Sellised me olime. Marcia Willett
vonne Hollandile
Tänusõnad
„St Brewardi ajalugu” pakkus põhjalikku ülevaadet külast ja selle ümbruskonnast. Tänan raamatu toimetajat Pamela Bousfieldi ja kõiki, kes andsid oma panuse.
Proloog
Veebruar 1976
„LÄÄNDE”. Maantee teeb järsu kurvi ja hargneb ootamatult kaheks. Kiri vanal teeviidal, mille peaaegu tervikuna varjavad vana laukapuu raagus oksad, on vaevu loetav, aga naine sõidab enesekindlalt edasi; temale on nii tee kui teeviit tuttavad. „LÄÄNDE”: selles sõnas on alati olnud jõud, mis ta erutusest värisema paneb. Kui ta oli alles laps, manasid need tähed tema vaimusilma ette pildi salapärasest mägimaastikust, kõrgetest mäetippudest ja tornidest, mis justkui akvamariinivärvi mere säravasse tõusuvette mähkunult kümblesid peeneteralise kuldse valguse käes; see oli maagiline paik, kuhu ta võis peitu pugeda omaenese väikese maailma segaduse ja kurbuse eest. Tema vanaisa, Wigmore’i paruni, Marchi krahvi ning Breconi, Radnori ja Ludlow’ lääniisanda – kuulsa Roger de Mortimeri järeltulija, oli jutustanud talle romantilisi lugusid Inglismaa ja Wales’i piirialade, Shropshire’i ja Herefordshire’i losside õukondade armuelust ja kombestikust, ning pajatanud sütitavaid lugusid ägedatest lahingutest ja veristest varitsusrünnakutest kivist mägilossidele. Ta mäletas ka teisi, vanemaid lugusid, mille tegevuspaigad asusid veelgi kaugemal läänes, Cornwalli metsikul põhjarannikul Tintagelis, ja mis rääkisid kuningas Arthurist ning tema ümarlauarüütlitest, kuninganna Guinevere’ist ja võlur Merlinist.
Tahtmatult heidab naine kiire pilgu väikesele pronkskujule kõrvalistmel: võlurpoiss Merlin, randmel pistrik. Ta hoiab kuju nagu talismani enda lähedal; see valvab teda ja Türklast pikal teekonnal läände.
„Võta väike Merlin kaasa,” ütles tema vanaema ennist, ilmudes tema kõrvale hetkel, mil ta gobeläänist reisikoti matkaautosse heitis ja terjeri tekile istuma pani. „Julgemalt. Võta ta kaasa. Sa oled teda alati armastanud.”
Ta võtab kuju kõheldes vastu. Pronksist kuju tema käes on sile ja raske, pisike lisadetail annab poisile samasuguse pingsa ilme nagu pistrikul. Poisi tuunika lehvib, otsekui oleks ta pidevas liikumises, ning südikalt ette aetud lõug väljendab tema vastupandamatut soovi võimalikult kiiresti tundmatusse sihtpunkti jõuda. Omaenda reisi eesmärgile mõeldes hakkab naise süda kiiremini lööma; pronkskuju peaks talle jõudu andma – aga ikkagi vaevavad teda kõhklused.
„Tee mulle rõõmu!” Vanem naine, viimsel hetkel majja tormamisest ja võluva kujukese ära toomisest hingetu, anub teda – see pole sugugi tema moodi.
„See kuulub minu isale,” vastab naine vastumeelselt.
Vanaema hüüatus on vihane ja kannatamatu. „Praegu kuulub kõik sinu isale. Nõnda korraldas sinu vanaisa juba aastaid tagasi ning kui ta suri, ei mõelnud ma kordagi sellele, mida see võib sinu jaoks tähendada. Mulle ei tulnud hetkekski pähe mõtet, et varsti sureb ka sinu ema või et sinu isa võiks uuesti abielluda. Tõenäoliselt peaksin ma su isale tänulik olema, et ta lubab mul siin edasi elada; hooldada tema varandust, mis läheb tulevikus tervikuna tema ja selle prantslanna abielust sündinud pojale. Võta vähemalt Merlin kaasa. Ta on juba aastaid seisnud punases toas riiulil ja mitte keegi ei hakka temast puudust tundma. Võta, Tegan.”
Alati Tegan: vanaema ei kasuta kunagi hellitusnime Tiggy, nagu kutsuvad teda ta sõbrad. Ta avab autoukse ja asetab väikese kuju – see pole üle viieteistkümne sentimeetri kõrge – istmele, kus on kogu tema pagas: tekk, kaardid, paar šokolaadi. Teki soojade voltide vahelt vahib kuju üksisilmi ettepoole, profiil sama kõrk ja jõuline nagu vanaemal. Tiggy paneb kuju kindlamalt paika, sulgeb ukse ja võtab hapra vana naise oma käte vahele.
„Tänan,” lausub ta. „Hoolitse enda eest, eks! Mina ei pruugi niipea tagasi jõuda.”
Vana naine hoiab teda viivu tugevalt kaisus, seejärel suudleb ta lapselast põsele ja astub sammu tahapoole. Ta pole harjunud tundeid välja näitama ja otsus anda Merlin oma lapselapsele – impulsiivne, aga vajalik žest – on ka teda ennast üllatanud.
„Ma olen rõõmus, et sa lähed Julia juurde,” lausub ta. „Ta on tõeline sõber. Tervita teda minu poolt.”
