Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
mehed lossi, „sest ta ei teadnud, kes nad olid”. Tulnukad keeldusid ning tekkinud vaidluses kohtunik tapeti. X sajandil kirjutanud Æthelweard jagas veelgi enam üksikasju: kohtuniku nimi olnud Beaduheard ja ta olnud Dorchesteris, kui kuulis Portlandis randa sõitnud võõrastest laevadest. Et Beorhtric valitses aastail 786–802, võis see rünnak eelneda Lindisfarne’ile.15 Läänesaksi kroonikul polnud igatahes selles kahtlust, sest ta kirjutas: „Need olid esimesed taanlaste laevad, mis jõudsid Inglismaale.”
Arvamust, et Skandinaavia ja Inglismaa vahel olid VIII sajandi lõpul kaubanduslikud suhted, mis võisid mõnikord muutuda ka vägivaldseks, tugevdab veelgi Kesk-Inglismaal asunud Mercia kuninga Offa 792. aasta korraldus, milles kutsuti Kenti mehi end „paganarahvaste” eest kaitsma. Ühtlasi nähti ette kirikute vabastamine kuningamaksudest, välja arvatud juhul, kui on vaja rahastada kaitsetegevust „sõudelaevadel paganate” vastu: see annab märku, et retki võis olla ka varem, ainult et neist pole jäänud jälgi kirjalikesse allikatesse. Meie tolle aja peamise allika, „Anglosaksi kroonika” kalduvus kajastada peaaegu eranditult läänesakside ehk Wessexi tegemisi (ja eriti nende võitlust viikingitega) ei välista samuti võimalust, et võis olla rünnakuid, mis Wessexit ei puudutanud ja mille kroonika koostajad seetõttu mainimata jätsid.
Esimesele rünnakule Lindisfarne’is järgnesid peagi uued. Northumbriat, kus asus ka klooster, rünnati taas 794. aastal ning 796. aastal suudeti tagasi lüüa rünnak Tyne’i jõel, mille sihiks oli Jarrow’ klooster (sealjuures viikingilaevade meeskonnad tapeti). Seejärel võis Inglismaa pisut hinge tagasi tõmmata. Mercia kuningatelt on pärit dokumente, milles mainitakse viikingite tegevust aastail 792–822, kuid neist ei kõnele „Anglosaksi kroonika”, mille järgi viikingite järgmine retk toimus 835. aastal (siis rüüstasid nad Sheppeyd Kentis).16
Paistab, et põhjalased leidsid mujal mugavamaid sihtmärke. Lääne-Norrast polnud sugugi keeruline sõita Kirde-Šotimaale ja sellest põhja poole jäävatele saartele, mistõttu ei tasu üllatuda, et just Šoti rannik sai viikingite üheks esimeseks ohvriks. Esimene kirjalikult mainitud retk (Hebriididele) toimus 794. aastal, vaevalt aasta pärast Lindisfarne’i ründamist. Samuti algasid kiiresti rünnakud Iirimaal ja Frankide riigis (kus esimesena sai viikingeid tunda Püha Philiberti klooster Noirmoutier’ saarel Loire’i suudmes 799. aastal).
Vähem kui aasta pärast ründasid viikingid Iona saart Šotimaa läänerannikul. Nende sihtmärk oli suur klooster, mille oli siia 563. aastal misjonitööks toona paganatest Šotimaa hõimude seas rajanud iiri munk Columba. VIII sajandi alguseks oli sellest saanud tuntud palverännukeskus ja paratamatult oli klooster kogunud vagade külastajate arvukatest annetustest rohkelt vara. Võis mõista, miks nii suur rikkus ahvatles aina uusi viikingitest rüüstajaid: uus rünnak tuli juba 795. aastal, siis 802. aastal ning väga suur rünnak, mille käigus tapeti kuuskümmend kaheksa munka, 806. aastal.
Vennad, kes ei soovinud enam sugugi olla põhjamaiste paganate abitud ohvrid, suundusid aasta hiljem kõik Kellsi Iirimaale, võttes kaasa vähegi järele jäänud hinnalised reliikviad. Üksikud eriti jonnakad mungad leidsid, et siin pole enam abi kristlikust tõekspidamisest teise põse ettekeeramise kohta, ja kavatsesid oma priori Blathmac MacFlaindi juhtimisel saada märtrikrooni kandjaks, kui rüüstajad peaksid tagasi pöörduma. Viikingitel polnud midagi selle vastu ja nad tapsid algajad sõdalasmungad viimse meheni, piinates sealjuures hirmsasti Blathmaci ja lõpuks tappes ta keeldumise eest teatavaks teha, kuhu on maetud püha Columba luud (need olid asetatud vääriskividega kaetud laekasse). Püha Blathmaci märtrisurma maalis värsivormis värvikalt kuulajate ette Walafrid Strabo, Lõuna-Saksamaa Reichenau kloostri abt aastail 838–849: „Ennäe, raevukas neetud salk sööstis läbi avause, julmalt ähvardas kurjaga neid õnnistatud mehi, hullunult ülejäänud vennaskonna metsikult tapsid, jõudsid püha isa juurde, nõudsid teada väärismetallide asukohta, millesse püha Columba luud on asetatud […] kuid pühak relvitult kindlalt vastu seisis paljakäsi ja selgeks harjutatud kindlameelse vaimupingutusega […]”17
Iirimaagi ei jäänud kauaks puutumata põhjalaste raevust ning 795. aastal andsid „Ulsteri annaalid” teada: „Paganad põletasid maha Rechru ja võtsid enda valdusse Skye ja laastasid.”18 Hullem oli veel ees: 798. aastal põletasid viikingid maha Inis Pátraici (Skerriesi lähedal umbes 30 km Dublinist põhjas): nad olevat seal purustanud kloostri nimipühaku Do Chonna reliikvialaeka, ilmutades sel moel selgelt igasuguse austuse puudumist kristlike pühade esemete suhtes. Rüüsteretked, küll vaheaegadega, levisid tasapisi kogu Iirimaa rannikul. 807. aastal rüüstasid põhjalased Inishmurrayd Connachti ranniku lähedal, aga nagu Kirde-Inglismaal, hakkas ka Iirimaal vastupanu tugevnema ja „Ulsteri annaalid” annavad 811. aastal teada „paganate tapmisest” ulaidi19 ja järgmisel aastal viikingite lüüasaamisest Loch Léini kuninga Cobthach mac Máele Dúini käe läbi. Sellele järgnes teadaolevate viikingiretkede loos aastakümne pikkune vahe, kuid 822. aastal olid rüüstajad juba Corki all ning 824. aastal ründasid nad lausa väga eraldatult umbes 13 km kaugusel Kerry rannikust asuvat Skelligi kloostrit, mille ülema Étgali nad vangi võtsid.
