Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat. Ain Kallis
soovitused maksumaksjaile tähendavad? Kolossaalsed värvikogused ainuüksi New Yorgi suuruse linna võõpamiseks võtaks ära kena kopika riigi eelarvest. Pealegi eraldaks värvide tootmine omakorda atmosfääri tohutult süsihappe- ja muid kahjulikke gaase. USA lõunaosariikide elanikud teatasid aga, et nad on omi maju heledaks värvinud ammu enne sarnaseid soovitusi.
Kujutage ette maailma, kus valgete majade vahel valgetel tänavatel sõidavad vaid valged autod?!
Teine vastuargument: põhjapoolsetel laiustel on energiasäästlikud hoopis majad, mis on tumedat värvi, kuna taolised pinnad külmemal poolaastal salvestavad niigi nappi päikeseenergiat. Valged hooned on talvisel ajal teatavasti külmemad. Või tuleks seal vahetada katusekatet aastaaja järgi?
On teadusemehi, kes meenutavad mõnekümne aasta taguseid aegu, kui räägiti kliima jahenemisest ning soovitati Põhja-Jäämerele külvata tahma, mis vähendaks jää albeedot ning kiirendaks selle sulamist. (Jää ja lume peegeldumisvõime on ju veest tunduvalt suurem.)
Ultraviolettkiirgusest
Päikese kiired on haiguse eemalehoidjad. Päikese kiirgus hävitab koolera koguni sügaval riiete all.
Arenenud riikides on sõnad „ultraviolettkiirgus ja osoonikiht” kui mitte just iga päev, siis iga kuu tähelepanu all. Jälgitakse teateid nn osooniaukude võimaliku ilmumise kohta, määritakse igaks juhuks nahka kaitsekreemidega, mis ei lase seda liialt pruunistuda jne.
Aastakümnete jooksul on aset leidnud suured muutused nii elukeskkonnas, üldises elulaadis kui moes. Kui saja aasta eest riietusid suplejad pikkadesse trikoodesse, siis 20.–30. aastail algas kampaania „aristokraatselt kahvatu naha” vastu, propageeriti päikesepruuni jumet. Oli ju avastatud, et päikese ultraviolettkiirgus (UV-kiirgus) tekitab nahas rahhiidivastast D-vitamiini ja teisi tähtsaid aineid. Miks me siis tänapäeval oleme hakanud päikest kartma?
Aastakümneid oleme kuulnud, et „ultrad” on pahad, vähemalt poliitikas. Looduslik UV-kiirgus on teatavasti osa päikesekiirgusest, mis on lühema lainepikkusega kui nähtav kiirgus (avastati juba 1801. aastal). Mõõdukais annustes on UV-kiirgus tervistav, seda kasutatakse laialdaselt meditsiinis („kõrgustikupäike”, bakteritsiidkiirgus jne). Kiirgusel on väga tugev bioloogiline toime, mis on seletatav fotokeemiliste protsessidega. See bioloogiline toime sõltub oluliselt UV-kiirguse lainepikkusest.
Ultraviolettkiirgus Maa atmosfääris jagatakse kolmeks alampiirkonnaks – A, B ja C. Kõige lühema lainepikkusega osa – UVC (100–280 nm), inimesele ja looduskeskkonnale kõige kahjulikum kiirgus õnneks neeldub pea täielikult 15–35 km kõrgusel stratosfääris (osoonikihis). See on kiirgus, mida haiglates kunstlikult tekitatakse ruumide desinfitseerimisel!
UVB-kiirgus (280–315 nm) põhjustab naha punetust ja põletusi (nn erüteemne UV-kiirgus). Tema maapinnani jõudmine sõltub suurel määral osoonikihi paksusest.
UVA-kiirgus (315–400 nm) on kõige mahedam osa UV-kiirgusest, soodustab nahas pruuni pigmendi teket ning D-vitamiini moodustumist.
Ultraviolettkiirguse intensiivsus maapinnal sõltub:
Päikese kõrgusest horisondil, stratosfääri osoonikihi paksusest, pilvede hulgast, kõrgusest ja liigist, atmosfääri läbipaistvusest (aerosooli – tolmu, tahma jne kogusest), aluspinna peegeldamisomadustest (albeedost), koha kõrgusest merepinna suhtes.
Päike „võtab” paremini keskpäeval, kõrgel mägedes, puhta sinise taevaga ning värskelt sadanud lumega. Endale liiga võib aga teha, kui päevitada selge taeva ning õhema osoonikihiga (osooniauk!) päevadel.
Heliograaf – seade päikesepaiste kestuse määramiseks
Päikesevõtmine on salakaval asi. Igaüks on omal nahal kogenud esimeste kevad- või suvepäevade päikest. Kui lõunamaadel peetakse keskpäeval tööpausi – siestat, siis ei ole see tingitud niivõrd laiskusest, kuivõrd päikesepistest või kuumarabandusest hoidumiseks (samal kellaajal, kui meie randadest kostab nõrka rasvasärinat!).
