Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins
taas kord Lahami uksele. Ta vaatab üles, pilk lootusrikas ja silmad verd täis valgunud. Raputan pead, armuandmist pole. Ta kortsutab kulmu ja sirutab käe põranda poole, kuhu on peitnud Bawlsi purgi. Ta võtab sünge, sihikindla lonksu.
Kell kolmveerand neli mööduvad Livorno, Toler ja tema assistent minu kabineti uksest. On aeg.
Koguneme tagaruumi Lahami arvuti ekraani ümber. See peab küll olema pigem tseremoniaalne valik, sest meil on kõigil üks kasutajaliides. Aga siin näeme doktor Bassettit ja saame antropomorfismiga viimaks ühele poole.
„Kahju, et sel kõigel pole väikeseid plinkivaid tulukesi,” ütlen. „Nagu Deep Blue’l11.”
„Hea mõte,” sõnab Livorno. „Saaksime verbaalse poole LEDsüsteemiga sünkroniseerida.”
Tegin küll nalja, ent ei tunnista seda.
„Kuid siiski tekib küsimus,” ütleb Toler. Ta viipab minu ees olevale punktile. Näpuga näitamine ei ole temasugustele. „Kuidas te soodustate inimeste ja arvutite suhestumist?”
„Kas see ongi sinu eriala?” küsib Livorno ja toob kuuldavale kõrge, närvilise naerupahvaku. Ta püüab tõenäoliselt vastu teravmeelitseda.
„Emotsioonide heuristika,” ütleb Toler. „Millist teie kasutate?”
Livorno raputab pead, justkui oleks tal kärbes nina peal. „Loomulikult mitte mingisugust.”
„Aga mida sinu sõber Minsky ütlebki? Et küsimus pole selles, kas saame anda intellektiga arvutile emotsioonid, vaid selles, kas suudame luua intellektiga arvuti, millel neid pole.”
„Minskyle meeldib, kui teda tsiteeritakse. Talle meeldivad suured pealkirjad.” Livorno näeb kurja vaeva kodus valmistatud Zinfandeli korgiga, ent see vein on isegi hullem kui tema isetehtud söök. Ta käed värisevad. „Ainus oluline küsimus on, kas suudame luua sellele imelisele ajule,” ta viipab arvuti poole, „ka mõistuse.” Ta ulatab pudeli minule, et selle avaksin.
„Tahad öelda, et istutada mõistuse,” sõnab Toler.
„Vaid mõned aiapiirded. Väike struktureerimine.” Livorno noogutab arvutiekraani suunas. „Laham.”
Livorno kasutas suurt viiesentimeetrist korgitseri, justkui avaks Château Margaux’ pudelit. Keeran korgitseri lõpuni välja ja kuulan, kuidas serverid tööle hakkavad. Tagaplaanil paistavad plakatid õpetavast Einsteinist, Tesla särisevast magnetkuulist ja päikeseloojangupaistelisest Stanfordi piirkonnast12. Võiksin öelda, et sellisena Livorno oma elu näebki – kui ta ei saa olla vaieldamatu geenius nimega Einstein, võib ta vähemalt olla Tesla, kelle geniaalsus on pigem küsitav –, ent tegelikult kuuluvad plakatid Lahamile, täpselt nagu längus rahapuu ja kollaseks tõmbunud lehtedega monsteragi, mis seisab tagatoa avatud ukse juures päevavalguse käes. Näen uksest oma tolmust Subarut ja kuna ventilaatorid ei tööta, kuulen Menlo pargi maaelulikku tööstusmüra, äravoolutorude sahinat ja hübriidide suminat.
„Olgu, valmis,” ütleb Laham rõõmutult.
Livorno istub klaviatuuri taha. Ta on unustanud minult küsida, mis teemal peaks rääkima. Sellest võib tulla probleem: härra Bassettil on omad eelistused.
hlivo: tere hommikust
drbas: on õhtupoolik, henry
hlivo: hästi öeldud
drbas: kuidas palun?
Halb märk – viga teise vastuse juures.
hlivo: mu põlv valutab. kas oskad öelda, mis võib seda põhjustada?
drbas: põlv valutab?
