Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett
kuiv samblik moodustas auklikule kiviseinale kuldkollase rooste laigukesi. Ämblik laskus oma võrgu juurest, sibas haisva kurereha varte vahel, mis müüri peal laiutas, ja kadus siis pimedasse õõnsusse.
Theo kõndis edasi, pannes tähele üle rohelise murukamara ulatuvaid pikki puudevarje ja läänetaeva kirkust. Ta pööras sissesõiduteelt sügavale, kitsale külatänavale, sisenedes äkki valgusest pimedusse. Nõlvad olid kõrged, muutsid taeva kitsamaks, moodustasid sügavaid varje. Kevade erksad ja värsked värvid olid ammu läinud, kuid tihe kreemikas angervaks ja kollane ristirohi lisasid rõõmsat tooni suliste kõrstaimede kuivanud pruunikaskollasele, ning helendavalt valge kuslapuu väänles üle segataimedest piirdeheki – sarapuud, kibuvitsad, tammed, pöögid –, mis kasvasid kaldapealsel.
Jalutades mõtiskles Theo oma perekonnast. Tema sisemist rahu rikkus pidevalt teadmine omaenese puudustest. Preestrina tundis ta, et on teinud vähe, et oma armastatud inimeste vaimset heaolu parandada. Tema loomulik vastumeelsus uskupööramise suhtes oli takistanud tal tegemast enamat kui andmast nõu juhul kui seda väga sooviti, või julgustamast ja lohutamast kõiki, kes temalt tuge vajasid. Vanemaks saades muutus tema usk lihtsamaks, kontsentreeritumaks. Pidev salajane jumala lähedalolu võimaldas olla kanaliks või vahemeheks, ja selle armastuse andis ta edasi neile, kes teda hetkel ümbritsesid. See on maksimum, nii oli ta otsustanud, mille saavutamisest võis selles elus unistada.
Raskelt oma kepile toetudes peatus ta, et silmitseda hõõguvalt sügavsinist hiirehernepuhmast, mis mööda nõlva üles ronis ja oma niitidega harakputke ja tiheputke külge kinnituma küünitas. Kui uus ja imeline oli iga aastaaegade vahetus! Sellest, kui ta esmakordselt sel rajal oli jalutanud, oli möödas juba üle seitsmekümne aasta, kuid alati leidis ta siit midagi uut ja vaimustavat, midagi, mille üle imestleda. Samal ajal valitses siin rahulik igikestvuse kinnitus ning lohutav kokkukuuluvustunne.
See vajadus kuhugi kuuluda teebki lahkumise Flissi jaoks nii raskeks, mõtles Theo. Ta on siia sügavamalt juurdunud kui ükski teine lastest.
Theo meenutas, kui sageli ta oli siin lastele vastu jalutanud, kui need külakoolist koju tulid. Susanna jooksis talle harilikult vastu, hõikas valjult oma uudiseid, luges ette oma saavutuste üksikasju, haaras tal põlvede ümbert kinni ja naeris talle vastu. Mutt vaikis tavaliselt kergendatult – järjekordne päev oli edukalt läbitud, tema armastatud inimesed on varsti jälle turvaliselt ühe katuse all koos –, ta hoidis Theo kätt oma väikeste õlgade ümber, pigistas Theo rannet, kui ta Susanna jutuvada kuulates mehe kõrval edasi astus, kulm kipras, püüdes sammu pidada. Fliss oli teda ikka siira rõõmuga tervitanud, särades talle vastu, kui võttis ta käe ja proovis seada oma samme onu omadega samas rütmis. Ta rääkis harva oma koolipäevast, rohkem oli huvitatud kõigest, mis tema äraolekul Kindluses oli juhtunud. Ükski detail polnud liiga väike, ükski jutuajamine liiga tühine, et seda mitte korrata. Kodu on seal, kus su süda on. Theo kartis, et Flissi süda jääb alatiseks siia, väiksesse Devoni maanurka.
Theo teadis, et tema mure sügavus Flissi pärast võrdub tema süü suurusega. Tema üksinda oli proovinud takistada Flissi abielu Milesiga. Ta oli kahtlustanud, et see oli reaktsioon Hali kihlusele ning oli olnud veendunud, et Fliss ei tohiks tuua oma jõudu ja iseseisvust ohvriks meeleheitlikule uhkusenäitamisele. Ta oli katsunud seda Freddyle niisuguses valguses näidata, ta oli proovinud seda isegi Flissi endaga jutuks võtta, kuid ta oli lubanud endale olla häiritud ja isegi veendunud, ega tahtnud rohkem tüli teha. Tema ja Freddy olid peaaegu hätta sattunud, olles avastanud, et Flissi ja Hali vahel on armastus.
Tema enese armastus Freddy vastu oli veel üks ta alandustest. Oma vennanaisesse armumine oli häbiväärne ning ta tänas jumalat, et ta polnud kunagi ei pilgu ega sõnaga seda naisele reetnud, et talle oli antud jõudu eemale hoiduda. Oleks olnud nii ahvatlev naise kiindumust temasse ära kasutada, teha end naisele vajalikuks. Hoolimata Freddy enesekindlusest, oli ette tulnud hetki, kus ta oli valmis allutama oma tahte mehe omale. See oli olnud Freddy, kes oli kindlalt nõudnud, et Theo Kindlusse elama asuks, aga Theo tuli tagasi alles siis, kui oli kindel, et naise enda jõud oli piisavalt tugevalt välja arenenud, et tema mõju taluda. Siis polnud ei liiga vara ega ka liiga hilja, ning nad olid nautinud seitset aastat vaikset õnne. Seda õnne ei tahtnudki ta rikkuda, kui väljendas oma kahtlusi, miks Fliss ootamatult on otsustanud Milesiga abielluda.