Aeglane pruunistumine on kasulik, kinnitavad arstid: nahk pigmenteerub, tekib melaniin, mis kaitseb edaspidi nahka. Kui aga liialdada, mida on väga kerge teha, kahjustub ka nahaalune kude, tekitades nahavähi soodumuse, mis võib aastakümnete jooksul varjatult edasi areneda.
Nahavähki haigestumine on Eestis aastail 1970–2000 kasvanud umbes poolteist korda. Soomes kasvas nahavähki haigestumine 1970–1991 kolm korda, kuid esmajoones seoses koduste solaariumide arvu järsu kasvuga. Rootsis olevat solaariumides väljas teated, mis hoiatavad terviseohu eest. Paarkümmend aastat tagasi öeldi ühel nõupidamisel: salaviin kahjustab noori mehi, solaariumid noori naisi.
„Mingit mõõtu peab ka lõbuhimuga pidama!” – see Pipi Pikksuka mõttetera meenub mulle pidevalt, kui kevadel kohtan sadu kaasmaalasi, kelle nahavärvus varieerub põrsasroosast tulipunaseni.
UV-indeksi muutumine ühe päeva lõikes
UV-kiirgusega kohastumine
Kus ohtu, seal ka rohtu.
Riigi-, tsiviil- jms kaitses valitseb põhimõte: kõige tähtsam on õigeaegne hoiatus. Alates 1994. aastast hakati Lääne-Euroopas edastama ennustusi (õigemini hoiatusi) järgmise päeva UV-kiirguse kohta. Päikesepõletuse riski suurust on nii Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) kui ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) soovitanud esitada laiemale üldsusele kiirgusdoosidest paremini mõistetava UV-indeksina.
Hinnangud indeksitele ohu järgi on järgmised: madal (indeks 1–2), mõõdukas (3–5), kõrge (6–7), väga kõrge (8–10), ekstreemne (üle 11). Kuna troopikavööndis on osoonikiht hõredam ja päike käib kõrgelt, küündivad UV-indeksi väärtused seal 15–16ni (Austraalia põhjaosa, Uus-Meremaa). Veelgi kõrgemaid indeksi väärtusi on registreeritud Tiibeti ja Andide kõrgplatoodel.
Eestis on ultraviolettkiirgust mõõdetud järjepidevalt alates 1998. aasta algusest. Suurimaks UV-indeksi väärtuseks on Tõraveres registreeritud 8,6 (6. juulil 2008 ja 29. juunil 2011). Need saadi kesksuvel ja keskpäeval, kui Päike on taevakaarel kõrgeimas asendis. Maksimaalsed näidud püsisid vaid paar minutit – kiirgust lisasid Päikese lähedal asunud heledad rünkpilved.
Teine oluline tegur on naha tüüp (omadused). Üks nahatüüpide klassifikatsioon on selline:
valge I – päikesepõletuse suhtes väga õrn nahk, esinevad tedretähnid, punakate juustega indiviidid, peaaegu ei pruunistu, valge II – õrna nahaga, sageli blondid, põletus tekib kergelt, valge III – enamik valge rassi esindajaid, päevitub helepruuniks, helepruun – hispaanlased, asiaadid, pigmenteeruvad hästi, pruun, must.
Ohutu päevitusaeg sõltub UV-indeksist. Selle väärtusi leiab ilmateenistuse kodulehelt (www.ilmateenistus.ee). Kui UV-indeksi väärtused ületavad 5, soovitatakse päevitamisel kasutada nahka kaitsvaid vahendeid. Indeksi väärtuste korral üle 7 peetakse päevitamist juba kaunis ohtlikuks.
Parajates kogustes on UV-kiirgus inimestele kasulik, kuna selle toimel sünteesitakse D-vitamiini. See vitamiin soodustab luude tugevnemist ning kaitseb luuhõrenemise eest. Maailmas on käibele läinud mõiste Liibanoni sündroom. See tähendab D-vitamiini puudust, mis esineb põhiliselt araabia maade naistel, kes käivad pidevalt ringi pealaest jalatallani rõivastega kaetult.
7. Õhutemperatuur
Mõõtmine on üks neist jumalustest, mille ette uuem aeg kummardab. /…/ Vististi juba lähemas tulevikus saab raske olema niisugust talutuba leida, kus soojamõõtja – termomeeter puudub, kuna teda praegu maal õige harva leida on.
Tavaliselt kasutatakse sõna soojus kui temperatuuri sünonüümi. Teaduses tehakse aga neil vahet – soojus on tegur, mis muudab asjad soojemaks või külmemaks – molekulide jms korrapäratu liikumine, temperatuur on aga suurus,