Sellised me olime. Marcia Willett
et selgemini maastikku näha, märkab siis vasakule osutavat teeviita ja talle meenub juhise ülejäänud osa: „Jälgi St Brewardisse näitavaid teeviitasid: kõik osutavad paremale.”
Nõmmemaastik lõpeb ja nüüd piiravad allamäge suunduvat kitsast teed mõlemalt poolt graniidiseinad; täistulede viltune valgusvihk langeb suurtele rändrahnudele ja toob esile okaspuude jämedad tugevad juured, kuid langev lumi keerleb ja pimestab teda. Tiggy klammerdub rooli külge, sõidab edasi mööda kurvilist teed, mis viib uuesti mäest üles, ning mõistab siis, et võib iga hetk teelt eksida ja rabasse söösta. Tee pöörab nii järsult vasakule, et autonina ette jääb müür ja ilmetu kõrge majasein, ja ägedalt rooli keerates tunneb ta, kuidas matkaauto küljetsi libiseb; tema sees kogub jõudu meeletu, peaaegu atavistlik hirm; justkui halb eelaimus, et kohe juhtub midagi kohutavat. Veidi aega tagasi oli ta märganud telefoniputka tuttavlikke piirjooni, pimeduses helendavat lampi ja putka ümber kogunevat lund ning küsib nüüd endalt, kas ta peaks peatuma ja helistama Juliale. Aga kuidas saaks ta sellisel õhtul paluda abi naiselt, kes on kolme väikese lapsega kodus?
Tuul muutub aina tugevamaks, tümitab auto külgi ja keerutab lund kivimüüri äärde hangedeks. Kergendusega märkab ta graniitposti, mille külge kinnitatud teeviit näitab paremale, ja auto liigub rappudes edasi, ehkki nüüd suudab Tiggy hämaras lumises videvikus vaevu eristada teed teda ümbritsevast karmist maastikust ja kaks äärmist ratast põrkuvad aeg-ajalt vastu muhklikku rohust teeserva. Eespool on vaevu nähtavad silla piirjooned ja talle meenub, et teejuhis mainiti seda kui Delfordi silda; ta läheneb aeglaselt sillale, sõidab ettevaatlikult rauast piirete vahel ja heidab De Lanki jõe keerlevatele mustadele voogudele kartlikke kõrvalpilke. Ootamatult tugeva jõnksatusega üle loomatõkke veerevate rataste kolin ehmatab teda, aga viimaks näeb ta hämarikus vilkuvaid St Brewardi tulesid ja pöörab veel kord paremale, külast kaugemale, teades, et on nüüd teekonna viimasel lõigul.
Sellest hoolimata kogub vormitu paanika tema sees jõudu, pigistab südant ja paneb kõhus keerama ning just sellise halva eelaimusega sukeldub ta kõrgete nõlvade vahelisele kitsale teele, musta tunnelisse, kuhu ei paista viimne videvikukuma ja kus tantsivalt lumelt tagasi peegelduvad esituled teda peaaegu pimestavad. Veel üks loomatõke, siis kõrgub vasakul sein ning lumised teeveered on tervenisti kaetud hiigelsuurte rändrahnudega; viimasel hetkel märkab ta teed, mis keerab paremale. Kiiruga manööverdades tunneb ta, kuidas auto hiiglaslik kere tema kontrolli alt väljudes küljele kaldub, ja ta karjatab õudusest, kui see kõrvale, otse graniitrahnu vastu libiseb.
Üle kogu keha värisedes ei suuda Tiggy rahustada põrandale paiskunud ja haleda häälega vinguvat Türklast, vaid katab kätega näo. Hirm on muutnud ta jõuetuks, ta ei julge end liigutada, sest kardab, et kohe juhtub midagi veelgi kohutavamat; ometi on tal kogu aeg tunne, et Julia on tema kõrval, lohutab ja julgustab teda. Ta tõstab pea ja näeb kauguses säravat tuld, mis tungib nõmme kohal keerlevast lumetormist kindlalt läbi: Trescairn.
Ta lõdvestab aeglaselt krampis lihased, hingab sügavalt sisse ja pöörab end ringi, et rahustada Türklast. Seejärel taipab ta, et mootor käib ikka veel; tema ihuliikmed värisevad, aga ta surub vasaku jalaga siduri üliettevaatlikult põhja, lükkab käigukangi aeglaselt algasendisse ning vajutab siis tasakesi, hästi tasakesi gaasipedaali. Tugeva müra saatel käivad rattad väikestel kivikestel ja libedal teekattel toetuspinda otsides ringi, aga siis hakkab auto ikka veel värisedes aeglaselt liikuma. Tiggy juhib auto ettevaatlikult teeotsale, sukeldub silmipimestava lumesaju sisse ja sõidab üles nõmmele. Viiest latist värav on pärani lahti ja ta pöörab vaikse kergendusohke saatel maja juurde viiva sissesõidutee siledamale pinnale.
Kui ta avatud esiküljega kuuri ees auto seisma jätab, paiskub maja välisuks valla, lumisele õuele voolab valgus ja juba ongi Julia tema kõrval, avab juhiukse, peaaegu tirib Tiggy istmelt alla ja embab teda.
„Oh jumal küll, ma olin nii mures!” hüüab ta. „Ma kartsin, et sa võisid kusagile kinni jääda … ma lootsin, et sa vähemalt helistad … ma oleksin pidanud sind lumetormi eest hoiatama …”
Julia toetav käsivars ümber piha, tema hääl kõrvades, tabab Tiggyt järjekordne tugev déjà-vu-tunne. See kõik on tuttav.
