Kogutud teosed II. Eduard Vilde
talle veelgi ligemale, Mari hakkas laginal naerma, taadi silmad ronisid aga nurgast, kus ei olnud rooska, seina mööda üles, kus rippus piits varnas.
«Poiss,» kärgatas ta, «vaata, mis seal on!»
«Piits,» vastas poiss.
«Ja nüüd ütle veel kord, et preiln hakkas sind armastama!»
«Preiln hakkas mind armastama,» kordas poiss, nagu kästud.
«Ema, anna see piits siia!»
«Oota’nd ikka! Las paneb enne pambu seljast ja soendab peaaju, ehk hakkab siis mõistlikku juttu reakima … Poeg, istu õite siia ja terita oma aru. Kui kõht sul tühi, küll siis toon sulle süüa, ja kui tahad juua, meil on kalja. Aga ära heiduta meid nii tögeri jutuga.»
Joosep pani kepi käest, viskas pambu seljast ja võttis laua ääres istet. Ta küsis süüa ja juua.
«Mari, too lõunane pudru ja piim lauale! Lase ka värsket kalja kappa!» hüüdis Karikakra ema helkja häälega.
«Või süüa veel niisugusele jooksikule!» tahtis taat hakata urama, aga eit pilgutas talle keelates silma.
Nad lasksid teda rahulisti süüa ning juua ja oma külmast kohmetanud aju soendada. Ainult kõik kolm piilusid kõrvalt talle näkku, pingul teatavast põnevusest.
Joosep oli umbes seitsmeteistkümne-aastane priske ja punane, mütakas ja vohmakas külapoiss, külapoisi nina, suu ja olemisega. Tal polnud seetõttu kerge tõeks teha, et parunipreili oli hakanud teda armastama, kuigi ta mõisas pool aastat juba talli- ja koerapoisi aukraadis oli seisnud.
Joosep pani käed risti, täheks, et ta kõht on täis saanud.
«Ole siis nüüd hea laps ja reagi meile ilusti üles, miks sa mõisast ära tulid,» alustas ema toonil, nagu küsiks ta seda esimest korda.
«Mis sa veel pärid,» pragas taat vahele, «eks ikka laiskuse pärast, mis muud! Kodu hea magada – küll isa toidab! … Mari, ulata mulle see piits varnast!»
«Las ta nüüd ikka reagib,» surus ema vastu, «riielda ja talle naha peale anda jõuad ju pärast.» Ja siis Joosepi poole meelitamisi: «Reagi, poeg, reagi üsna julgesti, oled jo isa-ema kohtulaua ees, mitte põletsei küüsis!»
Joosep maigutas suud ja näppis nina, näiliselt valmis rääkima, ei leidnud aga vist küllalt sündsaid sõnu algamiseks.
«Mis niisuke redu reagib veel,» ässitas taat. «Sa kuulsid ju, mis ta reakis! Roppu valet ajas suust välja! Mõtles, et mis nüüd siukesed rumalad ka teavad mõisa asjust … Näe, kuda ta mäletseb ja uusi valesid sõõrutab!»
«Isa, pea nüüd korraks suu! Enne kuula ja siis mõista kohut … Poeg, ää karda ühtigi, hakka aga peale, sul jo kaelakohtu süüd vist südame peal ikkagi ei ole!»
Ema ja Mari – plika silmad otse põlesid uudishimust – asusid Joosepi ümber laua äärde, kuna vanamees otsekui ähvardav kõuejumal sauna savist põrandal tammus ja kärgatamiseks uut parajat silmapilku ootas. Tema vihal ei näinud aga – tasahiljukesi öelda – poja kohta suuremat mõju olevat. Joosep alustas oma lugu täieliku rahu ja vääramata ükskõiksusega toonis ja olemuses.
«Õigust öelda, ega ma jüst sellepärast üksi ära tuld, aga ta sõi ka muul viisil mu südant. Ta läks mu meelest kohe halvaks!»
«Pea suu!» kärgatas kõuetaat. «Sina, molkus, tohid öelda, et mõisapreiln läks sinu meelest halvaks!»
«Ei võind teda pärast enam silma otsas sallida,» jätkas Joosep tasemalt ning enam ema ja õe kui isa poole. «Ja see kõik tuli nii. Varsti, kui mõisa läksin, hakkas teine minuga sõbrustama. Käis ühtelugu minu juures tallis, ajas pikad jutud ära, kaelustas hobuseid, andis neile saia ning suhkrut ja oma ratsamärale tihtipeale suud –»
«Hobusele suud!» hüüdis Mari.
«Kuula nüüd valet!» urises isa.
