Pühitsemine. Elisabeth Haich
linnas Budapestis, kõrgemasse keskklassi kuuluva neljalapselise perekonna teise lapsena.
Juba varases lapsepõlves avaldusid tema anded klaverimängija, kunstniku ja skulptorina. Tema skulptuure võib leida eksponeerituna erinevatel Ungari väljakutel. Elisabeth Haich oli abielus ja tal oli poeg, kes hiljem asus koos emaga Šveitsis joogatunde andma. 1939. aastal alustas Elisabeth koos Selvarajan Yesudianiga joogateemaliste loengute pidamist.
Teise maailmasõja lõpus olid nad sunnitud Ungarist lahkuma ja seadma end sisse Šveitsis, kus Elisabeth viibis oma elupäevade lõpuni. Koos Yesudianiga asutasid nad Euroopa vanima ja suurima joogakooli.
1953. aastal kirjutas Elisabeth Haich oma suurima edu saavutanud raamatu “Pühitsemine”, mida on tõlgitud seitsmeteistkümnesse keelde ja müüdud maailmas miljoneid eksemplare. Tema sulest on ilmunud ka mitmeid teisi raamatuid, nagu näiteks “The Day With Yoga” (Päev joogaga), “Sexual Energy and Yoga” (Seksuaalenergia ja jooga) “Wisdom of the Tarot” (Taro tarkus) ja Selvarajan Yesudianiga kahasse kirjutatud “Self Healing Yoga and Destiny” (Enesetervendamise jooga ja saatus). Kõik eespool mainitud raamatud on inglise keeles kirjastanud Aurora Press.
Kuni elupäevade lõpuni pidas Elisabeth Haich loenguid ja nõustas vaimsel teel olijaid.
Autori märkus
Minu eesmärgiks pole kaugeltki maalida teie silme ette ajaloolist pilti Egiptusest. Inimene, kes elab mistahes paigas, pole oma riigi kommete, keele ja religiooni produkt. Vaatamata oma etnoloogilisele eripärale, elukohale ja ajastule, kannab inimene endas rõõmu ning kurbust nagu iga teinegi. Kõik inimesele omane on ja on alati olnud ajatu. Sellepärast olen ma järgnevas loos kasutanud tänapäevaseid mõisteid ja püüdnud meelega vältida egiptusepäraseid termineid, et mitte luua illusiooni Egiptuse olustikust. Ülempreester Ptahhotepi õpetused on edasi antud kaasaegsete väljenditega, et tänapäeva inimesed neid paremini mõistaksid. Ka religioossetele sümbolitele on valitud tänapäevased vasted, et nende tähendus oleks kõigile arusaadav.
Kaasaja inimesed mõistavad paremini sõna “Jumal”, kui egiptusepärast terminit “Ptah”, mis väljendab tegelikult sama. Kui öeldakse sõna “Ptah”, siis arvavad inimesed hoobilt: “Ah jaa, Ptah, see on ju Egiptuse Jumal.” Ei! Ptah polnud Egiptuse Jumal. Vastupidi, egiptlased nimetasid meile tuntud Jumalat Ptah’iks. Teiseks näiteks võiks olla Saatan, mis on nende terminoloogias Seth.
Sõnad Jumal ja Saatan kannavad meie jaoks selgemini mõistetavat tähendust kui mõisted Ptah või Seth, mille tähendus võib kaasaegse inimese jaoks olla tühi, kuiv ja mõttetu. Logos ja loov printsiip on meile tänapäeval mõistetavamad kui Horus-pistrik. Elekter oli ka aastatuhandeid tagasi elekter ja aatom oli aatom, neid vaid nimetati teisiti. Minu kommentaari eesmärk on suunata lugejat keskenduma pigem loo sisule ning mitte laskma end häirida ajaloolises kontekstis sobimatuna näivatest terminitest – näiteks lõigus, kus Egiptuse ülempreester räägib ahelreaktsioonist. Olen tahtlikult vältinud iidse terminoloogia kasutamist nähtuste puhul, millele on olemas kaasaegne ja kõigile üheselt mõistetav nimetus.
Eessõna
Religioon on India rahva rahvuslik elurütm. Iga südamelöögiga tunneb hindu end lähenevat igavesele õndsusele – Jumalale.
Iga kord, kui ta kõrv püüab juhusliku mööduja huultelt kinni Jumala nime, hakkab ta laulma ülistuslaulu. Hoolimata sellest, et tal pole võib-olla midagi süüa ega katust pea kohal – tihtipeale ongi taevavõlv ta ainsaks varjualuseks – kannab ta Jumalat oma südames. Ta teab, et läbi arvutute sündide on ta siinse elu tallermaale tulnud ja siit lahkunud juba lugematuid kordi. Ta on nautinud kõike seda, mida Looja poolt loodud maailmal pakkuda ja teab tõde, et kõik siin maailmas on kaduv ning millelgi pole püsivat väärtust. Tema soov on leida allikas, kust kogu loodu alguse saab.
Seepärast palvetab ta juba varasest lapseeast: “Ma suunan oma tunde selle olevuse hiilgusse, kes universumi lõi. Valgustugu selles minu meel.”
