Hüvastijätt. Peeter Urm
Sven Hinnov on minu poeg,” sõnas ta järsult ning lisas samal toonil: „Tuli õppima kirurgiks, aga mida ta väärt on, seda näeme veel.”
Ta määras Karlise Rein Milleri käealuseks ning oma poja Lena Siimeri juurde. Seejärel läks ta tagasi oma kabinetti. Ta keetis endale kohvi, suitsetas sigareti ning helistas siis Evale.
„Millal sa vabaned?” küsis ta tusaselt.
„Täna nõupidamisi pole, seega nagu tavaliselt, aga ma mõtlesin, et ehk sa …” Naine vaikis ja Hinnov tajus ta hääles kõhklust ning jätkas ise endalegi ootamatult teraval toonil:
„Mida mõtlesid, noh?”
„Mõtlesin, et tahad ehk pojaga kahekesi … Toomas, sa oled närvis, mis juhtus?”
„Mitte midagi, ootan sind poole tunni pärast all autos.”
„Hästi, aga Sven?”
„Küll ta saab hakkama. Kümme aastat polnud tarvis ja nüüd järsku …” Ta vihastas ja see imelik solvumispuhang tekitas häbi ning vihastas veel rohkem. Hinnov tahtis end valitseda ning suutiski seda ehk poja juures, kuid praegu tundis ta segadust hinges ning kontrollgi kippus libisema käest. „Ma ootan sind poole tunni pärast all autos,” sõnas ta end kokku võttes juba rahulikumalt.
„Hästi, ma tulen,” lõpetas Evagi selle kõne jahedamal toonil kui harilikult.
Eva tuli, aga mitte üksi, tema kõrval lonkis Sven, spordikott pika rihmaga õlal. Hinnov istus juba autos rooli taga ning nägi neid tulemas. Eva oli siis omapead rääkinud Sveniga, otsustanud ka tema eest. Hinnov istus tusaselt edasi ning ei liigutanud end, kui nad autoukse avasid ning sisse istusid. Eva ei istunud ette nagu tavaliselt, vaid taha tema poja kõrvale.
„Kuhu siis?” päris ta tusaselt mootorit käivitades ning registreeris rahuldustundega naise imestunud näoilme tahavaatepeeglis.
„Ma ei tea,” kõhkles Eva, „ma sain aru, et sõidame koju. Või pead sa ise veel kuhugi?”
Hinnov ei vastanud, roolis auto sõiduteele ning juhtis selle elavasse liiklusvoolu. Nad sõitsid äärelinna suunas.
„Volga on avar auto,” kuulis ta selja taga poja veidi ebalevat häält. „Tegelikult ma peaksin minema ühiselamusse Hiiul,” jätkas Sven. „Meile lubati kohad onkoloogia ühiselamusse.”
„See polegi meist kaugel,” katkestas Eva teda sõbralikult, „ja sa võid sinna minna ka homme. Praegu tuled meie juurde, teen korraliku lõunasöögi.”
Jälle otsustab minu eest, mõtles Hinnov tusaselt. Naise vestlus selja taga ning tolle resoluutsus ärritasid teda. Muidugi peaks ta praegu Eva asemel ise pärima. Uurima ülikooli kohta, nende elu kohta Tartus, tundma kõige vastu huvi. Aga ta ei tee seda, ei tee seda praegu. Kui Eva tahab, pingutagu. Tema, Hinnov, ei armasta tsirkust, ei püüa meeldida. Tahtis õppida arstiks – oma asi. Ja nüüd tuli tema juurde haiglasse, tuli täiesti ette teatamata, pidas kah oma asjaks – olgu siis oma asi edasi. Ei hakka tema naerutama, ei hakka lipitsedes uurima tema elu, mida on nähtavasti hästi elatud ilma temata. Kui isa pole seni tarvis olnud, ei vaja seda ka täismees. Ta võttis armatuurilaekast sigaretipaki ning süütas käega roolile toetudes suitsu. Ning jälle pilk salongipeeglile ning Eva murelik vaade. Eva kardab, kuidas ta pojaga sobib, kuidas saavad omavahel hakkama, mõtles ta. Õieti kardab, nii saavad, nagu saavadki, ilma poosita nagu kaks juhuslikult kohtunud inimest. Nagu peaaegu võõrad inimesed. Hästi, ehk polegi see kerge neile kahele, ehk kolmelegi, aga teisiti ei tule välja. Katkist asja juba niisama kokku ei pane. Ei aita siin lõunasöögid ega midagi …
Nii mõtles Hinnov omaette, jälgides pilguga augustipäikeses tänavat. Ta oli olnud oma eluga rahul need viimased aastad, vägagi rahul. Eriti pärast seda, kui nad ostsid viis aastat tagasi maja Nõmmel. Ilusa väikese maja männipuudega õuel. Paradiisliku maja. Kolm mõnusat tuba all ning tuba ja kabinet üleval. Seda Eva nüüd näitama kipubki. Muidugi on Eva hea, naisega on tal vedanud. Küllap on temagi õnnelik. Ja nüüd tahaks seda õnne hoida, hoida nende kahe rahu. Seepärast ei tasuks Evalgi rutata ümberkorraldustega nende elus. Ja aega, seda peaksid nad kõik kolm praegu saama. Ta ju tunneb, et Svengi kõhkleb, kuidas olla ja teha. Peabki kõhklema, midagi ei muutu siin ilmas üleöö. Ja kui üleöö, siis halvasti. Järsud muutused lõhuvad, ainult lõhuvad, ei too midagi head. Seda tahaks ta praegu öelda naisele. Ärgu rutaku jah. Aga Hinnov tunneb sedagi, et need mõtted pole päris ilusad. Pole võib-olla päris sobivad ühele isale, kes näeb praegu poega. Sest kas pole ta vahel üksi mõelnud nende kahe peale, pole mõelnud seda kohtumist? Küllap on igatsenudki. Ja keegi ei saa öelda, et ta ei tundnud seal Eva kabinetis poolehoidu selle noormehe vastu. Tunneb kindlasti praegugi. Aga kallistada ei suutnud, kättki ei andnud, vaatas eemalt. Vaatas eemalt, juhatas veidi ning tõmbus siis kõrvale. Nii läks jah. Midagi oli valesti, nii mitte jah polnud ta seda mõelnud, aga kukkus välja nii. Ja Eva nüüd lapib, kiirustades ja südamevaluga. Püüab parandada juba rebenevaid auke. Taolised mõtted teevad vaeva, Hinnov suitsetab teisegi sigareti ning vaikib. Ei oska ta kuidagi lülituda sellesse jutuajamisse. Ei suuda end sundida. Iga samm, iga sõna võib osutuda vääraks. Parem ta on paigal, ootab ja vaatab. Küllap nad ka räägivad, selles on ta siiski kindel. Ongi kodutänav, ongi tuttavad männid. Ta keerab auto sissesõiduteele värava ette ning läheb avama.
