Lahustumine. Märt Laur
bensiininäidikut ja proovis arvutada, kas ta saab sellega Tartusse ja tagasi, tehes peas ebamääraseid, soovmõtlemisele kalduvaid oletusi selle kohta, mitu kilomeetrit saab sõita, kui kütusetuluke põlema läheb, võttes arvesse sõidukiirust ja marsruuti. Viimaks otsusele jõudnult võttis ta suuna Tartu poole. Ehkki mõttes oli ta korduvalt endale tõotanud suur sedaan maha müüa ja osta midagi säästlikumat (mis tähendanuks praktiliselt ükskõik millist muud autot), oli ta hakanud kiinduma oma sõiduki nahkistmetesse ja kuueteist kõlariga Hi-Fi süsteemi. Pealegi oli auto tulnud talle kätte nii odavalt, et tundus oma õnne narrimisena see nüüd maha müüa – narritud õnn kaldus sind kaua vastu narrima.
Ta vajutas raadio käima, aga leidis hommikuste uudiste toonis kohe sellesama reipuse, mis oli teda häirinud läinud õhtul ning keset lauset „…aset leidnud kohtumine Eesti ja Venemaa…” vahetas ta kanalit, sattudes teisele tämbrile ja teisele uudistelõigule, mis teatas, et Tartu kiirabisse toodi metanoolimürgistuse kahtlusega neli „meessoost isikut”, kellest üks öösel suri ja ülejäänud on raskes seisundis, kuid stabiilsed. Tähendab, nüüdseks oli see juba siis ka lehtedes ja Internetis.
Ta loobus ja vajutas hääled nupust uuesti kinni. Eilset suutis ta ka ise hästi meenutada, vajamata selleks väliseid stiimuleid, ehkki, tõsi – vaikus oli rammus muld, mis toitis igasuguseid mõtteid, ka neid, millel polnud pähe asja.
Ta ületas rohtukasvanud piirijoone, nägi tuttavlikke viltuvajunud kupitsaid ja sõitis veel mõne kilomeetri, enne kui jõudis suure maanteeni. Geograafilised iseärasused olid need, mille tõttu oli aastatuhandeid tagasi vormunud siiakanti Peipsisse tungiv lai poolsaar, ning samavõrd kaalukate poliitiliste iseärasuste tõttu tõmmatud Eesti-Vene piir 1920. aastal jõnksuga, mis suurema osa poolsaarest koos sealse kalurikülaga ära lõikas. Kaluriküla, mis algselt kandis nime Kamõškino, aga mugandati peagi Heinkülaks.
Nii mõnelgi päeval oli temas rohkem vene kui eesti hingust; neil päevil lõid õigeusukiriku kaheksased kellad kõlavamalt ja kajavamalt, otse südamesse, ning ka tööliste venekeelsed vandesõnad kümne kilomeetri kaugusel suures sadamas paukusid käredamalt. Hommikul, juba enne kui liiklus hakkas taamal maanteel hoogu üles võtma, tatsasid mutikesed kalossidega kastemärjal murul, lükkasid plekk-kärudel oma sibulakastid kolm kilomeetrit maanteeni ja müütasid neid seal õhtuni. Järgmisena ärkasid tavaliselt kohalikud elumehed, kes sättisid ennast kella üheksaks poe juurde turgutust otsima; seal nõjatus müüja letile, ajades ostjatega juttu vene keeles, kust kostusid välja mugandatud eesti sõnad: zamaksovatj, dengi laenulitj, võlgnitsa, ning kui väljas müristas, lõi risti ette kolme sõrmega (ajades lõua trotslikult ette, kui ostjate seas oli mõni raskolnik, starover, vanausuline, kes tegi sama kahe sõrmega). Talveajal, kui võõraid sattus siia vähe, lubas ta leti taha oma mehe, kes rääkis peaaegu arusaamatute kähinatega ning kunagise hipi moodi kandis pikki sakris juukseid ja igal ajal salle või kõrge kraega kampsuneid, nagu keegi ei teaks, et Vene kroonus oli ta relva lõua alla sättinud ja päästikut tõmmanud, aga sihtinud toru viltu ja kaotanud ainult oma hääleaparaadi.
Ent teistel päevadel tundus Antsule, et hoolimata riigipiiri jooksmisest oli Heinküla võidetud Eestile. Eesti keelt kuulis siin rohkem kui Ida-Virumaal. Kehtis rubla, aga nad võisid arveldada – ja enamjaolt arveldasidki – Eesti rahas. Ka sadamas ja laevaremonditehases käis vähemalt sama palju Eesti kui Vene aluseid. Keegi ei võtnud seda enam kui üüritud pinda, mis tuleb õigele omanikule tagasi anda. Venemaalt polnud nad saanud kopikatki ja ka ei vajanud seda.
Üks selline koht oli Eestis veel – Värskast viis kilomeetrit ülalpool asuv Dubki ehk setupäraselt Tuupka küla oma käputäie lagunevate majade ja paadikuuridega. Esimese vabariigi ajast kuni suure sõja lõpuni oli koht kuulunud Petseri maakonna koosseisu, rohevalge kandlelipu alla. Nüüdseks oli Dubki ka viimastest kaluritest tühjaks jooksnud, mis lahendas probleemi iseenesest. Heinküla oli selleks liiga suur. Nii Heinküla kui ka Tuupka puhul oli midagi intiimselt häirivat selles, et tükk Venemaad ulatus Eesti sisse, veritsedes ja valutades seal nagu kuulihaavast väljaopereerimata tinatükk.