«Andis oma ratsamärale suud, ei mina või midagi parata, isa … Ma põle niukest tütarlast ülepea enne näindki. Ta nagu põlegi tütarlaps – päris poiss, – ei, hullem kui poiss. Alati kuukab tallides ja lautades ja metsas ümber, ronib üle aedade ja puude otsa, laastab linnupesad tühjaks, ässitab koeri teiste loomade kallale, kihutab tuhatnelja ratsa kui kasakas ja laseb püssigi. Ikke on tal ratsapiits pihus – ilma selleta ei magavatki – ja peas on teisel punane poisimüts – niisuke, mida nad hüüavad sokimütsiks.»
«Mis on sinul tattninal sakste mütsiga tegemist, olgu kas või vaskne kiiver peas!» noomis taat.
«Tõepoolest, poiss mis poiss!» jutustas Joosep edasi. «Te peaksite nägema, kuda ta mõisa hoonetes ringi nuusib – nina püsti, silmad neelavad, suu vilab. Ta on kui vari igal pool, kerkib nagu maa alt üles – vilksti siin, vilksti seal!»
«Kui vana ta’s on?» küsis ema. «Kuueteistkümne-aastane plika, nagu meie Marigi.»
«Saksad käivad ju kaua koolis – kas ta’s enam linnas koolis ei käi?»
«Põle teine koolis sittagi õppind – võetud välja.»
«Luisatud lori!» tuli äikesejumala poolt. «Kes tuli sakste asja sinu nina peale siduma!»
«Olime esiotsa üsna head sõbrad,» jätkas Joosep, summutades hääle läbi nina käivaks poolsosinaks ning kõneldes üksnes veel emale ja õele. «Plika oli nii pentsik – tegi mulle palju nalja. Aga viimaks hakkas juba tüütama. Kõikjal oli sul kannul, hommikust õhtuni, ei soand viimaks enam hingerahu. Ei ta lasknud mind õigel ajal lõunale minna, ei õhtusöögile. Õhtuti oli mu juures tallis tihti kella kümne ja üheteistkümneni – kõht kibedasti tühi, ei sinder lase sööma minna!»
«Mis ta su juures siis tegi?» päris Marike, ärev käsi kõrisõlme ümber.
«Mis ta tegi? Mis ta siis tegi! Ajas aga juttu iidamast ja aadamast, vahtis mulle kiiskavalt otsa nagu kass, kes otsib saaki, välgutas ratsapiitsa ja tippis jalul edasi-tagasi justkui linavästrik oja kaldal … Vahel pidin tesel keha ümbert kinni võtma ja ta ühe hobuse ja teise hobuse selga ning siis jälle seljast maha tõstma, see tegi talle suurt rõõmu. Seejuures haaras mul ikke nii tugevasti kaelast kinni, kui tahaks mind ära kägistada, ja rõhus oma pale minu pale vastu … Mõnikord jälle kutsus mind rammu katsuma, et tema armastab ihust ja hingest maadelda. No maadlesimegi. Viskasin ta muidugi varsti põhkudesse nagu takutopi. Vahel sai hädagi, aga sest põld midagi, naeris aina. Ma ju ütlen – poiss mis poiss! Siis jälle tahtis, ma pidavat teda jala peal kiigutama – et kas mul on jalas nii palju jõudu. Kiigutasin siis. Hoidis mul kaelast kinni ja rõõmustas kui kahe-oastane lapsuke … Mõisa suurt puiestikku tead, ema?» küsis Joosep jutu vahel.
«Miks ei tea.»
«No sinna tuli mulle õhtuti vastu, päris pimedas kohe, kui teadis, et tulen kuskilt väljast.»
«Mis ta sust siis tahtis?»
«Ega mina tea.»
«Mis ta sinuga siis reakis?»
«Sedasama mis talliski.»
«No mis ta seal siis reakis?»
«Seda ma ei oska öelda. Reakis ühte ja reakis teist – küsis, päris, nokkis, hepitas – kõik läbisegamini, aga vahel läksid teise jutud nii keeruliseks, et ei saand arugi …»
«Aga kust sa siis tead, et ta sind armastama hakkas?» uuris Mari hõõguvail põsil.
«Tean? Kust ma seda tean? A r v a n muidugi –»
«Arvad paljalt?» ütles ema.
«Nojah, seal see vale väljas ongi!» kraapas taat tigeda käeviskega. «Tema tola muudkui a r v a b! – Kas sul põrssal häbi ei ole saksa lastest niisukest lori ajada! Urjoh!»
Joosep mõtles veidike järele; talle tundus, et ta peaks oma arvamist paremini põhjendama, kui see seni oli sündinud.
«No mis see siis oli, kui ta kandis mulle taskus ühtelugu saia ja kompvekki ja präänikuid ja pagan teab mis maiusi veel talli ja metsa –