Hüvastijätt. Peeter Urm
vaatama. Filmid olid juba kuivanud ja tõstetud negatoskoobi peale, röntgenoloog seisis nende ees ja uuris neid tähelepanelikult. Hinnovit märgates pööras ta end ümber.
„Minus tekitab see teatud kõhklusi, tule vaata,” kutsus ta Hinnovit, loovutades viimasele oma koha. Anti Viirmaa kasutas sageli seda väljendit ning teda mitte tundev inimene oleks pidanud seda lihtsalt otsustusvõimetuse tunnuseks, kuigi see polnud sugugi nii. Pigem tähendas see huvitavat ja keerulist olukorda, mida Anti Viirmaa pigem nautis kui kartis. Ta oli linna parimaid röntgenolooge ja keegi ei kahelnud tema kompetentsis. Nad uurisid röntgenfilme mõnda aega kõrvuti vaikides, siis tõusis Anti Viirmaa käsi ning osutas pliiatsiga kopsuväratis hargnevale bronhile. „Kolle on vähenenud, eks ole, aga kuidagi nihkunud tsentrisse peabronhile. Tead, mul on kogu aeg üks vastik mõte peas. Juba seal esimene kord konsiiliumi ajal kihvatas korraks vastukaaluks sellele tuberkuloosimõttele, mille te ilusti kooris maha hääletasite.”
„Tuberkuloosi ei ole ju.” Hinnov vaatas teda imestunult. „Kõik proovid.”
„Ma tean,” katkestas teine teda elavalt, „hüüdsite nii ilusti kooris, et kopsupõletik ja kopsupõletik.”
„Aga ongi ju. Pane need kaks filmi kõrvuti ja näed, kuidas on tagasi läinud. Ainult kübeke veel sinu bronhi peal.”
„Aga teeb veel palavikku ja köhib?”
„Seda küll, aga ega see palavik kuigi kõrge olegi ja kolletki on veel veidi, ja et bronhi ümber, seepärast ärritab ja köhibki. Vajab veel aega, kuni resorbeerub, siis kaovad köha ja palavik nagu pühitud.”
„Just nimelt ärritab, aga võib-olla sinu köha ja palavik ei kaogi. Neela see magus kopsupõletikukompu korraks alla ja ära lase tal ennast segada, kasvõi hetkeks. Mis see võiks veel olla, lase tulla mõnel vastikul mõttel.” Anti Viirmaa seisis Hinnovi ees ning vaatas teda pinevalt. „Noh mõtle, ajud puhtaks ja mõtle.”
„Põletik … ei … bronhi ümber … kurat, vähk, tsentraalne bronhivähk … See on hullumeelsus.”
„Nimelt, see mu väike vastik mõte ongi. Ei anna rahu, kurivaim, hammustab ja hammustab. Ma ei saa sellest filmist muidu aru. Mõtlen vähile – kõik sobib. Teie väga austatud kolleegide jutt siin ei klapi. Kõrvale klapib, silmale mitte, mida rohkem vaatan, aga see väike vastik mõte klapib mõlemale.”
„Sa siis usud tõesti?”
Ta vaatas hämmeldunult teist ja tundis, kuidas mingi jääkülm nire kogus end temas. Miks ta ei mõelnud sellele ise?
„Aga põletik, kopsupõletik oli selgelt kuulda ja praegu on tal parem,” pomises ta. Kuidas tõrkus mõistus, kuidas ei tahaks ta seda uskuda. Aga kahtlus on pääsenud lumepallina veerema ja aina kasvab ja kogub ennast. Ta teab juba Anti Viirmaa teisigi väiteid, aimab neid ette.
„Kopsupõletik oligi, aga periprotsessina ümber vähi. Bronhivähi ümber tekib seda sageli. Selle ravisite välja ja seepärast võttiski kaua aega. Ravisid põletikku vähja ümber ja nüüd on see sul alasti.”
Nii see oli, pidi olema. Anti Viirmaal oli õigus. Nüüd nägi Hinnovgi seda tema silmadega. Üsna pisike nääpsuke kolle, mis suutis kasvatada enda ümber põletiku. Ja nüüd, kus sa lõpuks lootsid, et ta on terve, irvitab ta sulle jultunult näkku. Aga olgu, nad lähevad ka sellele kallale, nüüd juba noaga. Pole siiski teabmis suur, tuleb kohe opereerida, kui ta veidigi kosub. Vaene Marta … Ja siis meenus talle, et nad teavad seda praegu kahekesi. Ainult nemad kaks. Teised veel usuvad. Ja Marta istus täna juba korraks oma lauagi taha ning pidas oma esimese peaarsti telefonikõne. Ainult nemad kaks teavad, kuidas see kõik varsti muutub …
„Me ei lähe seda kohe haigla peale kuulutama, eks?” Ta vaatas röntgenoloogile rahulikult otsa. „Ta peab veidi kosuma, et ta taluks seda operatsiooni. Ja seni peab ta uskuma. Ja parem on, kui teised usuvad koos temaga.”
„Ma mõistan.” Anti Viirmaa vaatas teda mõtlikult. „Aga seda tüüpi vähjad ei kuulu just leplike kilda, nad on pagana nobedad.”