Kuuskede vahel kulgeva maantee teise kolmandiku peal tegid mõtted ümberpöörde. Ta ruttas Taanieli poole, aga parema meelega oleks mitte läinud; oleks tahtnud hüpata ajas nädal aega edasi, kus teadmine oleks käes ja juba settinud. Ta ei teadnud, mida ta Maarjamõisast eest leiab ja mõeldes Pärnus viie aasta eest juhtunule tegi ta süda külmi hüppeid. Surm oli võimalik – Pärnus oli see saabunud kiiresti kuuekümne kaheksale inimesele. Kooma oli võimalik. Raske invaliidsus oli samuti võimalik. Ta ei tahtnud minna nende uudiste järele ja veel vähem tahtis ta olla uudistetooja Signele. Ta mõtles kõige halvematele stsenaariumitele ja siis leidis end lootmast, et kõige parem, kui see oleks… kui see oleks alatiseks möödas.
Tema mõttepildis tekkis stseen Taanielist kaheksa-aastasena, tumedate kohevate juuste ja tumedate silmadega. Signe ütles talle Daniil, Ants kutsus Taanieliks ning poiss reageeris tuju järgi kord ühele, kord teisele – lasi ennast vahel mitu korda Daniilina hõigata, enne kui pead tõstis ja otsa vaatas. Signe pidas seda naljakaks ja vaatas teda noomivalt, kui ta kulmu kortsu tõmbas.
„Nimi ei ole mängimiseks!” oli Ants korra ägestunud, kui naine ära oli. Taaniel/Daniil lasi pea alla ega kostnud midagi, kuid talle näis selgelt, et poiss muigab omaette, pidades öeldut liiga tühiseks, et sellele vastust raisata. Veri tõusis talle silmade taha, hetkega oli ta poisi kõrval ja tõukas teda vastu pead, lükates ta külili Lego-maja peale, mida ta oli ehitanud. Antsu hääl oli nii vaoshoitud, et see värises. „Kui sa sellest oma emmele räägid…!”
Auto kõikus pikiroobastes ja mõtles oma instinktidele, mis käskisid tal noort Taanieli tõrjuda. Ta oli harjunud lapsest mööda vaatama; rääkima temaga, rääkides samal ajal põranda või aknaga. See polnud aga kõige keerulisem. Ainuüksi mõte Taanieli pea sasimisest, õlalepatsutusest või kallistamisest (loomulikult karuselt, mehiselt) oli talle alati füüsiliselt vastu hakanud. Kui ta Taanieli esimestel aastatel kooliukseni viis, ei hoidnud ta kunagi poisil käest kinni, muidu kui talviti, kus mõlemal olid käed kinnastatud. Signe oli kõige selle peale öelnud, et ta põikleb vastutuse eest. Oli nõudnud, et ta oleks mees ja tunnistaks seda.
Ta tundis end segaduses ja ühtlasi väsinuna neist mõtetest, ehkki nad huugasid sisemuses edasi. Tema parem käsi leidis uuesti raadionupu ja täitis salongi seitsmekümnendate „retrolugudega”, mis tema mälestustes olid sama värsked kui siis, kui neid esmakordselt esitati.
Ta tegi möödasõidu, loopides rataste alt soppa üle teise auto ning varsti sõideti temast mööda, nii et pläga kolises tumedalt vastu plekki. Kiirus oli siin kõigil „teeoludele mittevastav”, nagu öelnuks Maanteeamet. Tartuni jäi mõnikümmend kilomeetrit.
Tema eksisteerimine eestlasena pidanuks olema võimatu, mõtles Ants. Asi oleks pidanud sinnapaika jääma juba Muinas-Eestis, sumbuma killustunud maakondade sõdadesse välis- ja sisevaenlastega: Alempois Nourmegunde vastu, Sackala Rotelewichi vastu, Wironia Wegele vastu. Vastu ootusi need maakonnad ühinesid, nagu kombineerusid orgaanilised molekulid keerukamateks eluvormideks. Nälg ja katk võtsid kümnist, sõjad oma. Emakeelsed liivlased on surnud, käputäis vadja raukasid suremas ilma järeltulijateta, isurid ja vadjalased viimase aastasaja repressioonidega peaaegu välja suretatud.
Kui poleks kartust laguneda, poleks võib-olla ka ihaldust kõva käe järele. Kartus laguneda oli sissekodeeritud, pidevalt hävimise piiril kõikumise tagajärg; samamoodi olid orgaanilised ka osavõtmatus ja käegalöömistunne. Mis tähtsust oli püüdlustel integreerida ennast Euroopaga, hakata kivi kivi haaval uuesti üles ehitama rahvusriiki, kui seesama Euroopa nende ümber on vettinud tordina laiali vajumas ja nende enda lapselapsed näevad kasutuna keelt, milles ema neile unelaule laulis.
Mis kasu on sellest, mõtles ta juba Tartu tänavatel orienteerudes, et mõni teine, kahevahel olev riik üritab ennast joondada Euroopaga, kui tema siht tal eest hajub. Nad kõik üritavad haarata keerlevast liivasambast keset möirgavat tormi, ise pimestatud ja kurdistatud.
Grigori Solak ärkas samal hommikul, nagu viimased kakskümmend aastat, külmatunde peale. Ahi oli sama hõre kui majaseinad ning õhtul sisseköetud soojus haihtus sealt juba koiduajaks. Ta tundis, et samamoodi on kadunud ka polster