Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul

      Rida võib olla pikem.

      Me kulutame nende elementide kogumiseks

      palju aega ja energiat, lootes, et kui kõik on käes,

      siis oleme õnnelikud. Paraku,

      saavutatu ei tarvitse isegi rahulolu pakkuda,

      õnnest rääkimata.

      Õnn asub ilmselt kusagil mujal.

      Loodusvaatleja ning mõtleja Fred Jüssi on öelnud:

      Mu tee on käänuline. Kõik on esmakordne.

      Ma ei näe eesmärki, aga ma pean teadma suunda

      ja kui ma suunda hoian, jõuan lõpuks eesmärgile.

      Kui temast hakkavad ilmnema esimesed märgid,

      tunnen ma ta ära. Ma tean, et siia olingi teel,

      aga selleks on vaja teada suunda.

      Seda helinat ei tohi ära kaotada ja kui vaja,

      pead isegi sammu tagasi astuma

      või korraks seisma jääma, et mitte eksida.

      Õnne saladus ei peitu moona koguses,

      mis kellelgi on, vaid pigem sõltumatuses sellest.

      Võimes kõigest lahti lasta ja ometi olla rõõmus.

      Õnne ei ole võimalik saada kingiks,

      ta on hinge seisund.

      Inimesele, kes suudab ühesuguse mõnuga

      nautida mugavust ja valu, ei saa enam miski

      esitada tingimusi ega teda hirmutada.

      See on positiivse ükskõiksuse seisund,

      kus kõik ilmneb ühtaegu võrdse ja erinevana.

      Need, kes seda on kogenud, kasutavad ise küll

      «õnne» asemel sõna «rõõm».

      Rõõm, mida keegi ei saa riisuda.

      Meie päevil hirmutab mungaelu enamikku inimesi.

      See on mõistetav. Väljastpoolt vaadates on

      väga hästi näha, mida kaotatakse,

      kuid võidust – Jumala pidevast kohalolekust –

      pole vähimatki välist märki. Ometi on see

      loobumise protsess kaugel kurbusest.

      Pärast mõnda aega, mille pikkus sõltub indiviidist,

      lakkab vaim erutumast ja meel muutub selgeks.

      Umbes nii, nagu jätta klaas sogase veega seisma.

      Sete langeb põhja ja vesi hakkab läbi paistma.

      Puhtasse klaasi võib valada

      jumaliku armastuse nektarit.

      Armastus on tõeline tarkade kivi, mis suudab

      korda saata palju enamat kui tina kullaks muuta.

      See, kes on pääsenud hirmu ja lootuse vahel

      loksumisest, saab salapärasel moel hüvitist.

      Positiivne ükskõiksus on heatahtlik uudishimu

      kõige vastu, mis elus ette tuleb.

      Enam ei ole vaja eelistada rikkust vaesusele

      ega üksindust sõprusele. Ei ka vastupidi.

      Apostel Paulus ütleb enda kohta:

      «Olen õppinud pidama piisavaks seda,

      mis mul käepärast.

      Oskan elada kehval kombel

      ja oskan elada ka jõukal kombel.

      Olen kõigega ja kõigi oludega tuttav.»

      Selline vabadus teeb kadedaks!

      Asjadest sõltumisest ja enese pärast muretsemisest

      loobumise protsessis saabub aeg, kus

      inimene lakkab raskusi pidamast takistuseks.

      Selle asemel, et muretseda või ärrituda,

      hakkab ta vastutuult kasutama edasi jõudmiseks.

      Täbarad olukorrad pakuvad tegelikult

      asendamatuid võimalusi enda kallal töötada.

      Positiivne ükskõiksus annab fantaasiale tiivad.

      Avastab väljapääsutee seal,

      kus muidu nähakse vaid müüre.

      Varustab võimega, mis aitab raskusi ületada.

      Kummalisel kombel toob just loobumine lahenduse.

      Kui oleme täielikult lõtvunud,

      teiseneb maailm meie ümber uskumatult palju.

      Kui inimene ei ole enam jäik, võib ta hakata hoomama

      seost oma hinge avanemise ja talle juhtuva vahel.

      Vaimu treenides on võimalik muuta

      nii oma olemust kui ka reaalsusetaju,

      sest miski pole sõltumatu.

      Prantsuse palverändur Jean Lescuyer õpetas

      noort leukeemiahaiget: Ära kisu end valu käes

      krampi, sest nii sa vaid tugevdad valu.

      Vastupidi, valu käes tuleb püüda sellega

      võimalikult ausalt, võimalikult avameelselt leppida.

      Kannatusest endast võib saada võti.

      Ütle Jumalale: «Tee nii, et minu kannatus

      neelab endasse ka teiste oma,

      kes elavad läbi sedasama mis mina.

      Tee nii, et minu kannatus hävitab teiste oma

      ja puhastab mind nõnda.»

      Sa annad oma katsumusele mõtte

      ja vähendad ka selle klaustrofoobilist aspekti.

      Sa pead võitlema, kuid ära pöördu liialt endasse.

      Haigus hakkab sind tumestama.

      See hõivab sinu vaatevälja,

      andmata hingetõmbeaega.

      Teiste peale mõtlemine annab avarust.

      Selleks, et terveks saada,

      tuleb elu armastada.

      Ilmalik ja vaimulik