Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
ON INIMENE.
„See on siis sinu arusaamine meeldivast ajaviitest,” ütles Will. „Poiste tõukamine.”
„Kuss,” sosistas Brooke. „Muidu arvavad nad, et sa oled endiselt sassis.”
„Kohtume homme hommikul kell üheksa minu kabinetis, Will,” ütles Robbins, kui nad välja astusid. „Siis vaatame üle sinu päeva- ja tunniplaani. Hr McBride lubas praegu sulle osakonnapoolseks nõustajaks olla.”
„Kui see sulle sobib, Will,” sõnas McBride.
Will kinnitas, et sobib ja enamgi veel. Ta tõusis, surus mõlemal täiskasvanul kätt ja nad viisid ratastooli sisse tagasi. Brooke osutas sinnasamasse pargitud elektrilisele golfiautole, mis kandis keskuse vappi ja värve.
„Teie tõld ootab teid, söör,” teatas Brooke.
Willi kott oli taga korvis. Ta sättis end kõrvalistmele ja Brooke asus rooli taha. Willi laup tuikas valust, tema külg tegi haiget, vasak hüppeliiges tuksles ja kuigi päike oli soojendanud õhu viie miinuskraadi ligi, oli tal sellegipoolest üdini külm. Ometi tundusid need ebamugavused pärast kõiki tema teisi läbielamisi kummastavalt lohutavad.
„Kas need on kõik su asjad?” uuris Brooke. „Sa reisid vähese pagasiga.”
„Harjumus, ma arvan.”
„Aga ütle siis, mis sulle seni kõige rohkem muljet on avaldanud?”
„Minu hommikune Scooby-Doo esitus oli päris muljetavaldav, ma usun.”
Ta kortsutas kulmu: „Palju sul neid peavigastusi on olnud?”
„Minu mäletamist mööda mitte ühtegi. On see halb märk?”
„Ma mõtlesin esimest muljet koolist, sa tola,” ütles Brooke.
Ta sidus oma juuksed hobusesabasse, kinnitas selle klambriga, lükkas autol käigu sisse ja juhtis nad teele. Ta kandis halle seemisnahast kõrge säärega sportlikke jalatseid, millel oli kooli logo.
„Kust sa pärit oled?” küsis ta.
„Me oleme igal pool elanud.”
„Sõjaväepere?”
„Ei. Kust sina pärit oled?”
„Praegu küsin mina, hr Uustulnuk.” Ta viipas hoonete poole, millest nad mööda sõitsid, just nagu telemängu modell auhindu tutvustades: „Need on köögid. See on turvateenistus, transport. See, nagu sa ilmselt juba mõistsid, on linnaku proosalisem osa.”
Nagu ma ei teaks, mida proosaline tähendab. Mõningane ärrituvus sundis Willi ütlema: „Kas sa tahaksid kuulda, mida mina sinust tean?”
Ta vaatas kõrvale Willi poole ja selle asemel, et öelda „Aga palun”, mida ta kindlasti mõtles, ütles ta hoopis: „Mida võiksid sina minust teada?”
„Sa oled viisteist,” ütles Will. „Sa oled ainuke laps. Jõukast perest. Sa mängid viiulit. Sa kasvasid üles Virginia aedlinnas, kuid oled elanud vähemasti kahes hispaania keelt kõnelevas riigis, kuna su isa töötab riigiametis.”
Brooke vajutas piduri põhja ja vaatas teda ehmatusega. „Kuidas sa kõike seda teadsid? Kas sa lugesid mu toimikut?”
Will raputas pead ja naeratas. Brooke’i kulm läks kortsu ja silmad välkusid. Ta trummeldas sõrmedega roolil, oodates selgitust ning andes mõista, et talle ei meeldi oodata.
„Ma uurin piirkondlikke aktsente,” ütles Will. „Sinu vasaku käe sõrmedel on paksendid, mis viitavad keelpillimängule. Ma räägin hispaania keelt ja sinu kõnest jääb mulje, nagu oleksid õppinud seda teise keelena. Lisades sellele DC läheduse, saingi vastuseks riigiameti.”
Seda kõike oli tal märksa lihtsam vastu võtta, kui et minu vanemad arendasid minus välja peaaegu haiglase oskuse iga uut tutvust jälgida ja hinnata põhjustel, mida nad ei vaevunud selgitama. Ja seda oskust on väga raske välja lülitada, eriti kui selleks „tutvuseks” on kaunis tütarlaps.
