Kuu ordu. Siim Veskimees
koordinaatvõrgud. „Ma kuulan… kuid kui sa lubad – kuidas sa virtuaalis saad olla?”
„Mul on siin väike otse üles suunatud sidelaser ja kui mõni releesatelliitidest on otse mu pea kohal orbiidil… nad on seatud nii, et umbes kaks korda päevas tuleb neid reas, siis on mul peaaegu täiskanal võrku… Ent see pole oluline… või siis ainult niipalju, et ma pean ebaviisakas olema, kui tahan nii korraldatud sideaknaid kasutada; näiteks praegune kestab pisut üle tuhande seki. Sa ei kasuta siiski Kyoto kujutist?”
„… sest siis segavad mind reaalsetel kohtumistel temaga simulaatori kujutluspildid,” vastas mees, nagu lõpetaks teise lauset.
„Jah, muidugi,” kviteeris Hideaki pisut kannatamatult. Venturi ainult noogutas kiiresti, et teine jätkaks, ent rääkimahakkamise asemel silmitses vanem mees teda mõnda aega tõsiselt, justkui midagi otsides, ja Venturi leidis end tahtmatult mõistatamas, kuskohas on ta vanema mehe jaoks skaalal, mille ühes otsas on nii vaimselt kui füüsiliselt parima ettevalmistuse saanud spaceman ja teises kogemusteta nolk…
„Tule parem siiapoole,” mühatas teine hoopis. „Ma pean tunnistama, et mind pisut häirib, kui sa tühjuses kõlgud.”
Venturi astus viis-kuus sammu ja kui ta teisest paari meetri kaugusel seistes ringi vaatas, oli ka selle seina asemel, kust ta tulnud oli, helepruunikas bambustapeet. Järgmiseks peatus ta pilk enda kõrval seisval kaaslasel ja lootes, et too ei solvu, vilksas Venturi vaadata virtuaalside tingimusi – reaalsuskontroll oli peal, mis tähendas, et too tuba nägi välja täpselt nagu päriselt ja kõik proportsioonid olid õiged. Hideaki oli vähemasti Venturi pikkune ja see oligi põhjus, miks ta kontrollis – taoline kasv oli ju Jaapanis küllalt tähelepanuäratav. Teisalt aga elas too vana luuraja Jaapanis juba ligi kakskümmend aastat ning seega olid füüsilised iseärasused küll ammu tähtsusetud. Sidesaatja oli ilmselt – oli ilmselgetel põhjustel! – väga nõrk ja seetõttu värvid aeg-ajalt virvendasid pisut, luues petliku mulje ilmete kiirest vaheldumisest tegelikult liikumatul kollakal asiaadinäol.
„Venturi,” alustas Hideaki lõpuks, „mul ei ole mingit õigust keelata sind siia alla tulla, kuid saa minust õigesti aru – see ei ole, see ei saa praktiliselt ühese tõenäosusega olema tavaline vaatlusretk. Situatsioon on üliohtlik. Ma tean, et kasvõi au pärast peaksid sa nüüd ütlema, et sa tuled, kuid – me oleme ordulased ja omavahel, saa sellest üle! – esiteks ei ole see enam üldse see töö, milles me algselt kokku leppisime ja teiseks nõuab situatsioon ilmselt palju suuremaid kogemusi, kui sinul on. Sa võid tahtmatult põhjustada suure katastroofi.”
„Esiteks – sul on õigus keelata mind tulla. Kui sa oleksid alustanud juttu selge keeluga, ma ei tuleks, ning tunnistan, et ilmselt isegi ei kaebaks aukohtusse… aga see selleks… ma vabandan, ka mina ei taha tühje sõnu teha. Ma olen enda arust küllalt järeleandlik olnud. Ma olen töötanud Ida-Aasiaga peaaegu aasta ja lisaks virtuaalile olnud kolm nädalat Singapuris. Ma tean, et paljud on sulle juba mõne simulaatoris veedetud kuu järel selga trampima tulnud, et kaua võib, läheks reaalile üle, ja ka minul on ikkagi natuke häda tunne – Kyoto on 20, paljud meie kohalikud toetajad alustavad oma karjääri 15-aastaselt… Palun, ma tean, kes ma olen…
Aga milline vaatlusretk on „tavaline”? Ma ei räägi isegi sellest, et Karbienil õnnestus poolkogemata kätte saada Hoke Yakuza sidevõti või Itiro Lao lõikas vahelt konteineritäie orjaks müüdavaid lapsi – need on haruldased juhused, kuigi ma ei suuda mainimata jätta, et selliseid saab esineda ikkagi tänu sellele, et meie inimesed tolgendavad avatud silmil kriitiliste kohtade läheduses. Ma olen teadlik, et võin mõnes keerukas situatsioonis valesti käituda, kuid kellega seda juhtuda ei võiks, seda enam, et nagu sa väidad, on situatsioon täiesti uus…”
„See viimane oli nüüd küll puhas demagoogia!”
„Oli küll. Ent aruanne muide vihjab just sellele, et kogu meie agentuur Ida-Aasias – mitte ainult Jaapanis – on löögi alla sattunud ja kõige „keerukam” asi saab olla lihtviisiline röövimine.”