Ta imetleb loodust, mille ilu meenutab talle seda suursugust olevust. Iga püha kirjutis mistahes religiooni väljenduses, millest õhkub selle hiilguse hingust, saab tema austuse osaliseks. Ja igaühele, kes on selle olevuse leidnud ning räägib sellest, kuidas temani teed leida, saab osaks hindu austus ja tunnustus. Minul on suur õnn istuda valgustunud hinge jalge ees: Elisabeth Haich on mu õpetaja, minu vaimne teejuht. Tema kohalolekul puhkeb mu hing õide. Sageli avab tema poolt lausutud sõna mu silmad ja mõnikord piisab kinnituseks vaid tema mõistvast pilgust. Sõbralik selgitus võib mõnigi kord mu kahtlused hajutada. Iga mu õpetajaga koos veedetud hetk toob kaasa uue kogemuse ja kiirendab mu edasiliikumist. Sageli, kui miski mind segadusse ajab, olen leidnud abi oma õpetaja sõnades: “Ära lase praegusel hetkel end eksitada. Ära lase mööduval end mõjutada. Ela igavikus, ajast ja ruumist kõrgemal, piiratud maailmast kõrgemal. Siis ei saa miski sind eksitada.”
Oma õpetaja juuresolekul naudin ma mõtete täielikku vabadust. Olen õppinud, et teiste inimeste mõtete omaksvõtmine pole õige. “Ma ei taha, et sa lihtsalt järgned mulle oma eesmärgi saavutamise teel,” on ta mulle öelnud. “Mine oma teed, oma valitud rada vastavalt enese sisemisele suunale. Ära nõustu ainsamagi väitega seepärast, et mina olen seda öelnud. Isegi siis, kui see on tuhat korda tõde, pole see veel sinu tõde, see pole veel saanud sinu kogemuseks ja ei kuulu sinule. Too tõde päevavalgele läbi iseenda olemuse ja siis kuulub see sulle. Võta austusega tähele panna nende elusid, kes on tõeni jõudnud vaid selle tõestusena, et eesmärgile jõudmine on võimalik.”
Need õpetaja poolt lausutud sõnad tekitasid minus vastupandamatu soovi jõuda tõelise vabaduseni ja see püüdlus muutis mu ühtlasi priiks kurnavast kombest otsida abi väljastpoolt. Ma ei vaja õpetajat, kes mind mõjutaks, vaid õpetajat, kes õpetab mind mitte laskma end mõjutada.
Hulk aastaid on mulle osaks saanud suurepärane privileeg kuulda lihtsas keeles sõnastatud elutarkusi. Ma pole kuulnud kedagi selgitamas Piiblit nii selgelt ja igapäevaeluga haakuvalt, kui seda tegi Elisabeth Haich. Reisid on viinud mind kaugetesse paikadesse, aga kusagil pole ma kohanud preestrit, kes suudaks avada Piibli tõdede sügavat tähendust, kuigi olen palunud seda teha sadadel. Kuidas nad suudaksidki, kui pole jõudnud “iseenda sees asuvasse taevasesse kuningriiki”? Kuidas nad suudaksidki, kui pole kogenud iseendas, mida tähendab lause: “Teie olete maailma valgus” või “Teie olete elavad Püha Vaimu templid”?
Sajad ja tuhanded on osalenud Elisabeth Haichi iganädalastes loengu- ja meditatsioonigruppides. Meie kõigi sooviks on, et tema õpetused saaksid raamatuks.
Meie tõe järele janunev hing rikastub iga tema loengust saadud kogemuse läbi. Oleme kõik rõõmsad, et vähemalt osa neist teadmistest saab selle raamatu kaudu kõigile kättesaadavaks. See raamat on sissejuhatus kõrgemasse kunsti, mis on meie kõigi sees peituva jumalikkuseni jõudmine, aidates ühtlasi tundma õppida seda tundmatut olevust, keda nimetatakse inimeseks. Me avastame suure tõe: enesearendamine toob nähtavale täiuslikkuse, mis on meis peitunud algusest peale. Religioon käivitab jumalikud põhiprintsiibid, mis ootavad inimeses ilmsiks saamist.
Sissejuhatus
Ma olen otsija. Otsin selgitust maisele elule. Tahaksin teada, mis mõte on sellel, et inimene sünnib, kasvab läbi raskuste täiskasvanuks, abiellub, sünnitab maailma lapsi, kes samamoodi raskusi kogedes täiskasvanuks saavad, abielluvad ja omakorda maailma veel rohkem lapsi sünnitavad, kes siis vanaks saades oma raskustega õpitud oskused kaotavad ning lõpuks surevad. See on katkematu ahel, ilma alguse ja lõputa. Lapsi sünnib pidevalt. Nad õpivad, teevad rasket tööd, tahavad arendada nii keha kui vaimu – ja suhteliselt lühikese aja jooksul on kõik taas läbi ning neist saab kuue jala sügavusel murukamara all ussikeste toit. Mis on selle kõige mõte? Lihtsalt jätkata uute inimpõlvkondade taastootmist?
Kuid on inimesi, kes jätavad lisaks järeltulijatele endast maha ka vaimse pärandi. Miks on neil siis sama saatus? Miks ka nemad vananevad, võttes enda kõrged anded hauda kaasa? Michelangelo, Leonardo Da Vinci, Giordano Bruno, Goethe ja paljud, paljud teised – miks niisugused suurvaimud üldse sünnivad, kui elu lõppedes mädanevad nad samamoodi kui end nende kehadest rammusaks nuumanud ussikesed? Ei! Elu maa peal ei saa olla nii mõttetu! Selle näiliselt