Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett
kergendust, et ta ise oli jäänud kõrvale keerukatest sidemetest, mis köitsid abikaasat ja ema. Jälgides Flissi, kes oma segaste tunnetega võitles, oli ta siiralt tänulik, et temal ei tule kunagi sedasorti ustavuse kahestumist üle elada. Kes peaks olema esimesel kohal: mees või laps? Ta libistas käe ümber kõhnade kandiliste õlgade, kui nad läbi halli läksid.
„Klaasike šerrit,” pakkus ta. „Kas jah? Sina istud ja jood, mina koorin kartuleid. Ellen on Foxi pool, vahetab ta linu ja tegeleb temaga. Meil saab olema vaikne pooltunnike.”
Köögis lamas proua Pooteri järeltulija, Polly Perkins, tohutu suures koerakorvis. Proua Pooter ja tema poeg Mugwump olid mõlemad surnud, aga Perks oli järjekordne suur karvane borderkolli, ristatud spanjeli või retriiveriga, roostekarva kasuka, rippuvate kõrvade ja tumepruunide silmadega. Ta oli passiivsema loomuga kui ahne, riukalik ja tänamatu proua Pooter, kuid tal oli Mugwumpi naljasoon ja ta nautis jalutuskäike Kindluse taga mäekünkal või sügaval vaiksel külatänaval, kus Caroline oli temaga just pärast teejoomist käinud. Ta lamas kerratõmbununa, nina sabal, ja magas häirimatut und, ning paljalt tema nägeminegi tõi Flissi murelikku meelde natukene rahu.
Nagu ikka, vaatas ta köögis mõnuga ringi. Nii kaua kui ta mäletas, näis see muutumatuna – tema lemmikkoht. Pärast seda kui nad Keeniast tagasi tulid, tundis ta end just siin kõige kindlamalt, hoides oma õdevenda koos Elleni ja Foxiga, mängides köögilaua ääres doominot või põlvitades aknaalusel istmel ja silmitsedes hoolitsetud mitmevärvilisi põllulappe, mis laiusid kaugete mägedeni. Mäekülje kallak maja taga oli nii järsk, et köök tundus asuvat kõrgel õhus ja väikest Flissi võlus võimalus vaadata linde, kes tiirutasid tema all.
Fliss istus kiiktooli Aga pliidi kõrvale ja jälgis Caroline’i toekat kindlat kuju liikumas edasi-tagasi, minemas prillide järele, valamas šerrit. Agast kiirgav soojus, kella vaikne tiksumine, pelargoonid sügaval aknalaual ning portselani mahe läige puhvetkapis – kõik see rahustas meeli ja ootamatult tundis Fliss end meeldivalt unisena.
Tuli peaaegu kergendusena, kui Miles läks Portsmouthi kursustele ja tema jäi üksi, et mõtiskleda mehe Hong Kongi suunamise üle. Uudis oli tulnud üsna vahetult pärast avastust, et ta ootab last, ning tal oli olnud vaevu aega kumbagi teadmist läbi seedida.
„Kas me tahtsime siis nii ruttu last?” oli Miles küsinud. Küsimus oli kõlanud küllaltki reipalt, kuid Flissi magu tõmbus äkki kokku. Ta oli oodanud, et mees on sama rõõmsalt üllatunud nagu ta isegi ning ta ei teadnud, kuidas mehele vastata. Lapsik pettumus oli tema üle võimust võtnud ja ta oli jäänud vait. Mees oli mõistmatuna tema poole vaadanud ja siis tema näoilme peale naeratanud. „Rumal laps,” oli ta öelnud naise juurde astudes ja teda oma käte vahele võttes. „ Muidugi on mul hea meel. See peaks olema ju ütlematagi selge, eks? Lihtsalt väike ehmatus. Mina arvasin, et me ootame veel natuke. Naudime elu ja nii edasi. See kujuneb üpris siduvaks, kas tead.”
„See juhtus ilmselt siis, kui olime puhkusel,” oli Fliss öelnud – peaaegu vabandavalt, üritades oma tundeid varjata. „Me olime natuke liiga hooletud…”
„Ma ju ütlesin sulle, et võta tablette,” vastas mees etteheitvalt. „Nüüd on juba liiga hilja… See lisab lobiarvetele kenakese naela, seda võin sulle küll ütelda…”
Nüüd, kui Fliss seal šerrit limpsides istus ja kuulas, kuidas Caroline Perksi viimaseid vägitegusid üles luges, taipas ta, et oli tundnud mingit kibedat haavumist. Miles käitus nagu täiskasvanu, kes noomib last mingi mõtlematu väärkäitumise eest, mitte nagu mees, kes räägib naisega nende esimesest lapsest. Kui Miles oli naasnud oma käigult kohalemääraja juurde, juubeldavalt rõõmus uudise üle, et ta viiakse üle Hong Kongi, oli Flissi kord olla šokeeritud.
