Lohejooksja. Khaled Hosseini
annavad selle eest vastust Qijamat’i, kohtupäeva ajal. Noil päevil oli joomine Kabulis üsna tavaline nähtus. Mitte kedagi ei pekstud selle eest avalikult, kuid need afgaanid, kes jõid, tegid seda omaette, häbiväärselt. Inimesed ostsid viskit „ravimi” sildi all kindlatest „apteekidest”. Nad kõndisid neist välja, pruun paberkott pilkude eest peidetud; mõnikord heitsid neile vargseid ja põlastavaid pilke need, kes teadsid kaupluse kuulsusest niisuguste äritehingute osas.
Olime teisel korrusel Baba töötoas, suitsetamisruumis, kui rääkisin talle, mida mulla Fatiullah-khaan oli meile tunnis õpetanud. Baba valas parajasti endale viskit baarist, mille ta oli toa nurka ehitanud. Ta kuulas, noogutas pead, võttis väikese lonksu. Siis istus ta nahksohvale, pani joogi käest ja võttis mu põlvedele. Mul oli tunne, nagu oleksin istunud kahel palgil. Ta tõmbas sügavasti hinge ja hingas läbi nina välja, õhk tungis sisinal läbi ta vuntside ja selleks näis kuluvat terve igavik. Ma ei suutnud otsusele jõuda, kas tahan teda kallistada või sülest surmahirmus maha libiseda.
„Saan aru, et oled segaduses, sest koolis õpetatakse ühte ja tegelikus elus õpid midagi muud,” sõnas ta oma rämedal häälel.
„Aga kui see, mis ta rääkis, on tõsi, kas see teeb sinust patuse, Baba?”
„Hmm.” Baba ragistas jääkuubiku hammaste vahel peeneks. „Kas sa tahad teada, mida su isa patust mõtleb?”
„Jah.”
„Siis ma räägin sulle,” sõnas Baba, „kuid kõigepealt pead sa aru saama sellest ja kohe praegu, Amir: sa ei õpi neilt habemega idiootidelt kunagi midagi väärtuslikku.”
„Sa mõtled mulla Fatiullah-khaani?”
Baba estikuleeris klaasiga. Jää kilksatas vastu klaasi. „Ma mõtlen neid kõiki. Kuse kõigi nende vagatsevate ahvide habemetele.”
Hakkasin itsitama. Kujutluspilt Babast, kes pissib mingi ahvi habemele, olgu see siis vagatsev ahv või mitte, oli liiga naljakas.
„Nad ei tee mitte midagi muud, kui sõrmitsevad palvehelmeid ja kannavad peast ette raamatut, mis on kirjutatud keeles, mida nad isegi ei mõista.” Ta võttis lonksu. „Jumal olgu meile armuline, kui Afganistan peaks kunagi nende kätesse langema.”
„Aga mulla Fatiullah-khaan paistab kena olevat,” suutsin ma itsitushoogude vahel öelda.
„Ka Tšingis-khaan oli seda,” ütles Baba. „Aga aitab sellest. Sa küsisid patu kohta ja ma tahan sulle sellest rääkida. Kas sa kuulad?”
„Jah,” sõnasin huuli kokku surudes. Kuid turtsatus pääses nina kaudu välja ja kõlas nagu norsatus. See pani mind uuesti itsitama.
Baba kivikõva pilk puuris minu silmadesse, ja äkki ma enam ei naernud. „Ma kavatsen sinuga rääkida nagu mees mehega. Mis sa arvad, kas sinust on ometi kord selleks asja?”
„Jah, Baba-jan,” pomisesin, imestades – ning mitte esimest korda –, kui valusasti võis Baba torgata nii väheste sõnadega. Meil oli olnud põgusaks hetkeks hea – polnud just sageli, et Baba minuga rääkis, saati siis veel sülle võttis – ja mina olin küllalt rumal kõike ära rikkuma.
„Tubli,” sõnas Baba, kuid ta silmad olid mõtlikud. „Kuula siis. Ükskõik mida mulla ka ei õpeta, on olemas vaid üksainus patt, ainult üks. Ja see on varastamine. Kõik muud patud on varguse teisendid. Kas sa saad sellest aru?”
„Ei, Baba-jan,” sõnasin, meeleheitlikult soovides, et saaksin. Ma ei tahtnud talle jälle pettumust valmistada.
Baba ohkas kannatamatult. Ka see torkas, sest ta polnud kannatamatu inimene. Mulle tulid meelde kõik need korrad, kui ta ei tulnud koju enne pimedat, kõik need korrad, kui sõin üksinda õhtust. Küsisin Alilt, kus on Baba ja millal ta koju tuleb, ehkki teadsin väga hästi, et ta viibis ehitusplatsil, vaadates üle seda ja kontrollides toda. Kas see ei nõudnud kannatlikkust? Vihkasin juba kõiki lapsi, kellele ta orbudekodu ehitas; mõnikord soovisin, et nad oleksid surnud koos oma vanematega.
„Kui sa tapad mehe, siis varastad tema elu,” seletas Baba. „Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele. Kas saad aru?”
