Kuu ordu. Siim Veskimees
nagu ühes igivanas Lolita filmis,” ei suutnud viimane mainimata jätta.
„Ei ole näinud.” Tüdruk tiris särgi üle pea ja kummardus ta kohale. „Mina olen Lolitaks ja sina Humbertiks liiga vana. Ja siin ei huvita meie tegemised mitte kedagi.”
Tõusuveest neelatud luited
Kongiuks avanes tasase sahinaga ja sealt sõna otseses mõttes visati sisse üks pruuni tokerdunud hõlsti mähitud kogu. Uks sulgus uuesti. Venturi tõusis ja astus lähemale, lamajat teatud kahtlusega piieldes. Kogu maas oigas, mees kummardus kiiresti ja pööras ta ettevaatlikult ringi.
„Kyoto…”
Naine niutsatas haledalt, tõstes justkui kaitseks kohmakalt käed. Ta ei tundnud meest ära ja püüdis teda abitult endast eemale suruda, ise värisedes, mittemidaginägevate hirmunud silmade pilk hämaruses ringi vilamas.
„Kyoto, see olen mina, Venturi,” lausus mees tasa ja hellalt, tõstis hapra kogu sülle ja pani ta õrnalt lavatsile. Ta kõndis puiselt ja üks või teine lihas tema kehas tõmbus aeg-ajalt kontrollimatult kokku, nii et lisaks näomoonutustele pidi ta väga ettevaatlikult liikuma.
Naine näis lõpuks ta ära tundvat. Ta huuled olid paistes, ninast ja suust voolanud veri oli määrinud ta põsed ja kaela ning niipalju, kui ta riietuse moodustava aukudega kotist katmata pinnalt näha oli, paistis nahal vermeid, kriimustusi ja siniseid plekke.
„Sina…” Ta tahtis vist ohata, tõmbas aga ninna kogunenud sodi lurinal allapoole ja köhis siis klompunud verd, ise valust oiates ja kätt rinnale surudes, kus tal vabalt võis mõni ribi murdunud olla.
„Kuidas sul läinud on?” küsis ta kähinal, kui jälle korralikult hingata sai ja lavatsile lõdvaks vajus, silmad kongi hämarusega adapteerunud ja mõistes, et vähemalt hetkel temaga midagi hullu ette ei võeta.
Venturi vaatas tuimalt enda ette. „Nad üritasid mind ähvardada… Noh, see oli päris lõbus. Siis üritasid nad mu mingeid kemikaale täis pumbata ja olid märkimisväärselt pettunud, kui midagi ei juhtunud. Siis hakkasid nad mind kolkima ja lõikuma igasugu veidraid aparaate kasutades, ja tegelesid sellega suurema osa päevast. Sinul?”
„Umbes sama, selle vahega, et mind vägistati korduvalt… Naisterahva eelis – sel ajal saab suhteliselt rahulikult lamada…” Ta muigas kõveralt. „Miks nad meid kokku lasid?”
„Vaevalt et ruumipuudusest,” kviteeris ordulane, end ettevaatlikult lavatsi kõrvale põrandale sättides. Naine vaatas pead liigutamata ringi. „Sa panid mu ainsasse mugavasse kohta…”
„Nojah. Tundus, et momendil vajad sa seda rohkem kui mina… Mugav…”
„Kaua sa siin juba oled?”
„Nelisada seitsekümmend sekki.”
Paar minutit valitses vaikus.
„Ma rääkisin neile kõik,” ütles naine karedalt.
Mees ei reageerinud kuidagi, liigutas end vaid kõval ebamugavalt krobelisel põrandal sättides. „Vaevalt sa ennast sellepärast süüdistama pead,” lausus ta mõne aja pärast, kui vaikus pikaks venis.
„Nad teavad, mida nad teevad. Professionaalid. Sellele ei ole võimalik vastu seista… Ja ma ei jõudnud kasutada mürki.”
„Oleksid sa seda teinud?”
Kyoto vaikis enne vastamist kümme sekundit. „Viimaste tundide jooksul – peaaegu iga hetk.” Toon oli tuhm ja täis allasurutud meeleheidet.
„Meile tullakse varsti järele.” Mehe silmad olid suletud ja pea vajus vastu seina. Naine otsis kobamisi ta voodiservale toetatud käe ja võttis teise sõrmed oma pihku. Mees ei reageerinud sellele žestile kuidagi.
„Ma loodan, et nad vähemalt said teada meie kinnivõtmisest ja jõudsid… Ma püüdsin… aga ega ma üle veerand tunni neile võita ei suutnud,” hakkas Kyoto uuesti kibedal toonil rääkima. „Ma loodan, et ma ei teadnud midagi olulist. Nad olid küll vastikult põhjalikud, niipalju kui ma mäletan. Ja teadsid õigeid küsimusi esitada.”