„Loomulikult. Ma annan teada, kui olen õnnelikult kohale jõudnud, aga võib-olla pean tee peal ööbima, nii et ära minu pärast muretse.”
„Oma pereliikmete pärast ei muretse ma enam ammu,” kõlab kibestunud vastus. „Head aega, kullake!”
Ta pöörab end järsult ringi, sammub üle kruusatee ja kaob majja, jättes Tiggy omapead; naine ronib Volkswagenisse ja sõidab ära. Vanaema äkiline lahkumine ei solva teda: ta teab sõnadetagi, et nad mõlemad on liigutatud ja vanaema nutu piiril, ehkki ei näita seda välja.
Kas tõesti aimab vanaema tõde? Tiggy raputab pead. Kindlasti mitte. Vanaema pole teinud sellele ainsatki vihjet; tema käitumine pole mingil moel muutunud – välja arvatud hetk enne tema teeleasumist pronkskuju üle andes: vanaema palve kingitus ilmtingimata vastu võtta oli harjumatult tungiv ja vastuolus teadmisega, et Tiggy keeldub põhimõtteliselt kõigest, mis kuulub tema isale. Praegu püüab ta end veenda, et Merlin võib vabalt olla vanaisa hangitud – punases toas on alati olnud suur hulk kauneid erilisi kunstiteoseid, mille kollektsiooni täiendab nüüd tema poeg –, ja sellele mõeldes on tal veidi kergem võtta vastu üks väike asi nii paljude hulgast. Vanaisal, kes talle Merlinist ja kuningas Arthuri õukonnast nii palju lugusid jutustas, poleks olnud midagi selle vastu, et ta saab tema kollektsiooni kuulunud kunstiteose endale. Veider on vaid see, et just nüüd, mil tema elus on niivõrd raske aeg, reisib ta läände. Julia elab Tintagelist vaid mõne kilomeetri kaugusel.
„Loomulikult pead sa meie juurde tulema,” ütles Julia. „Vaeseke. See on nii kohutav. Kindlasti oli Tomi kaotus valus, aga … Tead, sa peaksid otseteed Trescairni sõitma … Pete? Pete’il pole selle vastu kõige vähematki. Järgmisel nädalal läheb ta kolmeks kuuks merele, nii et tema vaid rõõmustab, kui mulle sel ajal seltsi pakutakse. Ära pabista, Tiggy, lihtsalt sõida siia – kohe, kui su vaim on valmis.”
Oswestry, Shrewsbury, Ludlow, Leominster: kilomeetrid kaovad aeglaselt veerevate rataste alla. Wenlock Edge’i jõudnud, teeb ta peatuse, et juua kohvi ja lasta Türklasel vabalt ringi joosta, ning peatub seejärel Herefordis, et tankida. Nad söövad käänulises Wye orus jõe ääres varajase lõuna, aga Tiggyl on kogu aeg meeles läänes ja põhjas laiuv Snowdoniani ulatuv metsik tühermaa, kus Tom nelja nädala eest surma sai, üritades lumesajus mööda hobuserauakujulist mägirada alla laskuda. Mustad mäed ja Brecon Beaconsi mäestik on endiselt lumega kaetud ning isegi siin, sügaval orus, on tuul jäine ja veebruaripäike helgib pilvevinega kaetud taevas kõledalt.
Tom – naine näeb teda oma vaimusilmas just sellisena, nagu mees näeks välja praegu. Läitnud väikese gaasipliidi ja täitnud katla veega, nõjatub pikakasvuline tugev mees matkaauto ukse vastu, käed teksataskutesse surutud, ise vaikselt vilistades. Üle kõige armastas ta reisida: lühikese talvevaheaja jooksul oli ta juba teinud plaane pikaks suvepuhkuseks, laotanud kaardid oma ülikoolilinnakus asuva tillukese korteri põrandale laiali, näidanud talle maanteid, mida mööda nad sõitma hakkavad, ja pidanud temaga nõu, missugustesse telkimiskohtadesse ööbima jääda.
„Miks sa tahtsid saada õpetajaks?” küsis ta mehelt.
Mees oli enne vastamist viivu järele mõelnud ja pikad tõmmud sõrmed läbi lühikeste tumedate juuste libistanud, helehallid silmad mõtlikud. „Ilmselt sellepärast, et olen kogu oma elu veetnud hoolekandeasutustes,” vastas ta. „See näis olevat asjade loomulik käik. Ja kuidas on lood sinuga?”
„Ma armastan väikseid lapsi,” ütles naine. „Võib-olla tegime me sellepärast niisuguse valiku, et meil kummalgi pole olnud oma peret. Vähemalt mitte päris peret. Me vajame enda ümber seltskonda, mida rohkem inimesi, seda lõbusam.”
„Aga mitte alati,” lausus mees. „Vahel tahan ma olla üksi või vähemalt suurest rahvahulgast eemal. Sellepärast mulle mägironimine meeldibki.”
Tiggy väriseb külmast, kui ta Türklase tagasi matkaautosse tõstab. Dandie Dinmonti terjeri suured säravad tumedad silmad vaatavad teda targa pilguga ja järsku surub Tiggy oma pea koera traatjate karvadega kasuka vastu ning igatsedes Tomi küsib endalt, kas tõesti jääb elu lõpuni südamesse see terav valu. Esialgsest halvavast tuimusest, mis oli haaranud kogu ta keha, on aja möödudes järele jäänud kõva kestaga ängistustomp.