Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett
Memsahibi vastu ei tundud ta kübetki heasoovlikkust. „Ma ei saa aru, miks mitte. Tema on olnud suurema jao kolmekümne viiest aastast sinu arvelt õnnelik. On juba aeg, et püksid ka kellegi teise jalas oleksid.”
Andrew oli muudkui puigelnud, kartes seda nii väärtuslikku, viimasel minutil saabunud õnne rüvetada, ja Sin oli temaga päri olnud. Lubamata end kunagi konventsionaalsusest häirida, oli ta igati õnnelik, lastes asjadel omasoodu minna ja veetes üha rohkem aega Andrew’ esimese korruse korteris, kuid üritades Andrew’ga avalikkuse ees ettevaatlikult käituda. Clarrie püüdis neile aru pähe panna, neid veenda, et kõigile on parem, kui Andrew oma naisele tõtt räägib, aga nad olid teineteisest kütkestatud ja liiga õnnelikud, et teda kuulda võtta.
„Loomulikult ei suuda nad endid kõrvalt näha,” oli Clarrie kibedalt Kitile lausunud. „Need vaesekesed usuvad tõemeeli, et paistavad teistele heade sõpradena ja ei midagi enamat. Sama hästi võiks püüda küünalt vaka alla peita.
„Aga ikkagi, oled sa kindel, et see Margaretile korda läheks?” oli Kit küsinud. „Minu arvates ei ole tal Andrew’st sooja ega külma.”
„Küll talle läheb, kui ta näeb, et teine naine tema meest tahab,” oli Clarrie küüniliselt vastanud. „Andrew kuulub talle nagu need haisvad labradorid ja vanad äraaetud eeslid. Mees on tal ju selleks, et kamandada ja tümitada, ja häda neile, kes tahavad teda temalt üle lüüa. Hunt lambanahas, vaat, kes see Margaret on. Kui temalt kont ära võtta, siis alles näed, millisesse raevu ta satub.”
„Millise meeldiva pildi sa temast maalisid,” oli Kit öelnud, püüdes meest naerma ajada, aga too oli ärritunult vimma tõmbunud ja väikese kaasaskantava televiisori sisse lülitanud, et Sesame Streeti vaadata. Ta jumaldas Muppeti-suguseid tegelasi – ja Oscar Grouch, kes elas prügikastis, lihtsalt sobis tema praeguse meeleoluga. Mehe ebaharilikust süngusest häirituna oli Kit püüdnud õhutada Sini Andrew’le peale käima, et see Margaretiga asjad sirgeks räägiks, kuid Kiti katse oli vett vedama läinud ning lugu oli endistviisi jätkunud.
Keegi neist ei teadnud, kuidas kuulujutud lõpuks Wiltshire’isse jõudsid, või kes Margareti teavitas, aga ühel reedesel hilisõhtul ilmus naine täiesti ootamatult majja. Õnneks olid Sin ja Andrew just ooperist koju jõudnud ja suutsid kenasti süütut vaatepilti etendada, aga naisega kahekesi jäädes polnud Andrew’l jätkunud jultumust talle tõtt näkku öelda. Oli järgnenud kohutav tüli ning Andrew korterist leitud Sini asjad ja riided olid Margareti kahtlusi üles kütnud. Ta oli nõudnud, et Sin ja Kit majast välja tõstetaks ja Andrew temaga Wiltshire’isse läheks. Kuid selles küsimuses oli mees endale kindlaks jäänud ja järgmisel hommikul, olles Sinile otse välja öelnud, mida ta temast arvab ja ähvardades advokaadi kaudu hirmsa kättemaksuga, oli Margaret lahkunud. Ülejäänud päev oli möödunud tormijärgses vaikuses ning tol hommikul polnud majaelanikest mingit elumärki.
Me olime liiga rahulolevad, võtsime asja liiga enesestmõistetavalt, mõtles Clarrie. Noh, nüüd on kass kotist välja lastud.
Kui ta toitu praepannilt suurele taldrikule kallas, ärkas ka Fozzy unest, tõstis pea ja kuulatas erksalt, enne kui väikesesse koridori vänderdas. Claire kuulis tasakesi lausutud tervitust ja kallas parasjagu kohvi tassi, kui Kit pea ukse vahelt sisse pistis. Clarrie võttis kruusi ja kergitas kulme.
„Kas ma tohin sisse tulla? Jah, palun.” Ta noogutas mehe sõnatu küsimuse peale. „Tahaksin küll kohvi. Oh, Clarrie, milline jama. Mida me nüüd peale hakkame?”
Clarrie istus hommikusööki sööma, võideldes sooviga vastata: „Ma ju ütlesin sulle,” ning esmakordselt kahekümne nelja tunni jooksul tõi see Kitile naeratuse näole. Ta teadis täpselt, mida mees mõtleb.
„Kui asi on juba nii kaugel, pole mõtet osatada,” märkis naine. „Mina olin kogu aeg sinuga ühte meelt, et nad peaksid Margaretile rääkima. Aga nüüd on liiga hilja selle pärast muretseda. Peame hoopis tema vastu valmistuma hakkama. Sin magab ikka veel. Ta on kogu sellest traumast täiesti kurnatud ning ka Andrew on samas seisus.”