Ma sain. Kui Baba oli kuue-aastane, kõndis varas keset ööd vanaisa majja. Mu vanaisa, lugupeetud kohtunik, astus talle vastu, kuid varas haaras tal kõrist ja tappis ta hetkega – ning röövis Babalt isa. Linna inimesed püüdsid varga kinni juba enne järgmist koitu, ta osutus Kundūzi kandist tulnud hulkuriks. Nad poosid ta tammeoksa külge kaks tundi enne pärastlõunast palvust. Selle loo oli mulle rääkinud Rahim-khaan, mitte Baba. Kuulsin alati Babat puudutavaid asju teistelt inimestelt.
„Pole nurjatumat tegu kui varastamine, Amir,” ütles Baba. „Mees, kes võtab seda, mis ei kuulu talle, olgu see siis elu või tükk naani… Ma sülitan sellise mehe peale. Ja kui mu teed kunagi niisuguse mehe omaga ristuvad, siis olgu Jumal talle armuline. Kas saad aru?”
Leidsin, et mõte varast kolkivast Babast on samal ajal nii vaimustav kui ka kohutavalt hirmutav. „Jah, Baba.”
„Kui Jumal on olemas, siis loodan, et tal on tähtsamatki teha kui tegelda mu viskijoomise ja sealiha söömisega. Nüüd aga hopsti! maha. Kogu see patust rääkimine on mind jälle januseks teinud.”
Vaatasin, kuidas ta baari juures klaasi täis valas, ja mõtlesin, kui kaua aega võiks minna, enne kui me jälle niiviisi räägime nagu praegu. Sest tõele au andes oli mul alati tunne, nagu Baba vihkaks mind natuke. Ja miks ta ei pidanudki vihkama? Lõpuks olin ju mina tapnud tema armastatud naise, tema kauni printsessi, eks? Mina ei saanud teha muud, kui püüda olla korralik ja kasvada rohkem temasarnaseks. Kuid mina polnud sugugi tema moodi. Üldsegi mitte.
Koolis oli meil kombeks mängida šerjang’i ehk luulelahingut. Seda juhtis farsi keele õpetaja ja kogu mäng käis umbes niiviisi: te kandsite ette ühe värsirea luuletusest ja teie vastasel oli kuuskümmend sekundit aega, et vastata omapoolse värsireaga, mis pidi algama sama tähega, millega oli lõppenud teie oma. Kõik klassist tahtsid mind oma meeskonda, sest selleks ajaks, kui olin saanud üheteist-aastaseks, oskasin peast tosinate kaupa värsse Hajjamilt, Hafizilt või Rumi kuulsast „Vaimse mõtte masnavist”. Ükskord võistlesin üksinda terve klassi vastu ja võitsin. Rääkisin Babale sellest õhtul, kuid tema ainult noogutas ja ütles: „Tubli.”
Ma hiilisin isa ükskõiksuse eest kõrvale surnud ema raamatute abil. Mind aitasid need ja muidugi Hassan. Lugesin kõike – Rumit, Hafizit, Saadi, Victor Hugod, Jules Verne’i, Mark Twaini, Ian Flemingit. Kui olin kõik ema raamatud läbi lugenud – mitte nood igavad raamatud ajaloost, need ei ole mind kunagi vaimustanud, vaid romaanid, eepika –, hakkasin taskuraha raamatutele kulutama. Ma ostsin iga nädal ühe raamatu Cinema Parki lähedal olevast poest ja kui raamaturiiul sai täis, panin köited pappkastidesse.
Muidugi, abielluda luuletajaga oli üks asi, aga olla isaks pojale, kes eelistas istuda, nina luuleraamatutes, oh… arvan, et Baba polnud asja küll niiviisi ette kujutanud. Tõelised mehed ei loe luulet – ja Jumal hoidku selle eest, et nad seda veel kirjutaksid! Tõelised mehed – tõelised poisid – mängisid jalgpalli just nagu Baba noorena. See oli midagi, mis vääris kirge. 1970. aastal võttis Baba orbudekodu ehitamisest puhkust ja lendas kuuks ajaks Teherani jälgima televiisorist maailmakarika mänge, sest sel ajal polnud Afganistanis veel televisiooni. Ta pani mind kirja jalgpallimeeskondadesse, et äratada sama kirge ka minus. Kuid mina olin omaenese meeskonna jaoks haletsusväärne koperdav äpu, kogu aeg hea söödu teel ees või tahtmatult blokeerimas vaba läbipääsu. Ma looberdasin kondistel jalgadel mööda väljakut ringi, karjusin, et mulle söödetaks, aga seda ei tehtud kunagi. Ja mida rohkem ma üritasin, vehkides ägedalt kätega pea kohal ning kriisates: „Olen vaba! Olen vaba!”, seda rohkem mind kõrvale jäeti. Kuid Baba ei andnud alla. Kui oli juba täiesti selge, et ma polnud pärinud kübetki tema füüsilistest annetest, hakkas ta minust kasvatama kirglikku pealtvaatajat. Kindlasti saan ma ju sellega hakkama, eks ole? Teesklesin huvi, niikaua kui vähegi suutsin. Hõiskasin koos temaga, kui Kabuli meeskond võitis Kandahāri oma, ja karjusin solvanguid kohtuniku aadressil, kui see oli meie meeskonna