„Jah, nad on teil kaua silma peal hoidnud. Ja Sero Vorobo on – tahes või tahtmatult – meid ära andnud.”
„Sinu teadmised olid neile ilmselt väärtuslikumad.”
„Ma ei rääkinud neile midagi.”
Naine vaikis taas pisut, siis lausus ükskõikselt: „See ei ole võimalik.”
„See ei ole seotud inimese vastupidavusega. Mul on Ordu tehnika abiks.”
„Tehnika?”
„Nojah. Implantaadid ajus ja mujal kehas.”
„Kas… nad neid blokeerida ei oska? Välja lülitada? Ma mõtlesin, et nad lõikasid ka sinu lahti… nii nagu nad mu mürgi ja jälituse ja muu välja võtsid.”
„Nad ei oska seda teha. Nad teavad suurepäraselt, et ainuke, mida nad teha saavad, on mind tappa. Nad muidugi üritasid. Aga peale süste läksin katatoonilisse seisundisse, kuni end taas valitseda suutsin. Ja füüsiline piinamine… blokeerisin valukeskuse. Ebamugav on küll.”
Naine ajas end pisut üles ja silmitses meest esimest korda põhjalikumalt. Ta surus käe suule, nähes kui jõhkralt ja kui suures ulatuses Venturi purustatud oli. Tal puudusid varbad, pöidlad ja üks silm ning läbi poolläbipaistva haavaliimi, millega verejooks oli suletud, oli näha, et need on lömastatud või ära rebitud. Ka genitaalide asemel oli liimiga kaetud verine löga ja lisaks paistis osal kehal olevat nahk maha nülitud või kraabitud. „Kuidas see üldse võimalik on… kuidas sa ikka veel elus oled?”
„Kyoto, ma ei pea sulle ilmselt ütlema, et ainus põhjus, miks sind minu juurde toodi, saab olla see, et järgmiseks proovivad nad viimast meetodit, mis minu murdmiseks üle on jäänud – sind piinata.” Mehe hääl oli ühtlane ja tuhm ning silma ta enam ei avanud. „Nad üritasid mulle paigaldada mingit liiki juhtmoodulit. See on võimeline isiksuse oma kontrolli alla võtma. Ma olen kindel, et see on sinulgi, kuid praegu lastakse sul olla sina ise, et mulle mõju avaldada. Ma arvasin, et hävituslülitust on mul alati aega kasutada, võitlesin, kuid signaalid olid liiga tugevad ja tulemus oli sisuliselt sama, mu isiksus kollapseerus. On midagi, mida sa pead teadma, muidu sa ei saa sellest aru – üks riistapuudest, mis mul ajus on, kannab nime Checker. Kõige lühemalt on selle funktsioon kontrollida tegevuste kooskõla eelsisestatud programmiga ja vajadusel võtta korrigeerivaid meetmeid. Igasuguste tõeseerumite toime blokeerimine on siinjuures üks lihtsamaid ja lollikindlamaid funktsioone, kuid Checker suudab juhtida keha ka peale teadvuse kustumist ja nii näiteks bioloogilist surma edasi lükata. Inimene ei saa masina vastu, praegu aga võitleb minu ajus sisuliselt masin masina vastu.”
Kyoto vaatas teda pärani silmi. „Ei saa aru. Ma ju räägin sinuga?”
„Checkerisse salvestatud isiksus on seesama, mida me kasutame virtuaalisikuna. Sa räägid praegu arvutiprogrammiga, mille Venturi on disaininud olema võimalikult endasarnane. Ent programmil ei ole emotsioone ja loovust, see vaid reageerib nii nagu ette nähtud ja mingites piirides sarnaselt inimese endaga. Venturi on praegu sügavas koomas. Tema ajutegevus on hetkel nii põhjalikult degradeerunud, et on võimatu otsustada, kas ja millisel määral see taastub. Checkeri kood on seatud enesehävitusele esimese vea puhul, see tähendab, et samal hetkel, kui keegi veel mõne ühenduse läbi lõikab, on see keha heal juhul kasutatav koeratoiduna.”
Kyoto valitses end hästi, kuid lõpuks hakkas ta suunurk tõmblema ja silmad täitusid veega. „See tähendab, et programmile on täiesti ükskõik, mis minuga tehakse ja võib-olla räägin ma praegu surnud mehega?”
„Jah.”
Peale seda valitses kongis kaua täielik vaikus.
Tulevihm
Šunkto vaatas järele kahele verinoorele tüdrukule, kes hütti asja olid teinud ja Margega paar sõna lobisenud.
„Oi, nad on kadedad,” nurrus tüdruk tema kõrval, end