Kajakas võltsmunal. Jaan Kaplinski
pealkiri on muidugi liialdus. Päev, tund, minut ja sekund, mil see juhtus, jäävad vist igaveseks täpsemalt teadmata, 65 miljonit aastat aga on ligilähedalt aeg, mis meid lahutab katastroofist, mis muutis põhjalikult planeet Maa biosfääri. Üks kõige suuremaid muutusi, mis see katastroof ilmselt kaasa tõi, oli hiidsisalikkude – sauruste ajastu lõpp ja imetajate ajastu algus. Geoloogide ajaarvamises lõppes keskaegkonna – tertsiaari viimane järk – kriidiajastu ja algas tertsiaar, mis juhatas sisse uusaegkonna.
Sauruste kadumine maa pealt küllalt lühikese aja jooksul on üks neid teaduslikke probleeme, mis erutavad ka rahva meeli. Saurused on populaarsed nende jäänuste avastamisest ja taastamisest saadik ja viimasel ajal, eriti seoses Steven Spielbergi filmiga “Jurassic Park” on nende populaarsus aina kasvanud, nii et isegi sauruste plastikkujudest on tulnud minev kaup.
Sauruste kiire väljasuremise seletamiseks on esitatud kümneid, võibolla isegi sadu hüpoteese. Põhjustena tuuakse kliima ja taimestiku muutusi, mida omakorda on tekitanud Päikese aktiivsuse muutumine, Päikesesüsteemi sattumine kosmilise tolmu pilve, mis takistas kiirguse jõudmist Maale, või aktiviseerunud vulkaanilist tegevust siin maa peal. On ka bioloogilise kallakuga seletusi, näiteks on arvatud, et osavad ja väledad imetajad hakkasid maiustama sauruste munadega ja said niimoodi neile ohtlikuks. Mõned end tõelisteks darvinistideks pidavad paleontoloogid on leidnud, et liikide, perekondade ja teiste taksonite kadumist tuleb vaadata ennekõike liikidevahelise konkurentsi taustal, kus kohanenum tõrjub olelusvõitluses kõrvale vähem kohanenu. Sellise seletuse puhul jääb aga küsitavaks, kes olid sauruste konkurendid – nendeaegsetest imetajatest ilmselt hiidsisalikkudele võistlejat polnud. Kogu seletus on pealegi tautoloogiline: darvinistlikust vaatekohast ei saa “kohanemine” tähendada midagi muud kui ellujäämist, niisiis on ka kohanenuma ellujäämine vaid ellujääja ellujäämine.
Ükski sauruste kadumist seletada püüdvatest hüpoteesidest ei ulatunud kaugemale spekulatsiooni piiridest, kuni 1980. aastal Berkeley ülikooli uurija Luis Alvarez tuli välja oma seisukohtadega. Analüüsides kriidiajastu lõpu ladestuste keemilist koostist leidsid Alvarez ja tema kaastöötajad neis erakordselt palju iriidiumi, mis on maa peal haruldasem element kui kosmoses. Nii esitatigi hüpotees umbes 65 miljonit aastat tagasi Maad tabanud asteroidist, mis kokkupõrkes pihustudes paiskas Maa atmosfääri iriidiumi. Iriidiumi hulga ja laia leviku järgi võis arvata, et tegemist oli hiiglasliku taevakehaga ja tema kukkumise tulemused võisid tunduvalt muuta Maa atmosfääri ja ookeanivee koostist ja läbipaistvust. Planeeti tabas tänapäeval “tuumatalve” nime kandvaga sarnane külmaperiood, mida hiidsisalikud ei suutnud üle elada.
Hüpotees jäi hüpoteesiks. Asteroidi põrkumisest Maaga pidi jääma kraater, mille asukohta aga ei teatud. Asi muutus 1990. aastal, kui Mehhikos, Yucätani poolsaare rannikul Chicxlubis leiti ligi 300 kilomeetrise läbimõõduga kraater, mis kõigi näitude järgi pärines samast ajast kui iriidiumirohked ladestused. Vahepeal olid geoloogid avastanud neist ladestustest ka hulgaliselt kvartsikilde, mis näisid pärinevat ühestsamast allikast. Pilt Maad tabanud vapustusest hakkas saama selgemaid piirjooni. Neist ei piisanud aga kõikide skeptikute veenmiseks: paleontoloogiliste leidude kõrval, mis tunnistasid, et 65 miljonit aastat tagasi tõesti mõned piirkonnad Maal jäid mõneks ajaks elutuks, oli ka teisi, mis rääkisid sellest, et teisal jätkus elu üsna samal kujul veel kaua pärast katastroofigi. Loogiline oleks olnud arvata, et hiidplahvatuse kahjulikud mõjud avaldusid kõikjal ühtviisi.
Viimase aja uurimused näitavad aga, et see ei olnud tingimata nii. Äsja tulid oma uuringutega välja kaks Ameerika teadlast – Peter H. Schulz Brownist ja Steven d’Hondt Rhode Islandilt. Neil on õnnestunud näidata, et Yucätani asteroid lähenes Maale terava, 20-30 kraadise nurga all kagust. Kokkupõrke tulemusena paiskus suurel hulgal pinnast ja asteroidi kilde tulemerena praegusesse Põhja-Ameerikasse, hävitades seal peaaegu kõik elava. Hiljem alles tõusis kraatrist taeva poole tohutu seenekujuline pilv, mis valgus laiali üle taeva, varjates kuudeks olulise osa päikesevalgusest ja muutes ookeanivee reaktsiooni sobimatuks paljudele olenditele. Nii avaldus plahvatuse hukutav mõju kahes järgus: algul tule, kivisaju ja lööklainena, siis atmosfääri ja merevee koostise muutusena. Esimene faktor oli tunduvalt lokaalsem, teine globaalseni.
