Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett
temaga intiimsuhetes ajas Marial südame pahaks, kuigi Adam vandus, et nende vahel ei ole enam midagi intiimset. Maria surus käed rusikasse, püüdes eemale peletada kujutluspilte, mida see mõte äratas, ja mõtles, kas Hal ja Fliss olid Kindluses nende kahe viimase aasta jooksul ka niimoodi koos olnud. Võimalusi selleks oli ju kuhjaga, selles pole kahtlustki. Meenutades Hali külma ja otsekohest pilku, kui ta oli sellele vihjanud – ausalt öeldes, oli mees ühe kohutava hetke jooksul näinud välja nagu vanaproua Chadwick – tundis Maria sisimas taas seda kriipivat häbi, mida oli tundnud siis… aga nüüd mõtles ta, kas mees polnud bluffinud. Vaevalt talle seda tunnistada meeldiks? Mida rohkem ta selle peale mõtles, seda tõenäolisemaks see muutus, ja kui nii, siis pole tal mingit õigust tema ja Adami üle kohut mõista. Mitte et ta seda teinuks, kui nüüd täiesti aus olla. Hal ei lausunud kunagi selle kohta sõnagi ja oli Adami vastu alati väga viisakas, kui nad avalikult kohtusid, nii et need olid tema ja Adam, kes tundsid pisut… no mida? Mida nad Adamiga siis tegid, et peaksid end süüdi tundma? Absoluutselt mitte midagi, välja arvatud see, et olid end väga noorena lasknud eksiteele viia inimestel, keda nad kõige rohkem usaldasid. Tema vanemad olid ta noore elu ära rikkunud ja Hal oli teda ära kasutanud, teeseldes, et armastab teda, kuigi oli ise samal ajal kogu aeg Flissi armastanud.
Maria hingas sügavalt, olles nüüd täiesti kindel, et kohtub õhtul ikkagi Adamiga. Tema kaastunne Hali vastu oli nüüd täielikult haihtunud ja ta üksnes imestas, kas ta oli seda üleüldse tundnudki. Hoopis tema oli see, kes kaastunnet vääris, tema ja Adam olid ainsad, keda oli reedetud ja mõelda ometi, ta oleks peaaegu olnud valmis oma armsama palvest keelduma lihtsalt sellepärast, et tema abikaasa viibib kodus kahenädalasel puhkusel. Ta peaks hull olema. Kas ta polnud juba piisavalt ohvreid toonud? Alati heausksena valmis teiste inimeste soovidele vastu tulema, see tema õnnetus oligi. Noh, nüüd oli tema kord; tema ja Adami. Mõte mehest, tema armastusest, sellest, kuidas kõik läheb, pani ta südame kiiremini põksuma ja käed ihast mehe järele värisema. Ta tõusis püsti ja läks magamistuppa, mõeldes endamisi, mida ta peaks õhtul selga panema, unustades kõik peale lämmatava, nõrgestava, üliolulise erutuse.
Üheteistkümnes peatükk
Kui Theo Milesi pärast õhtusööki aeda viis, tundis ta suurt kergendust ning arvas, et Miles tunneb ilmselt sama. See oli olnud Prue, kes võimalikku ebameeldivust ette nähes oli tulnud lagedale mõttega, et Fliss võiks sõita Dartmouthi ja ise Milesi peale võtta.
„Pole midagi hullemat,” oli ta öelnud, „kui istuda ja oodata, tunda end nagu süte peal ning kohe, kui ta on kohale jõudnud, talle turja karata. Ja vaene Miles tunneks end kui Taaniel, trotsides meid kõiki siin meie koopas. Võtab hulk aega, enne kui me kõik maha rahuneme ja loomulikult käituma hakkame, kas te ei arva?”
„Noh, õige ta ju on.” Flissi hääles oli kõlanud kahtlus. „Ma saan aru, mida sa mõtled, ja ma arvan, et sul on täiesti õigus, aga mis pärast saab?”
„Pärast tuleb kohutav pettumus,” vastas Prue sedamaid, „sina tunned end süüdlasena ja Miles peab üksi tagasi minema, mõeldes, mida me temast räägime ja hurjutades ennast, kui talle meenuvad kõik need tobedad asjad, mis ta ütles, sest oli saabudes nii närvis ja sina näisid nii kauge ja uhke, just nagu Freddy.”
Selle koha peal puhkes Caroline naerma ja Prue säras nende keskel nii rahulolevalt, oma ettepanekus täiesti kindel, et Fliss jäigi tema ettenägeliku plaaniga nõusse, ainsa klausliga, et ka Miles peab sellega nõustuma.
Theo kahtlustas, et Miles oli sellega kiiresti nõustunud. Selleks ajaks, kui nad Flissiga kohale jõudsid, tundsid nad mõlemad end üsna vabalt, kuigi tervitamise ajal oli tunda kerget pinget ja kõik üritasid mitte välja teha sellest, kui kaua aega oli möödunud Milesi viimasest külaskäigust. Prue heldel käel pakutud söögieelsetest napsidest oli suur abi olnud ja kuigi oli tekkinud mitu kohmetushetke, olid need laabunud suhteliselt hästi. Nüüd, kui Caroline ja Prue lauda kraamisid, ning Fliss kohvi valmistas, pani Theo ette, et jalutuskäik aias võiks üsna hästi mõjuda.