„Või samas seisus!” Põlglikult torkas Clarrie kahvli peekonist läbi.
„Pole mingit mõtet sellises seisus olla. See naine on ju nagu mürk. Olen talle seda korduvalt öelnud. Palusin, et ta selle naisega ei abielluks, aga kus tema. No ega tal muud üle jäänud, kui too talle oma küünised kord juba sisse oli löönud.” Clarrie mälus mõtlikult toitu. „Tal peab olema mingi plaan. Margaret teeb kõik, et teda Sinist eemale saada, aga kui ta kord mõistusele tuleb, on varandus see, mida ta jahtima hakkab. Andrew’l tuleb vahetuskaupa teha. Las Margaretile jääda Wiltshire’i maja ning Andrew’le see siin.”
Kit muutus veidi rõõmsamaks. „Kas sa tõesti arvad, et Margaret sellega nõustub?”
„Alguses muidugi mitte,” vastas Clarrie pisut tõredalt. Need kolm olid nagu lapsed, nõu nad kuulda ei võtnud ja nüüd usuvad, et kõik saab korda vaid võlukepikese viibutamisega. „Esmalt tahab Margaret teha nii palju tüli, kui vähegi võimalik. Pole midagi hullemat kui hüljatud naise viha ja muu selline. Tõenäoliselt helistab ta isegi Briti muuseumisse ja õiendab temaga karmilt arveid. Teeb kõik, et Sini elu põrguks muuta.”
„Seda ta küll ei tee?” Kit vahtis teda murelikult. „Oh, kindlasti mitte.”
Clarrie riibus praeleivatükikestega närviliselt taldrikut. „Püüame tõele silma vaadata, eks? Sa oled Memsahibi nüüd juba mitu aastat tundnud, mis? Üheksa, kas pole? Oled kuulnud lugusid, oled näinud, kuidas ta Andrew’ga käitub? Kas sa tõesti usud, et ta kõike seda rahulikult võtab? Tõmbub tagasi Wiltshire’isse ja nõustub Andrew tingimustega võitluseta? Sa kuulsid ju, kuidas ta eile Sini peale karjus. Ta on ilmselt juba otsustanud, mida edasi teha, kuid esmalt tahab ta Sini ihust seda naela liha kätte saada. Andrew ei tohi liiga kergelt alla anda. Väga hea advokaadiga tuleb ta sellest loost enam-vähem tervena välja, kuid ta peab lahinguks valmis olema. Ta on harjunud, et Memsahib alati oma tahtmise läbi surub, mõistad? Ta on hakanud seda loomulikuks pidama. Meie kohus on tal ses suhtes silmad avada.”
„Oh, Clarrie, sina oskad alati trööstida.” Kit rüüpas kohvi, tundes nagu ikka kergendust, mida koguka Clarrie kohalolek alati pakkus. „Vaene Sin oli täitsa rööpast väljas. Ma pole teda kunagi nii suures masenduses näinud.”
„Memsahib oli ka tõeliselt heas vormis,” möönis Clarrie mõtlikult taldrikut kõrvale lükates ja kätt piibu järele sirutades. „Kuulsin teda siia üleski. Tead, mul oli uks lahti, et paremini kuulda. Juba hulk aastaid ei ole ma kuulnud, et kedagi hooraks sõimatakse. Päris nagu restauratsiooniaegne Inglismaa, kas polnud? Ma mõtlesin, et ühe eeslite varjupaiga pidaja kohta on tal ikka väga võimas sõnavara. Minu vanal värvilisel seersandil oli üsna muljetavaldav sõnavara, aga Memsahib oleks võinud talle mõndagi õpetada.”
„Ausalt?” Kit hakkas tahtmatult naerma, kuid ta naer kõlas õõnsalt. „See oli kohutav, kas polnud? Ta keeldus meie korterisse tulemast, seisis trepimademel ja karjus täiest kõrist. Ja kui Andrew püüdis teda talitseda, ütles ta, et laseb mehe kallaletungimise eest vahistada.”
„Mõtles vist, et naabrid tulevad kohale.” Clarrie muigas tahtmatult. „Korraldas ikka vägeva etenduse küll. Ja vaene Sin vaikis väärikalt, toetudes seljaga uksepiidale, ise näost kaame, aga uhke.”
„Ta ütles, et oli hirmust keeletu,” selgitas Kit. „Ja uksepiida vastu toetas ta sellepärast, et tuge leida. Aga Andrew sai päris hästi hakkama, kas pole? Suutis väärikalt Sini kaitseks välja astuda. Ma kartsin kohutavalt, et ta annab alla ja salgab Sini maha.”
Clarrie vaatas teda nördinult. „Ära unusta, et ta on ju ikkagi Prior. Ta ei salgaks kunagi Sini maha. Ta püüab asja lahendada nii rahumeelselt ja õiglaselt kui vähegi võimalik, aga ta jääb Sini juurde. Ma ainult loodan, et ta ei pea majast loobuma. Me oleme siin kõik nii õnnelikud olnud.”
„See oleks kohutav.” Kitil ei olnud enam naerutuju. „Oh, Clarrie, me lihtsalt ei tohi lasta sellel juhtuda. Kui suur hoop see Andrew’le on, kui ta Wiltshire’i maja kaotab?”
Clarrie tõmbas suunurgad alla ja kehitas