevaid advokaate kui firmad, targem oma elukutse maha salata. Seda tehes riskib ta aga teise seadusrikkumisega. Ka Ameerikas on Hippokratese vanne seaduse jõuga ja kohustab igat arsti abivajajat aitama. Paraku ei ole igal arstil julgust seda oma nime ja elukutse kaotamise hinnaga teha. Seda julgust olevat vahel psühholoogidel ja psühhiaatritel, keda ei saa süüdistada selles, et nad südamehaiget või epileptikut oskamatult aitasid: sellise arstiabi andmine ei kuulu nende vältimatute kohustuste juurde. Viimastel aastatel olevat Vancouveris olnud juhtumeid, kus arst või hambaarst loobub oma kutsetööst selle kindlusetuse tõttu, mis kohtu alla sattumise hirm temas tekitab. Ning muidugi sellega kaasas käivate kindlustuskulude tõttu.
Viimastel aastatel on ameeriklased muutunud aina umbusaldavamaks ja kurjemaks riigi, eriti riigi keskvõimu vastu. Leitakse, et riik on liiga suur, kallis ja ebaefektiivne ning segab end liiga palju inimeste ellu, ahistab nende vabadust. Aina populaarsemaks saavad vandenõuteooriad, kus riiki, riiklikke ametkondi nähakse konspireerivat kodanike vastu. Viimane selline vandenõuteooria väidab, et TWA reisilennuki tulistas eksikombel alla USA merevägi ja nüüd püüab riigivõim seda rahva eest varjata. Vastandina administratsioonile on kohtuvõim USAs endiselt prestiižne ja tema tähtsus pigem kasvab kui kahaneb. Kujutlus sellest, et teise inimese, firma või kas või föderaalvalitsuse kohtusse kaebamine on osa normaalsest elust, on Põhja-Ameerikas laialt levinud. Üks mu tuttav rääkis, kuidas kaks Calgaryst Vancouverisse tulnud tüdrukut