Provintsiarst. Peeter Urm
nüüd end. Käega edasi seinale toetudes pöördus mees taha vaatama. Hinnov nägi verd täis valgunud lillaka pondunud nahaga nägu. Selle ilme oli kohutav. Tursunud laugude alt vaatasid pärani piina täis silmad. Mees oli kaotamas teadvust. Hinnov tajus seda selgelt mehe laienenud silmateradest, mis vaatasid kuhugi üle tema õla. Kuidas püsis ta üldse püsti? Aga tegelikult siin ju polnudki kuhugi kukkuda. Tuli kohe midagi ette võtta. Tuleb kutsuda valvur, see viib ta välja ning kutsub arsti. Siin peab olema arst, mõtles ta. Ümber pöördudes prõmmis Hinnov rusikaga vastu ust. Aga löögid, kuigi tugevad, kajasid ainult tuhmi mütsuna vastu ukse mitmekordselt laudplangult. Siis ta taipas ning suunas löögid alla riivi suunas. Selle kolin kostis nüüd selgelt üle terve koridori.
„Mis sa lõhud?” nõudis tugev rahulolematu hääl otse ukse tagant. Imelik, ta polnud kuulnudki valvuri samme või olid lähenenud need nüüd teisiti, vaikselt ja hiilivalt. „Mis sa raisk lõhud?” nõudis jäme hääl uuesti. „Vat pistan putkasse, meil on seal nii jahe, et võtab varbad praksuma, kui kohe vait ei jää, pistan kartsa jah.”
„Siin on arsti tarvis, kuulsite, inimesel hakkas paha, tal on kopsuastma.”
„Kust ma võtan sulle arsti, südaöö ju, hommikul tulevad, vaatavad.”
Sammud eemaldusid uuesti, nüüd kuulis ta neid jälle. Hinnov tagus veel mõned korrad rusikaga vastu ust, aga loobus siis. Mees tema selja taga oli vajunud poolviltu seina vastu. Tema lõõtsutav hingamine oli nüüd nii tugev, et see pidi kindlasti kostma ka koridori. Tumenenud, hämaras mustadena näivad huuled olid poolavatud. Õhk pressis end nende vahelt rägisedes, mulinal, nagu puhuks seda keegi läbi vee. Oligi alanud see, mida Hinnov oli kartnud – kopsuturse. Kuskil seal võõra rinna sisemuses tungis vesi kopsudesse ning õhk murdis selles endale vaevaliselt teed. Mees seisis tema ees ning ta ei suutnud mitte midagi. Haiglaski tähendas see vaevalist pikka võitlust, milles tulemuski polnud kindel. Aga siin, mida võis ta praegu? Ilma süstaldeta, hapnikuta? Mees kohmitses midagi oma riiete kallal. Hinnov nägi abitult liikuvaid käsi. Hinnov seisis ja vaatas, vihane ja masendatud oma suutmatusest aidata. Siis pööras ta ümber ja kloppis uuesti raevukalt ust. Midagi lihtsalt tuli ette võtta. Aga koridoris püsis vaikus. Teises otsas kostis küll samme, aga need ei lähenenud ning vaikisid samas. Ja siis tundis Hinnov äkitselt muutust. Aga see ei toimunud koridoris ega kõrvalkambrites teisel pool tellisseinu, vaid otse tema selja taga. Õigemini oli vaikus tunginud ka sinna. Vali ragisev hingamine selja taga seina ääres oli vaibunud. Ja veel oli lõhn, uus, terav ning samas kuidagi tuttavlik. Hinnov pööras end ringi ning seisis vapustatult ning hämmelduses. Mees toetus lõdvalt, peaaegu kägaras vastu seina, püksisäär oli üles tõmmatud ning jala juures tsementpõrandal suurenes, valgus laiali tume laik. Aga hingamine oli parem, selgelt vabam ja sügavam. Mees oli lasknud endal aadrit. Ise ja veel sellises olukorras. Hinnov nägi ümber sääre pigistunud pikki kahvatuid määrdunud sõrmi. Ta nägi isegi lühikest haava tõmbsoone kohal. Mehe käed püüdsid siduda selle ümber räpast kuskilt rebitud riideriba. Sõrmed liikusid vaevaliselt ning käsigi vajus jõuetusest mitu korda alla. Ja ometi oli mehe liigutustes teatud vilumust. Hinnov kummardus ning aitas. Ta heitis verest paakunud riidetüki kõrvale ning sidus haava enda taskurätiga. Mees laskis tal toimetada ning tema nägu ei väljendanud seejuures midagi. Hinnov lõpetas ning mees jäi seina najale kägaras istuma. Seda ilmselt nõrkusest. Kuid astmahoog ühes kopsutursega olid juba lõplikult taandumas ja seda hämmastava kiirusega. Hinnov tõusis. Alles nüüd tundis ta tõelist väsimust. Roidumus surus rampraskelt peale. Mõtted ähmastusid selles ja siis tuli lühike unigi. Istuli vajunud, seljaga ukse najale toetudes ta seda magaski. Ka mees tema ees seina ääres kägaras juba magas, ühtlasse norinasse poetades luksuvaid tõmbeid. Kõik see sulas kambrit täitvasse mitmehäälsesse nohinasse ja temagi lisas oma, lõug vajunud rinnale, ärev-rahutu, suurt muutust toonud öö oma mustavate tiibadega plagistamas pea kohal.