Noh, nüüd oli juba liiga hilja. Fliss läheb Hong Kongi ja sünnitab oma lapse Briti sõjaväehospidalis Kowloonis, tuhandete miilide kaugusel oma kodukohast Devonist.
Aga kui ta oleks Haliga abiellunud, oleks võinud ju sama asi juhtuda. Ka Hali oleks võidud välismaale teenima saata, mõtles Theo.
Kuid siiski oli tal miskitmoodi teadmine, et sel juhul oleks kõik olnud teisiti, Fliss poleks kurvastanud, kui ta oleks olnud koos Haliga…
Seitsmes peatükk
„Neil pole enam nägusid,” leinas Susanna, põlvitades aknaalusel istmel. „Nad on kõigest puud. Ma ei märganudki, millal nad muutusid.”
Mutt läks ja seisis ta kõrvale, ning vaatas üle aia ja viljapuude kolme kõrget nulgu. Nii kaua kui nad mäletasid, olid need puud paistnud vahimeestena, kes vaatasid põhja, lõunasse ja itta, valvasid aedu ja Kindlust. Läbi üksteise peale langevate okste paistis taevalapikesi, mis nägid välja nagu silmad ja hambad, ning Susanna oli neile inimlikud omadused juurde mõtelnud ja vaadanud neid nagu oma sõpru.
„Ma saan aru, mida sa mõtled,” ütles Mutt. „Nad on välja kasvanud nagu juuksed. Pole midagi. Küllap nad jälle rohkem inimeste nägu lähevad, kui tuul puhub. Siis näed okste vahelt taevast ja neile tekivad uued, senisest erinevad näod.”
„Täitsa võimalik,” vastas Susanna, end istmelt maha libistades. „Jessas, küll on tore kodus olla.”
Ta lonkis voodi juurde, kus istus padjal terve rida palavalt armastatud ja üsna räsitud mänguasju. Nad olid osa võtnud paljudest mängudest ja seiklustest ning olid selle tagajärjel üpris palju kannatanud. Mutt kadestas Susanna enesekindlust, mis lubas tal oma lelud avalikult välja jätta. Kui ta oli vastumeelselt otsutanud, et mänguasjade hoidmine voodil on tulevase mereväekadeti jaoks väheke lapsik, paigutati tema vana kaisukaru ja Elleni heegeldatud tore neegrinukk riidekapi otsa. Mingil põhjusel – ta teadis küll, et see on ääretult naeruväärne – ei suutnud ta taluda mõtet, et tema kaks ustavat kaaslast oleksid suletud kuhugi kasti. „Nad ei saaks seal h-hingata,” oli ta Caroline’ile öelnud, ja kuum piinlikkuselaine oli üle ta näo valgunud. Caroline ei lasknud end Muti tobedusest loksutada, tema silmad rändasid piki poisi magamistuba. „Tead sa mis,” ütles ta. „Nad võivad seal üleval istuda.” Ta asetas nad mõlemad kapi otsa. „Mis sa sellest arvad?” Mutile meeldis oma tuppa sisenedes näha neid kahte seal teineteisele toetumas. Paistis, et neegrinuku erkpunane jakk pole aastate jooksul sugugi tuhmunud ja kaisukarul oli talla all ikka veel hele paelake kirjaga „S. CHADWICK” – mälestus Muti algkoolipäevist.
Susanna lükkas riidekuhja voodi otsale ja viskus sinna pikali, pea keset mänguasju. „Kool on läbi,” ütles ta rõõmsalt. „Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda.” Teda vaadates ei suutnud ka Mutt seda uskuda. Võimatu oli mõista, et tema väike õde hakkab lõpuks suureks saama. Juba lapsena oli teda küllalt raske kontrolli all hoida, aga mis juhtub temaga siis, kui ta Muti kontrolli alt välja libiseb, nii sõbralik nagu ta on, ja nüüd veel kena ja ihaldatav pealekauba? Vähemalt kahe viimase aasta jooksul oli Mutil olnud võimalus sellega pikkamööda harjuda. Peale kõige muu nõudis merevägi talt palju energiat ega lasknud sellele kuigi palju mõtelda, ning tema enda kasvanud enesekindlus lubas tal olla oma sissejuurdunud hirmus armastatud lähedaste pärast pisut tasakaalustatum.
„Ma arvan, et sinu jaoks ei kujutanud see suurt muudatust,” ütles Susanna, „sa läksid ühest õppeasutusest teise. Ikka samasugused magalad ja inimesed, kes sulle käsklusi jagasid. Sa oled siiski õnnelik, eks?”
„See pole tegelikult kooli moodi,” ütles Mutt. „See on vahva ja vabadust on palju rohkem kui meil koolis oli, aga ma olen rõõmus, et hakkan spetsialiseeruma, lähen laevale ja merele.”
Susanna naeratas talle. „Ikka allveelaevad, eks ole?”
„Jah, muidugi. Ikka allveelaevad.”
Susanna