Schulz ja d’Hondt said oma teooriale tuge Yucatani kraatri täpsemast uurimisest. Kraater on tänapäevaks mattunud hilisemate setete alla, geoloogilise luure meetoditega on aga õnnestunud teda üsna täpselt mõõta ja kaardistada. Kraater on hobuserauakujuline, mis viitab sellele, et asteroidi langemisnurk pidi olema terav, ning annab võimaluse määrata langemise suuna.
Nii näib, et Yucatani asteroidikraatrist on leitud lahendus ühele kõige populaarsemale bioloogilisele mõistatusele. Niinimetatud viimsepäeva– hüpotees (doomsday hypothesis) on saanud aegamööda aina enam toetajaid. Peale selle, et ta suudab seletada hulka bioloogilisi fakte, kõigepealt sadade tuhandete liikide kadumist Maalt lühikese aja jooksul, on tal ka sügavam tähendus. Viimsepäeva-hüpotees on meeldetuletus inimkonnale, et Maad ähvardab kosmosest täiesti tõsine oht. Taevas on avatud ja me asume asteroidide vööndile küllalt lähedal. Yucatani katastroofi taoline õnnetus võib kunagi korduda ja selleks tuleb valmis olla.
Hüpoteesil on aga ka filosoofiline aspekt. Ta osutab meie soovimatusele tunnistada juhuse, eriti õnnetu juhuse määravat osa nii looduse kui inimkonna ajaloos. Meile võib olla rohkem meeltmööda seletada nii geoloogilises kui ajaloolises ajas toimunut eelistatavalt “sisemiste” põhjustega. See tähendab, et eelistame kujutelma suhteliselt suletud, omaenda immanentsete seaduste järgi arenevast maailmast. See kujutelm ei vasta aga alati tegelikkusele. Juhus mängib maailmas palju suuremat rolli, kui soovime tunnistada, ning ei loodus ega inimene suuda end tema võimu alt kunagi päriselt vabastada. Juhusele on väga raske leida religioosset ja filosoofilist mõtet. Ega muidu tõrkunud Einstein elu lõpuni omaks võtmast kvantmehhaanika radikaalsemaid tõlgendusi, öeldes, et Jumal ei viska täringut. Paraku näib täringumäng olevat Jumala lemmikharrastusi ja meeldib see meile või ei, peame tunnistama, et meie olemasolu ja selle varem või hiljem saabuv lõpp on üks selle jumaliku täringumängu tulemusi.
November 1996
Presidendi võim, USA ja ÜRO
Küsimus, kelle käes on Ameerikas võim, tõusis teravalt esile USA presidendivalimiste ajal maailma pressis. Sunday Timesa ajakirjanik Robert Harris teeb oma rehkendused. Presidendivalimistest võttis osa alla 40 % valimisõiguslikest kodanikest. Neist andis oma hääle Clintonile ca 50 %. Clintoni poolt hääletanutest väitsid taas umbes pooled, et nad ei teinud seda sellepärast, et oleksid eriti pooldanud Clintonit, vaid sellepärast, et paremat kandidaati ei olnud. Niisiis toetas ja toetab praegust presidenti vaid kaheksandik ameeriklastest.
Franklin D. Roosevelt ja John F. Kennedy on Clintoni suured eeskujud, kuid tema võimalused emba-kumba neist matkida on kesised, kuigi Harrise arvates pole ta neist kehvem poliitik. Praegust presidenti piirab ühelt poolt tänapäeva ajakirjanduse hävitav tõhusus ja teiselt poolt vabariiklaste kontrolli all olev Kongress, kuid veel enam kõigis riikides toimuv poliitilise võimu erosioon ja tegeliku võimu koondumine rahvusvaheliste kompaniide ja pankade kätte. Maailma on tõusmas valitsema rahavõim: Ameerikas on see, nagu tihti, varemini ja selgemini näha.
Ametiaja alguses püüdis Clinton algatada reforme nii majanduspoliitikas kui sotsiaalsfääris. Tema katsed, millest tuntum on tervishoiureform, jooksid liiva ja presidendi populaarsus laskus ohtlikult madalale. Clinton tegi sellest järeldused ja loobus uuenduspoliitikast. Harrise järgi võinuks möödunud valimistel tema poolt hääletada ka Eisenhower ja Nixon. Poliitikud teevad ikka vähem seda, mida nad ise õigeks peavad, ja ikka rohkem seda, mida turg käsib neil teha. Paradoks on selles, et Clintoni ajal on USA saavutanud maailmas täieliku juhtpositsiooni nii sõjaliselt kui majanduslikult. Temale ei ole väga tõsist võistlejat stagnatsiooni ja korruptsiooniga heitlevast Jaapanist, allakäivast Venemaast ega noortest Kagu-Aasia riikidest, kes kõrgtehnoloogia alal suudavad vaid ameeriklaste tooteid masstoodanguna kopeerida. Samal ajal on kahanenud selle riigi presidendi võim, tema võimalused mõjutada asjade käiku riigis ja riigi võimalused mõjutada asjade käiku maailmas. Harrise maalitud pilt mehest, kes nagu peaks olema maailma esimene mees, on kaastundlikult sarkastiline: kui turg ütleb Clintonile “hüppa!”,