„See ei ole enam lihtviisiline röövimine. Sa oled osalenud kahel operatsioonil, kus Ordul on tulnud hätta sattunud agente ära tuua ja tõepoolest, sellega saame me iga päev järjest paremini hakkama, kuigi ma pean meelde tuletama, et tosina xailoniga Nepaali mägede või Baikaliäärsete metsade kohal orbiidilt alla tuhiseda on võrdlemisi ohutu, tööstusriikide territooriumil ei tuleks see kõne allagi.
Sa oled näinud ettekandeid – tõenäosus, et meie agentide otsa sattumine on juhus, on praktiliselt olematu. Ka ei ole usutav, et oleme mingil põhjusel ainult yakuza rünnakute objektiks sattunud. Kõige halvem on lugu siis, kui sulle üritatakse juhtmoodulit kuklasse lüüa teadmata, et sa oled Kuu Ordu liige; ehk teisiti öeldes on juhtmooduli sisestamisest saanud standardprotseduur ja konkreetsed läbiviijad ei oskagi reageerida meie seadmetele, mis peaksid pakkuma kaitset ka kirurgilise vahelesegamise puhul. Mis juhtub? Checker saab automaatse hävituse läve kätte ja meil ei ole kedagi ära tuua. Samas ei tohi ka ju mingil juhul automaatikat blokeerida, sest siis võid sa ühel hetkel osutuda vaenlase ees kaitsetuks.
Edasi – statistika võib eksida, kuid aktiivsuskese näib olevat täpselt seal, kuhu sa lähed ja kõige mustema stsenaariumi järgi tähendab see etnilist puhastust. Sa ju loomulikult tead, mis juhtus Aleksa rühmaga, ja ka sina nõustusid, et peale Jono kadumist on parem saata mitte inimesi, vaid automaate kontrollima, mis õieti juhtus. Aga me ei saa oodata, nagu sa oma avalduses õigesti märkisid. Me peame valmis olema kiiresti tundmatus suunas tegutsema, samas ei tohi riskida inimestega. Olen valmis isegi andma korralduse kõigi meiega seotud inimeste evakueerimiseks, kuigi see tõmbab kriipsu peale aastakümnete tööle ja annab sellise tagasilöögi, mille kahju on raske hinnata…”
„Kusjuures sa ise loomulikult jääksid?”
„Mina asun Honshiul, mitte Karafutol.”2
„Olgu, see oli sihitu õelus. Ma ju pakkusin välja, et retke olemust tuleb põhimõtteliselt muuta – ei mingit seadmete paigaldamist ega laia ringiliikumist, ei mingeid kohtumisi kõikvõimalike sõbralikult meelestatud tüüpidega. Ohu hindamine Korsakis, Aleksas juhtunu selgitamine ja muidugi pidev valmisolek rünnakute suhtes.”
„Ma lugesin. Sellepärast ma ju sulle helistangi. Ma tahtsin teada, kas sa ikka teadvustad endale olukorda.”
„Teadvustan. Ja meie kohalikud inimesed teevad seda ka. Seda enam ei tohi me esimese ohumärgi puhul neid üksi jätta. Siit ülevalt ei saa ju olukorda lahendada ja me ei saa kõiges ka ainult kohalikele loota… aga seda ma ka tegelikult kirjutasin.”
„Jah. See on argument, mille tõttu nõustun, et keegi peab minema.”
„Nii et miks siis mitte mina? Mu legend ja kõik dokumendid on ette valmistatud.”
Hideaki vangutas pead ja vaikis, siis heitis pilgu kõrvale. „Side katkeb niikuinii kohe. Usu mu väga pikaajalisi kogemusi, kui ma ütlen, et see ei meeldi mulle. Ent ise tead. Eks sa mine. Õnn kaasa.”
Ruum hajus, ent Venturi seisis veel kaua hallis tühjuses, oskamata päriselt ette kujutada, mida ta peaks tundma, olles oma tahtmise saanud.
Lainemurd müüride all
Tumedad vulkaanilised kaljud turritasid veest ja napid ookeanist uhutud madalamad rannaribad nende vahel olid kaetud põrmustunud molluskikodadest helevalge liivaga. Hõljukilendu saatev tasane mühin, mida tekitas peamiselt vihmana alla tagasi rabisev vesi, vaibus palmide taga ja laineloksu igavikulist rütmi segas veel vaid pikk krigin, kui pidurdava masina rattad korallidel libisesid.
„Miks sa siin istud?” Athos uuris teist läbi tõstetud käe sõrmede. Sillerdavalt veepinnalt peegeldunud valgus pani ta kabiini silmisäästva hämarusega kohanenud silmad vett jooksma ja ta suutis eristada vaid kaldapiiril istuvat tumedat varju.
Siluett sätendavas helgis pööras aeglaselt pead, ilmselt mõõtis selja taga seisjat ja ehk ka irvitas, sest ta hääles oli naeru:
„Hau, Dodu Criard. Mis apokalüpsis on keldrikakandid välja ajanud?”
„Mul
Geograafiast – Honshiu on see Jaapani saartest, millel asub Tokyo, ja Karafuto on venepäraselt Sahhalin.