„Aga kuidas me saame minna?” oli ta ärevalt küsinud. „Laps ja puha. Muidugi, see on suurepärane uudis, mu kallis. Hirmus põnev. Aga kuidas tulen ma toime… tead küll, lapse saamisega, ja nii edasi?”
„Tule taevas appi, Hong Kongis on olemas Briti sõjaväehospidal!” hüüatas mees kannatamatult. „See pole mingi probleem! Ära sa selle pärast muretse. Jumal küll, on ju fantastiline, et ma saan enda käsutusse laeva! Tead sa mis, ma panen Keerubis laua kinni. See asi tahab tähistamist.”
See, et Miles oli tundnud palju suuremat rõõmu oma ametissemääramise kui avastuse üle, et Fliss ootab nende last, oli teinud haiget. Fliss oli öelnud endale, et tal tuleb täiskasvanuks saada ning oli teinud otsustava püüde nautida nende ühist õhtut väljas. Ometigi oli kergenduseks omaette jääda, tunda, et väike kitsuke maja on mõnda aega ainult tema päralt ja minna oma perekonnale Kindlusse külla. Šerrit lõpetades otsustas ta, et on lihtsalt väsinud – olukorda arvestades ilmselt täiesti normaalne nähtus – ning et ta kannatab huumorisoone kokkukuivamise all.
„Kuule,” ütles ta, tõusis ja läks kraanikausi äärde Caroline’i kõrvale, „ma aitan sul juurvilju teha. Kas sa Kitist oled viimasel ajal midagi kuulnud? Ta oli nii elevil, kui lapsest kuulis. Ta tahab ristiemaks saada…”
Kolmas peatükk
Sama päeva õhtul Londonis, ruumikas kolmanda korruse korteris Pembridge Square’il, mõtiskles Kit oma onutütrest Flissist, arutades õnnelikult uudist tulevasest lapsest.
„Hannah,” ütles Kit mõtlikult. „Hannah on kena nimi, eks ole? Või Humphrey, juhul kui see on poiss? Meil on vaja midagi erilist. Nime, millega ta inimestele mällu sööbib. Mis sa arvad?”
Tema korterikaaslane Cynthia Jane – kellele Kit oli ülikoolipäevil andnud hüüdnime Sin – valas oma klaasi veel veini ja toetas lõua kätele.
„Hannibal,” pakkus ta rambelt. „Sel vast on eriline kõla, kas sa ei arva nii? Kujuta ette esimest koolipäeva ja Flissi, kes ütleb: „See siin on Hannibal Harrington.” See jääks ju meelde küll.”
„Ah, pea suu,” sõnas Kit naerma turtsatades. „Aga sul võib õigus olla. Alliteratsiooni poleks ehk tarvis. Kahju küll. Hannah meeldib mulle tõepoolest. Olgu siis…” Ta sirvis väikese raamatu lehti, mida ta parasjagu uuris. „Georgina. Või George, muidugi.”
Sin pööritas silmi. „Kas sa tõesti usud, et nad lasevad sinul oma esmasündinule nime valida?”
„Mina mõtlen alati perekonnale nimesid välja,” protesteeris Kit. „Ma olen selle poolest tuntud.”
„Koertele, seda küll,” möönis Sin. „Ja autodele. Isegi hüüdnimesid. Aga vastsündinud lapsukestele? Kas sa ausalt arvad, et Miles seisab vaikselt kõrval, kui sina tema esimesele lapsele nime annad?”
„Fliss ütles, et ma pean ühe tõeliselt hea nime välja pakkuma,” vastas Kit. „Mina olen ju lapse sugulane ja ristiema.”
„Kas saab olla sugulane ja ristiema korraga ühele ja samale lapsele?” mõlgutas Sin.
„Miks siis mitte?” nõudis Kit. „Ma olen alati igatsenud olla kellegi ristiema. See kõlab nii toredalt. Sa käid neil koolis vastas, ostad neile teed ja pärandad neile surres kogu oma raha.”
„Noh, see paneb tolle pisikese küll rõõmust särama,” pomises Sin. „Ma ei tea mispärast küll, aga ma olen alati arvanud, et siin on ka mingi usuline seos…”
„Eks muidugi on,” vastas Kit kannatamatult, haaras pudeli ja silmitses tähendusrikkalt paari tolli jagu vedelikku, mis oli veel põhja jäänud. „Ma korraldan nii, et onu Theo aitab mind ses asjas.”
Sin tõmbas selja sirgeks. „Jessas,” ütles ta pehmelt. „Sellele ma ei mõelnudki. Istuda tundide viisi onu Theoga kahekesi ja arutada mu hingeseisundit.”
„Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Kit kahtlustavalt. „Mis on sinu hingel selle kõigega pistmist?”
„Kuule,” ütles Sin tõsiselt, lükates oma taldriku kõrvale ja kummardudes ettepoole. „Aga mis siis, kui minust saaks lapse ristiema ja sina jääksid vanaks heaks tädi Kitiks? Sul võib ikkagi metsikult tore olla…”
„Unusta ära,” ütles Kit kindlalt. „Ma tunnen su mängu. Sel pole lapsega midagi