Hinnovgi teadis seda. Neil on väga vähe aega, nirult vähe. Vaene Marta, mõtles ta uuesti, vaene Marta …
Olga oli kevadel Tallinnas terve nädala, kuid Hinnov nägi teda selle aja jooksul ainult kaks korda. Osaliselt oli ta selles ise süüdi. Tal ei olnud aega minna etendusele, kus Olga mängis, ning ta aimas, et naine solvus. Ka oli ta õhtuti tulnud hilja koju ning Sven oli läinud vanaema juurde. Talle oli lauale jäetud kiri. Järgmise õhtupooliku seadis ta kuidagi vabaks ja läks neile Olga ema juurde järele. Nad käisid jalutamas ja istusid veidi kohvikus, seejärel saatis ta nad Olga ema juurde tagasi. Ta saatis neid ka viimasel päeval rongi peale. Nad mõlemad Olgaga käitusid vaoshoitult. Ja kõik, mida ta naise läheduses tundis, oli kurbuseks lahjenenud valu. Oli kadunud teravate tunnete pinge, mis varem põhjustas tülisid. Nad kaugenesid teineteisest, iga päev, iga kuu punus seinu nende vahele. Mõlemad vaikisid enamasti, sest otsitud sõnad ainult suurendasid seda kurbust. Hinnov lahkus rongijaamast sügavas süütundes, sest ometi oli kõigest kahju. Südasuvel sõitis Olga uuesti Tallinna. Seekord üksi. Õhtul koju tulles leidis Hinnov ta eest. Olga istus köögilaua ääres, kohvitass ees, ning suitsetas. Ta kandis rohekat sügava dekolteega lillelist siidkleiti, mis jättis paljaks päevitunud õlad ja kaela. Tihedad blondeeritud juuksed vajusid kummargil kaelale. Kuulnud meest sisenevat, pööras ta pead ning jäi teda vaatama. Hinnov teretas. Ta oli veidi imestunud, aga kahtlemata tundis ta rõõmu.
„Ma pean vist vabandama,” sõnas Olga. „Sa andsid Svenile võtme ja tema andis selle mulle, et ma ootaksin. Sa ju tuled tihti hilja. Mõtlesin, et ootan veel veidi ja siis lähen ema juurde. Ma siin omavolitsesin natuke, loodan, et sa ei pane pahaks.”
„Tere, Olga.”
„Jaa muidugi, tere ka. Olen natuke väsinud ja närviline. Sa vabandad, kui ma midagi nii kui mitte peaks …”
„Mul on heameel sind näha, kus Sven on?” Hinnov istus tema vastu teisele poole lauda.
„Sven sõitis vanaemaga Pärnusse puhkama. Emal on seal mingi vana sõbratar. Tahad kah kohvi?”
„Võib küll.”
Ta vaatas, kuidas naine tõusis, võttis köögikapist teise tassi ning valmistas talle kohvi. See oli imelik tunne, mida ta tundis, rõõm ja ärevus läbisegi ning samas kõike tooniv nukrus. See ilus naine, kes siin askeldas, püsis veel ikka tema südames. Praegugi veel hoomas ta endise tunde hõõguvat soojust, aga ta teadis ka, et see oli tema teine, möödunud elu. Ta oli suutnud tõmmata piirid. Praegune jäi nende piiride taha.
„Vaatasin, sul on kõik päris korras, Toomas. Möödunud kord oli teisiti. Sven, kui tuli, ütles ka, et isal on kui mustlaslaagris. Vist abistab keegi? Loomulikult ma niisama, tean, et mul pole mingit õigust.”
„Kuidas sul teatris läheb, ja muidu?”
„Hästi, võib-olla ma mõnikord ise ka usun, et mul läheb hästi. Ja sinul?”
„Ka vist. Sven ütles, et sa hakkad varsti jälle mängima ühes eesti filmis. Ütles vist nimegi, aga ma ei mäleta enam.”
„Ei, ma ütlesin täna ära. Ma olen mänginud kümnes filmis ja võib-olla mängin veel, aga nüüd ma pean osi valima. Sina vist ei saa valida oma patsiente?”
„Ei vist.” Hinnov naeratas. „Aga vahel ütlen ka mina ära, kui ma tean, et ei suuda. Muide, sa näed väga hea välja. Kui ma sisse tulin ja sind nägin, tundus mulle, et sa pole sugugi muutunud.”
„Tänan, üsna tubli kompliment sinu kohta, Toomas.” Olga lõpetas oma kohvi, lükkas tassi veidi eemale ning võttis laual olevast sigaretipakist uue suitsu. Tõusis siis, läks akna juurde ning avas selle.
„Hea, et aknad on õue poole. Siin südalinnas on tänavatel juba säärane bensiiniving, et matab hinge. Hea, et on suvi, see on igal aastal kõige ilusam aeg minu elus. Siis tahaks, et kõik oleks väga hästi.” Ta pööras end ümber, toetus aknalauale ning silmitses laua taga istuvat meest. Rahulikult ja kaaludes.
„Jaa, Toomas,” sõnas ta siis, „meil on läinud mõlemal nagu tahtsime.