Samuti võtsid viikingid ette rea retki suuremate Iirimaa kirde- ja idaranniku kloostrite vastu, alustades jõukast Bangori kloostrist Belfasti lahes 823. ja 824. aastal, kus nad samuti solvasid rängalt kristlaste tundeid, raputades kloostri rajaja püha Comgalli luud hoolimatult laekast välja (laegas ise, nagu enamasti reliikviate puhul, oli mõistagi tehtud väärismetallist ja kaunistatud kalliskividega). 830. aastatel rüüsteretked aina tihenesid, alates Armagh’ võimsa kloostri ründamisest 832. aastal, mille varasid pidasid viikingid nii suureks, et tulid sinna vähem kui kuu jooksul lausa kolm korda tagasi. Seejärel hakkasid nad tungima kaugemale sisemaale, rünnates 833. aastal Derryt põhjas, Clondalkinit Dublini lähedal ja suurt Lismore’i kloostrit lõunas. Järgmisel kahel aastal rünnati veel õige mitut kloostrit: Glendalough, Slane, Perns ja Clonmore. Kuid need olid veel suhteliselt oportunistlikud kiirrünnakud, millest võttis osa vähe laevu ja mis kasutasid ära iirlaste aeglast reageerimist, mida lisaks muule takistasid poliitilised erimeelsused, mistõttu vähegi ühine kaitsetegevus osutus võimatuks. Erinevalt Inglismaast (ja teataval määral Šotimaast) ei olnud Iirimaal retkedel õieti pause ning viie aasta pärast jõudsid need uude, palju ohtlikumasse faasi.
Frangi riik20 Karolingide dünastia võimu all (selle väljapaistvaim esindaja oli Karl Suur) oli esimene ala väljaspool Skandinaaviat, mis sattus viikingitega kontakti, kui frankide vallutused naabruses asuval Friisimaal (ala Põhjamere ääres tänapäeva Hollandi ja Loode-Saksamaa territooriumil) alates 730. aastatest nihutasid riigipiiri ohtlikult lähedale Taanile, kindlasti Taani laevade sõidukaugusse. Nende vahele jäid veel ainult saksid, kuid Karl Suure kestvad sõjakäigud alates 772. aastast tõid 797. aastaks kaasa ka nende alistamise. Häirituna väljavaatest, et frangid tungivad veel kaugemale, vahest lausa Taani endasse, sõitis Taani kuningas Godfred meritsi suure sõjaväega Schleswigi taanlaste ja sakside piiril. Targu turvalisuse pärast muretsedes, lükkas ta pikemalt kaalumata tagasi kutse saada isiklikult Karl Suurega kokku ja saatis kohale saadikud, kes sõlmisid kokkuleppe põgenike vahetamise kohta. Frankide ja taanlaste suhted halvenesid aga pärast seda, kui Godfred ründas slaavi obodriitide hõimu, kellele Karl Suur oli andnud ulatuslikke alasid vallutatud sakside maal, kust selle algasukad küüditati Frangi riigi põhiterritooriumile.21
Kui obodriitide pealik ja frankide liitlane mõrvati, võib-olla Godfredi korraldusel, puhkes frankide ja taanlaste vahel nii äge vaenutegevus, et Karl Suur kavatses 810. aastal alustada juba sõjaretke Godfredi vastu, kuid avastas siis, et teda on ennetatud: „Nordmannia laevastik 200 laevaga” ründas Friisimaad ja „laastas kõiki Friisi saari”.22 Erinevalt rüüsteretkedest, millega algas viikingiaeg Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal, oli see võimas retk ja ette võetud kuninga toetusel.
Friislased maksid 100 naela hõbedas enda rahulejätmise eest ning edasisele sõjategevuse ägenemisele pani piiri Godfredi õigeaegne mõrvamine ja tema vennapoja
„Kroonika” paigutab loo 789. aastasse, aga see on aasta, mil Beorhtric abiellus Mercia kuninga Offa tütrega ning lugu mõrvatud kohtunikust olevat juhtunud „neil päevil”, aastat täpsustamata.
Stefan Brink (ed.),
Barbara Crawford,
Ulsteri annaalid, 795. a. Vt
Ulaid on iirikeelne (mitmuslik) rahvanimetus, millest on tulenenud tänapäeva Ulsteri piirkonna nimi.
Termin ’Frangi riik’ (
Just sel ajal ründas Godfred obodriitide kaubanduskeskust Rericit ja sundis selle kaupmehed asuma enda rajatud Hedebysse. Vt tagapool lk 83.