Aga see oli siiski üsna pindmine uni, millesse hõlpsasti tungisid taas mööda koridori lähenevad sammud. Seekord peatusid need otse ukse taga, riiv lõgises, siis keerati võtit ning hingede kriuksudes avanes uks. Keegi müksas teda käega ning avanud silmad, tõusis ta kohmakalt, jäädes vastakuti laia tülpinud näoga valvuriga. Tolle taga seisis pöetud peaga sõdur, automaat rinnal.
„Mis su nimi on?”
„Hinnov, Toomas Hinnov … ma tahan, et te teaksite …”
„Ei ole … teine jah.” Valvur uuris paberit enda käes, lükkas siis Hinnovi ainsa käeliigutusega kõrvale ning silmitses asjalikult kambrit. „Kann … Kann Ants … ei, Känn, Känn Ants kohe välja.” Valvur ootas hetke, vedades nohinal õhku läbi suure muhkliku nina. Talle vastas vaikus. „Noh, kes on Känn Ants, hakkame üle lugema või?” nõudis valvur uuesti rämedal valjul häälel. Vaikus kambris oli tõmbunud pinevaks. Magajate norin oli lakanud. Mitu pead oli põrandaltki tõusnud. Ärevalt põrnitseti uksel seisjaid.
„Känn Ants …” alustas valvur uuesti juba raevuka häälega. Nüüd kerkis siiski üks pea teistest kõrgemale.
„Noh mina, mis siis?”
„Välja ülemuse juurde.”
Mees ei liigutanud ennast, vaatas ainult üksisilmi uksel seisvaid mehi.
„Milleks?” küsis ta ärevalt.
„Kohvile, pakuvad kohvi jah.” Valvur põristas naerda. „Küll sulle seal juba öeldakse, noh, käbedalt, või peab aitama?”
Mees tõusis nüüd, kummardus samas kiirelt ning tõstis päitsis oleva kompsu. „Kas asjadega?” küsis ta. Huuled kokku pigistatud, kõhn nägu ärevusest pingul, uuris ta ahnelt valvuri ilmet. Too raputas pead.
„Ei, praegast ainult kohvile, pakuvad kohvi jah.” Oma naljaga ülimalt rahul, põristas valvur uuesti naerda. Mees seina ääres kõhkles hetke, asetas siis koti uuesti põrandale ning astus üle magajate ukse suunas. Hinnov jälgis neid täis pakitsevat rahutust. Ta pidi midagi tegema, pidi kuidagi korraldama selle ilmselge eksituse, pidi end kuidagi vabastama sellest hirmsast süüdistusest, sellest ohust, mille olemasolu painavat survet ta oli tundnud juba eile hommikul haiglas nende ohvitseride pilkude all. Ta räägib neile, kuidas see täpselt oli. Ta ju mäletab kõiki üksikasju ning nad mõistavad selle süüdistuse alusetust. Ta peab ainult pääsema mõne kõrgema ülemuse juurde, kes kuulab, peab kuulama teda ära. Nüüdsama kohe ütleb ta valvurile, nõuab kokkusaamist selle vangla ülemaga, kohe …
„Ma nõuan kokkusaamist vanglaülemaga.” Hinnov nihkus veidi ettepoole, aga seegi liigutus sulges tee valvurile, kes seisis nüüd peaaegu tema kõrval ning silmitses teda imestunult, isegi teatava rahutusega.
„Mes sa tast tahad?”
„Ma pean rääkima temaga, see on eksitus, mul ei ole mingit süüd.” Ta oli üle läinud vene keelele, et teha end paremini arusaadavaks.
„Või ilmsüütu, kuulsid, Vitja?” valvur noogutas peaga sõduri suunas. „Aga mina mõtlesin, et tema tahab pruuti ja omaette tuba.” Valvur vaatas Hinnovit muiates ning raputas pead. „Inimene pole kunagi ilmsüüta, on alati patune, ikka patune.”
„Kuule sina seal, astu kõrvale, noh …” Käsi pigistamas automaadipära, suunas sõdur toru Hinnovile. Ja valvurigi näolt oli muie korraga kadunud. Silmad olid tõmbunud pilukile, andes näole jõhkra ähvardava ilme. „Seina äärde silmapilk,” käratas ta Hinnovile. Tema käsi kerkis kiirelt. Hinnov vankus saadud löögist pähe. Midagi prahvatas peas ning valgus uppus tint-musta pimedusse, millesse sööstsid tuhanded tulised rõngad, pihustudes sädemetevihmaks. Ta põrkas otsaesisega valusalt vastu kiviseina ning ta käsi rebiti selja taha.
Ta justkui vajus-langes kuhugi kiirelt. Imelik ebameeldiv sügavikutunne, mis sellega kaasnes, tekitas pööritust. Lõpuks tõuge, mis raputas kogu keha. Ja siis kuulis ta häält. See kostis väga lähedalt, otse pea kohal.
„Hei sina, kuuled või?”
Hinnov avas silmad. Ta nägi oma näo ees määrdunud kiviseina, mis tundus uskumatult kõrge. Siis nägi ta kellegi pead ning seejärel läbi hämu ebamääraselt joonistuvat nägu. Võõras nägu uuris teda asjalikult, isegi teatud murega, kummardus siis veelgi lähemale.