„Lähme,” ütleb Julia. „Tule sisse, ma annan sulle midagi süüa ja juua. Nüüd, mil sa kohal oled, on kõik hästi. Oh, ka Türklane on siin! Tubli tüdruk. Tulge!” ja nad sammuvad üheskoos, pead vastutuule ja lume tõttu ette kummardatud, üle õue majja.
Tillukeses toas on tontlik valgus: lumevalgus. See peegeldub vastu kahvatutelt seintelt ja libiseb üle kitsa voodi, kuhu Tiggy end suleteki alla kerra on kerinud, magav Türklane tema jalgade peal mõnusas pesas. Tiggy ajab end küünarnuki najale ja jääb, kulm kortsus, silmitsema neljakandilist akent, sügavast vaikusest ja eriskummalisest valgusest segaduses. Ta lükkab suleteki kõrvale, astub värisedes voodist välja ja läheb akna juurde. Ühe käega ühe ja teise käega teise kardinapoole akna eest kõrvale lükanud, jääb ta hämmeldunult silmitsema tema ees avanevat vaatepilti. Maja tagant algav nõmm on mattunud lumelainetesse, mis paiskuvad vastu hallide graniitrahnude tippe ja mähivad endasse mustjasrohelised kuusetüved. Peaaegu üleni orgu peitunud St Brewardi kiriku nelinurkne torn seisab ihuüksi raagus puulatvade taustal ning teisel pool rajab ussina looklev hõbedane veetriip endale teed kauge mere poole.
Vaatepildi tüünus ja ilu hoiavad Tiggyt oma lummuses; pikkamööda valdab teda sügav hingerahu ja turvatunne. Siin, mõõtmatu looduse keskel, näivad piirid mineviku ja oleviku, elavate ja surnute vahel kaduvat ning ootamatult täidab teda uudne rõõmus eneseteadvus, ta usub, et seisab suure tõe avastamise lävel: see on midagi sellist, mis annab talle jõudu ees ootavateks kuudeks. Lükanud kardinad akna eest veelgi kaugemale, mõistab ta, et see on esimene hommik pärast Tomi surma, mil teda pärast ärkamist ei haara meeleheide. Ent selle hetkelise kergendustunde matab kohe enda alla kaotusvalu, mis surub hingerahu maha, ning hirm leiab taas üles juba tuttava koha tema rinna sees. Ta vaatab ikka veel pingsalt aknast välja; ta soovib, et oleks uuesti selles tüüne rõõmu seisundis, aga lummus on kadunud, vaikus samuti. Kusagil avaneb uks ja ta kuuleb hääli: kaht omavahel vaidlevat kõrgendatud häält, midagi manguvat duetti, kusjuures kolmas – Julia kontraalt – täiendab vaigistava, aga kindlameelse helinaga laste sopraneid.
Türklane hüppab voodist välja ja jookseb ukse juurde, palub vingudes välja laskmist. Hommikumantli ümber tõmmanud, avab Tiggy ukse ja vaatab trepimademe poole. Hääled vaibuvad sedamaid, kaks tuhkblondide juuksekahludega pead pöörduvad ja kaks paari siniseid silmi jäävad teda vahtima. Tiggy naeratab kaksikutele, Andrew’le ja Oliviale, Andyle ja Livile. Julia tõstab ahastavalt käe.
„Anna andeks,” ütleb ta. „Mul on kahju, et nad su üles ajasid. Ma ütlesin neile, et sa pead end välja puhkama, aga loomulikult olid nad uudishimu kätte suremas, sest tahtsid sind kangesti näha. Näete nüüd,” pöördub ta kaksikute poole, „te ajasite vaese Tiggy üles.”
„Nemad mind ei äratanud. Ma olin juba ärkvel.” Tiggy vaatab pealt, kuidas kaksikud maha kükitavad ja Türklast kallistavad, ning naeratab Juliale. „Akna taga laiuvat lumist raba vaadates ei suuda ma uskuda, et lõpuks kohale jõudsin.”
Julia keha läbib kerge värin. „Ma olin arust ära,” tunnistab ta. „See oleks võinud lõppeda traagiliselt. Ma lubasin kaksikutele, et lähme matkaautoga sõitma, aga mitte täna.”
Eemalt ühe ukse tagant kostab veel kellegi hääl ning lärm tugevneb.
„Vaene Charlie tunneb end tõrjutuna. Varsti lammutab ta oma võrevoodi päris ära.” Julia vaatab lootusrikkalt Tiggyle otsa. „Kas sa võiksid kohvi keeta, kuni ma ta riidesse panen? Kaksikud näitavad sulle, kus miski asub.” Ta kõhkleb viivu ja vaatab korraks üle õla. „Kas kõik on … ühesõnaga … endiselt hästi?”
„Loomulikult,” lausub Tiggy. „Vägagi hästi.”
„Tore,” sõnab Julia ebalevalt. „Siis on kõik korras, eks ole?” Ta heidab kaksikutele põgusa pilgu. „Sellisel juhul liigutage end, aidake Tiggyl kohvi teha! Ärge unustage Bellat õue lasta!”
Kaksikud marsivad trepist alla, jõudmata kokkuleppele, kumb neist peaks Bella ja Türklase aeda laskma,