„Kust sa teadsid, et ma ainuke laps olen?” küsis ta.
„Eks omasuguse tunneb ikka ära. On mul õigus?”
„Jah. Ja isa oli Argentiinas saadikuks. Aga viiulit ma ei mängi. Ma mängin tšellot.”
Brooke sõitis edasi, teeseldes, et Will polnud teda rööpast välja löönud. Aga tundus, et tema kitsas patriitsinina ei vaadanud Willile enam nii kõrgelt alla kui varem.
„See on administratiivhoone – pane tähele, parun von Peapõrutus, hommikul kohtud seal dr Robbinsiga.”
„Selge.”
„Ja peamaja näed sa kohe vasakul.”
Brooke hoidis oma muuseumigiidi latti kõrgel, nimetades ekskursiooni käigus ära viimse kui hoone – sealhulgas kolm raamatukogu. Will ei pööranud absoluutselt tähelepanu. Tüdruk rooli taga oli märksa huvitavam: inimene maailmast, kus on raha, privileege ja võimu ning mis on tema omast valgusaastate kaugusel. Will polnud eales kedagi temasarnast kohanud. Ta oli imeilus, tema enesekindlus oli jalustrabav, aga mitte manipulatiivne nagu tüdrukutel, kes vaid oma välimusest sõltuvad. Tema hoiak ja intelligents avaldasid veelgi suuremat muljet. Ta otsustas, et kuna tüdruk ei tea temast – ega sellest, mil määral tema sugupuu tüdruku oma kõrval kahvatub – mitte kõige vähematki, siis vahest olekski kõige targem see nii jätta.
Ringsõidu vältel lehvitasid teised õpilased neile, saates ilmselget uustulnukat sõbralike naeratustega. Brooke lehvitas vastu, kõigutamatu ja elegantsena nagu Roosiparaadi kuninganna, isegi möödasõitvatele naeratavatele turvameestele, kes kõik meenutasid Elonit: ümmarguse näo ja mustade lokkis juustega tursked mehed.
„Kas kõik siinsed turvamehed on Samoast pärit?” küsis Will.
„Sa märkasid juba,” ütles Brooke ja vaatas uuesti tema poole. „Mitte et see mind üllataks.”
„Miks see nii on?”
„Peale tõsiasja, et nad on tohutu suured ja kiired ning piisavalt tugevad, et paljaste kätega bussi ribadeks tõmmata?”
„Mille jaoks? Kas see on kool või Ameerika jalgpalli profimeeskond?”
„See on erakool prominentsetest peredest lastele, kellel on tõelisi turvaprobleeme. Lisaks on nad sõbralikud, usaldusväärsed ja korrumpeerumatud.”
„Mis värk sellega on? On nad kõik samast perekonnast?”
„Nad on ühest aigast või teisisõnu klannist,” selgitas Brooke. „Minu lemmikteooria – kuigi ilmselt on tegemist linnalegendiga – on see, et nad on uut elu alustanud gangsterid Lõuna-Chicagost. Eloni on nende matai või pealik. Mu isa ütleb, et tänu nende sõdalaskultuurile peaksime olema rõõmsad, et samoalased on meie poolel. Ja kui see peaks kunagi muutuma, tuleb olla tänulik, et Samoa on ainult väike täpike Vaikse ookeani lõunaosas.”
Tee viis ühishoonetest eemale, läbi kitsal platool kasvava kasemetsa. Käänulise tee ääres seisid neli identset punastest tellistest maja, kõik neljakorruselised, viilkatuse ja rohke ornamentikaga. Hooned olid postmodernistlikumad kui ükski teine keskuse seninähtud hoonetest. Need mõjusid kaunilt ja kutsuvalt.
„Need on ühiselamud,” ütles Brooke. „Võta oma kott.”
Brooke parkis viimase maja ette. Will järgnes talle ukseni. Seinalt võis lugeda: GREENWOOD HALL.
„See näeb teistsugune välja kui ülejäänud kool,” lausus Will.
„Mõjukas arhitekt,” ütles Brooke. „Paljude auhindade laureaat.”
Will järgnes talle tühja avarasse kivipõrandate ja heledate männipuidust nikerdistega vestibüüli ning sealt edasi ukseni, millel seisis: GREENWOOD HALLI ÜLEMJUHATAJA. Ta lükkas ukse lahti ja osutas puittahveldusega neljakandilise toa keskel paiknevale lauale.
„Pane oma kott sinna,” käskis ta, „ja hoidu tahapoole.”
LYLE