See on hea ja täiesti üllatuslik. Ta täpsustas vestluse teemat.
hlivo: jah
drbas: kas oled teinud korduvalt sama liigutust?
hlivo: treenin maratoniks. jah, see on sama liigutuse tegemine
„Maraton?” hüüatab Toler. „Kas te suudate seda uskuda?”
drbas: korduv ühesugune liigutus võib tekitada liigesevalu
hlivo: kuidas ma saaksin sellestsamast korduvast liigutusest tekkinud valust lahti?
„Rahu,” ütleb Toler. „Vihjeid pole vaja anda.”
drbas: korduvast liigutusest tekkinud valu?
hlivo: jah
drbas: võta 500 milligrammi ibuprofeeni ja lõpeta korduva liigutuse tegemine
„Milline areng!” ütleb Livorno. „Neill, jaga klaasid välja, et saaksime toosti tõsta.”
„Ole nüüd,” sõnab Toler. „Ütle talle, et sa ei saa lõpetada. Treenid maratoniks.”
„Ma ei tahaks sind kauem kinni pidada,” vastab Livorno.
„Aega mul jagub,” sõnab Toler. Ta kergitab plastikust prille. Ta on saatan ise.
hlivo: ma ei saa korduvat liigutust lõpetada. treenin maratoniks
drbas: kas sa tõesti arvad, et maratoniks treenimine on hea mõte?
„Nagu Weisenbergil juba,” sõnab Toler. „ELIZA.” Tema hääl on nüüd tõsine ning tundub, et ta räägib iseendaga. Tal on õigus. ELIZA on kuuekümnendatest pärit tõeline antiik, mis, nagu hea terapeut, sõnastab väited küsimustena ümber. See on üks neist paljudest programmidest, mille oleme juppideks lahanud.
hlivo: see on mu südame tervisele
drbas: ütled, et see on sinu südame tervisele hea?
hlivo: jah
drbas: see võib tõsi olla
„Pettemanööver,” sõnab Toler. Ta näib end kergendatult tundvat. „Tõstame toosti.”
Pettemanöövri asjus on tal õigus. Leiutasin säärase käigu ise: esita vestluskaaslasele väitega küsimus ja tunnista seejärel, et see võib tõsi olla. Nii jääb mulje, et tegemist on vestlusega. Aga mul on tunne, et doktor Bassett pole veel lõplikult segaduses, ta lihtsalt ei tea, kas teemaks on jätkuvalt jooksmine.
„Küsi temalt, kas peaksid oma vanuse juures veel ikka treenima,” pakun. „Ära maratone maini.”
hlivo: kas peaksin oma vanuses veel trenni tegema?
drbas: kui vana sa oled, henry?
hlivo: minu vanuseklassiks on kuuskümmend kuni kaheksakümmend
drbas: sinuvanune peaks kaaluma pigem lühendatud maratoni
Toler vaikib. Ta vahetab assistendiga ilmetuid pilke.
„Mis juhtus?” küsib Laham teraselt.
„Tundub, et ta jälgib vestlust,” vastan.
„Ta ei jälgi vestlust,” sõnab Toler. „Ta jälgib vaid teie otsinguid. Isegi Yahoo saab sellega hakkama.”
„Aga see on hoopis teist sorti käsk,” ütleb Livorno. „Mul oleks hea meel sulle seda selgitada, Adam, aga see võtaks terve igaviku.”
„Hea?” küsib Laham. Ta vaatab mulle otsa.
Tõstan mõlemad pöidlad üles. „Vägagi.”
„Ei tohiks võtta väga kaua aega, et selgitada kümneaastast tehnoloogiat,” sõnab Toler. „Aga jah, hakkan parem minema.”
„Enne tõstame toosti.” Livorno tõuseb ja silub võidukalt pükse. „Revolutsioonilise esmaspäeva terviseks.” Ta jagab veiniklaasid laiali ja valab kõigile liiga palju. Seejärel manab ta näole võltsi kahetsust täis ilme. „Nüüd pean vist artikli kirjutama.”
„See arvuti on loodud sinu isa põhjal,” ütleb Toler mulle. Tema lause ei kõla küsimusena, ent on seda ometi.
„Aga
Tegemist on IBM-i loodud malet mängiva arvutiga
Stanford Dish – Stanfordi Ülikooli eelmäestik, mida kasutatakse muuhulgas ka akadeemiliseks uurimistööks