Kui nad sisehoovis ringi kõndisid, Rex nende kannul, tajus Theo, kuidas üks soovimatu tunne kergendust eemale pressib. Vanasti oleks see olnud Freddy, kes laskunuks osavalt Milesiga vestlusse, andes mehele teada oma arvamuse ja meelitades samal ajal teiselt kavalalt välja informatsiooni, mida võiks tema pojatütre heaolu silmas pidades kasulik teada olla. Nüüd, perekonnapeana, oli see tema, kes oli pärinud Freddy mantli koos teatud vastutusega perekonna nooremate liikmete ees. Theod valdas paanikahoog ja ta lõi endas kahtlema. Kes oli tema, et mängida ülekuulajat? Miles ja Fliss olid täiskasvanud inimesed ja nende abielu olid üksnes nende asi. Mõnikord on vaja nõu anda, kui küsitakse, aga hoopis teine asi on toppida oma nina teiste inimeste eraellu. Kepile toetudes vaatas Theo hoovis ringi ja soovis – mitte esimest korda –, et Freddy oleks elus.
„Ma usun, et Fliss on teile rääkinud,” ütles Miles äkki, „et ta kaalub meie abielule veel ühe võimaluse andmist. Ma tahan vaid kinnitada, sir, et kui ta mulle selle võimaluse annab, teen ma endast kõik, et see õnnestuks paremini kui varem.”
Theo ohkas sügavalt. Lõppude lõpuks oli ta ju ise selle lõunasöögi mõtte välja käinud, et nad saaks kontrollida Milesi pühendumuse sügavust, aga nüüd, kui Miles seisis tema kõrval, tunnetas ta taas oma täielikku ebakompetentsust. Üks asi oli rääkida Flissiga, kogu probleemi vaimselt lahata, hoopis teine aga ise teiste ellu sekkuda ja nende üle kohut mõista.
Miles vaatas teda murelikult. Hoolimata oma pikkusest nägi vana mees väga väeti välja ning ka ta hingamine polnud kiita. Ta toetus nii tugevasti kepile, et Miles kartis, et ta võib üle selle maha kukkuda.
„Kas me ei istuks, sir?” pakkus ta kiiresti. „Üsna palav, kas pole? Nende kõrgete müüride all on väga varjuline…”
Rääkides nagu muu seas, et vana mees ei tunneks, et teda koheldakse üleolevalt, suundus Miles puupingi juurde. Nad istusid koos maha ja tekkis lühike vaikus. Miles tundis end väga kidakeelsena. Võimetu otsustama, kas ta peaks jätkama sealt, kus pooleli jäi, või selle teema lihtsalt rahule jätma, ei suutnud ta välja mõelda midagi arukat, mida öelda. Ta istus masendunult, keel sõlmes, märkamata üldsegi enda ümber õhtuhaku ilu. Varsti vaatas Theo teda peaaegu veidra jahmatusega.
„Mul on väga hea meel, et te mulle seda ütlesite,” alustas ta, „kuid sedasorti kinnitused on üsna mõttetud, kas pole? Me kõik võime öelda asju ning neid samal ajal ka nii mõelda, aga loeb ju see, mis pärast juhtub.”
Nii Theo ausus kui kimbatus olid sedavõrd ootamatud ja ehedad, et Miles pidi alla suruma peaaegu vastupandamatu soovi hüsteeriliselt naerma prahvatada. Ta tajus, et oli oodanud mingit viisakat, kuid konkreetset ja karmisõnalist vastust, mis tunnustanuks tema häid kavatsusi, kuid vihjanuks, et ta ei kavatsegi teist konksu otsast nii kergelt lahti lasta, millele järgnenuks ehk mõni lühike jutlus. Silmanähtavalt polnud Chadwicki perekonna vanimale esindajale miski peale tõe piisavalt hea.
„Te tahate öelda,” lausus Miles, olles end taas kogunud, „et ma võin teile lihtsalt kärbseid pähe ajada? Püüda mängida tõsise noore mehe ja perekonnapea mängu, lootes pälvida teie heakskiitu, nii et ma saaksin oma tahtmise, kavatsematagi end muuta?”
Ta jäi vait, kaaludes, kas on liiga kaugele läinud, kuid Theo naeratas talle, tema kiire taibu üle heameelt tundes.
„Täpselt nii,” nentis Theo varjamatu kergendusega. „Vaadake, kohe paratamatult läheb mu mõte Toadi peale1. Vaene sell valas kahetsuspisaraid ja oli valmis õiglasele ja väärikale Badgerile mida iganes tõotama – kuigi mind on alati närinud kahtlus, et härra Badger oli Toadi suhtes pisut upsakas –, aga niipea, kui ta härra Badgeri mõju alt pääses, läks kõik vanaviisi edasi. Kui kohutav on iseennast reeta, tahtlikult tõe ees silmad sulgeda. Enesepettus on nii ohtlik, palju ohtlikum kui riskida teist inimest oma lubaduste ja naeratustega petta. Kaalul on nii palju. Kui kord saad preestriks, hakkad aru saama, et sinuga koos olles käituvad inimesed äärmiselt kummaliselt. Nad näikse arvavat, et usk jumalasse nüristab vaimu ja muudab reaalsuse suhtes pimedaks.
Miles puhkes naerma. „Kuidas ma siis teid veenda suudan?” küsis ta.
Mr. Toad (Härra Kärnkonn) Viide inglise kirjaniku Kenneth Grahame’i lasteraamatule „The Wind in the Willows” (eesti keelde tõlkinud Sirje Veski („Tuul pajuokstes”).