Jah, ta vajas aega. Ta läks trepist üles ärklikorrusele ning heitis oma kabinetti diivanile pikali. Nii tegi Hinnov juba mõnda aega. Tööpäev haiglas väsitas teda, eriti kui juhtus olema pikem operatsioon või isegi kaks. Lõpuks sai ta kevadel ka juba viiekümne viie aastaseks. Haiglavalvetest loobus ta samuti sel kevadel. Nad said nüüd ka temata hakkama. Rein Miller ja Lena Siimer olid kaks tema põhituge osakonnas. Nüüd hakkab ta ette valmistama Sveni, oma poega. Kas ta polnud sellest kunagi unistanudki? Võib-olla oligi, aga teistmoodi, samm-sammult, pidevalt enda kõrval hoides. Nüüd aga visati poeg nagu halg talle sülle. Ta ju ei tunnegi teda. Mida ta mõtleb, mida suudab? Kuipalju tahabki? Ei, pigem olid need muremõtted kui rõõm. Ta kuulis nende hääli seal all. Eva võttis ta enda hoole alla, see on hea. Kuid Eval on see ka lihtsam. Evat ei seo mälestused, ei seo miski, tahab ainult teda aidata. Et need kaks Hinnovit saaksid teineteisega läbi. Hinnov pööras end külili ja püüdis magada, aga mõtted segasid. Need tunglesid peas, tekitades vaheldumisi tuska ja rõõmu. Nagu aur suures katlas, kergitamas kaant küll üht-, küll teistpidi. Tõusnud istukile, süütas ta suitsu, tõstis tuhatoosi diivani kõrvale ning laskus uuesti selili. Ja korraga meenus talle, kuidas ta poega ravis. Silmi sulgedes nägi ta praegugi ilmselgelt seda ööd, mil ta istus Sveni voodi kõrval ning valvas, endal süda sees hirmust värisemas. Kuidas ta oli tahtnud teda päästa! Nüüd on ta suur mees seal all, Hinnovist pool pead pikem, ning ta ei tea enam, kuidas käituda või olla. Lõpuks jäi Hinnov siiski tukkuma ning tuli alles õhtupoolikul alla. Tuli poja kutsumise peale, kes ronis trepist üles talle järele, sest Eval oli söök valmis. Hinnov tõusis istuli ning otsis tusaselt diivani ääre alla nihkunud susse. Silmanurgast nägi ta poega, kes seisis keset tuba ja silmitses vaimustunult seinu täitvaid raamaturiiuleid kahel pool kirjutuslauda.
„Küll sul on vägevalt raamatuid,” teatas ta, astus ühe riiuli juurde ning hakkas asjalikult köiteid uurima. „Saksakeelne „Praktilise kirurgia käsiraamat”, „Traumatoloogia ja ortopeedia”, mis see on – „Põletused ja nende kaasaegne ravi”. Muuseas, ma olen koolis õppinud saksa keelt.”
„See koolikeel on sul vilets.” Hinnov oli leidnud sussid ning tõusis püsti. „Tuleb juurde õppida ja ka inglise keel käsile võtta. Kirjandust tuleb nüüd rohkem inglise keeles.” Ta vaatas poja poole ning kõhkles hetke. „Kuidas su emal ka läheb?” küsis ta siis.
„Emal?” Sven ei pööranud peadki, uuris edasi raamatuid. „Emal läheb hästi,” teatas ta ükskõiksel toonil. „Mängib teatris ja möödunud aastal tegi ta kaasa ühes eesti filmis.”
„Jah, ma nägin …” Hinnov noogutas pead. Midagi oleks tahtnud veel küsida, aga ta loobus. Palju aega on jah mööda läinud, mõtles ta endamisi, astudes poja ees trepist alla. Aga ilmselt läks Olgal hästi, seda ta uskus. Nad sõid suppi ja selle järel praadi. Eva küsis Svenilt üht-teist internatuuriprogrammi kohta.