Tulemüür. Henning Mankell
keeleõpinguid. Kummagi nimi polnud varasemast ei politseile ega sotsiaaltöötajatele tuttav.
Ma ei saa sellest aru, mõtles Wallander alistunult. Totaalsest põlgusest inimelu vastu. Nad oleksid võinud selle taksojuhi tappa. Võib-olla ongi tapnud, kui ta haiglas ära sureb. Kaks tüdrukut. Kui tegemist oleks poistega, siis suudaksin seda võib-olla mõista. Kui mitte muul põhjusel, siis vanast harjumusest.
Tema mõtted katkestas koputus uksele. Tulijaks oli Ann-Britt Höglund. Nagu tavaliselt, oli tema nägu kahvatu ja väsinud. Wallander mõtles muutusele, mis temaga Ystadi tulekust saadik oli toimunud. Ta oli politseikoolis olnud oma kursusel üks parimaid ja tulnud Ystadi suurte ambitsioonidega ja täis energiat. Tahtejõud oli alles. Ometigi oli ta muutunud. Näo kahvatus peegeldas hinge.
„Kas ma segan?” küsis ta.
„Ei.”
Ta istus ettevaatlikult Wallanderi logisevale külastajatoolile. Wallander viipas lahtise kausta poole.
„Mis sa selle kohta ütled?” küsis ta.
„Taksotüdrukute?”
„Jah.”
„Ma rääkisin sellega, kes vahi all on. Sonja Hökbergiga. Selge ja arukas jutt. Vastab arusaadavalt ja täpselt kõikidele küsimustele. Ja paistab, et ei kahetse mitte midagi. Teine tüdruk on alates eilsest sotsiaali hoole all.”
„Saad sa sellest aru?”
Ann-Britt Höglund vaikis natuke aega, enne kui vastas.
„Jah ja ei. Teame ju, et üha nooremad panevad vägivaldseid tegusid toime.”
„Mul ei tule meelde, et oleksime varem kokku puutunud kahe teismelise tüdrukuga, kes inimest haamri ja noaga ründavad. Olid nad purjus?”
„Ei. Aga küsimus on selles, kas me peaksime üldse imestama. Selle asemel oleksime võib-olla pidanud aimama, et varem või hiljem midagi sellist juhtub.”
Wallander kummardus üle laua ettepoole.
„Selgita lähemalt.”
„Ma ei tea, kas ma oskan.”
„Tee proovi!”
„Naisi pole tööturul enam vaja. See aeg on möödas.”
„See ei ole ju põhjendus, miks noored tüdrukud haamri ja noaga taksojuhile kallale lähevad.”
„Järelikult peab olema midagi muud, kui see, mida me otsime. Kumbki meist ei usu, et mõned inimesed sünnivad kurjana.”
Wallander raputas pead.
„Vähemalt ma püüan mitte uskuda,” ütles ta. „Ehkki vahel on see raske.”
„Piisab, kui vaadata ajakirju, mida selleealised tüdrukud loevad. Kõige tähtsam on jälle ainult ilu. Muud midagi. Hankida omale peika ja teostada ennast poisi unistuste kaudu.”
„Kas see pole siis alati nii olnud?”
„Ei. Vaata kas või oma tütart. Ta ju teab ise, mida ta oma eluga teha tahab?”
Wallander teadis, et Ann-Britil on õigus. Ometigi raputas ta pead.
„Ikkagi ei saa ma aru, miks nad Lundbergile kallale läksid.”
„Peaksid saama. Kui toimuv hakkab tüdrukutele tasapisi kohale jõudma. Siis nad reageerivad. Sama moodi nagu poisid. Mõnikord vägivallaga.”
Wallander istus vaikides. Ta sai nüüd aru, mida Ann-Britt Höglund talle öelda püüdis.
„Ma arvan, et ei oska seda paremini seletada,” ütles Ann-Britt. „Kas sa ei peaks ise temaga rääkima?”
„Martinsson arvas ka seda.”
„Ma tulin tegelikult hoopis teise asja pärast. Mul on su abi vaja.”
Wallander ootas.
„Lubasin ühele Ystadi naisseltsile ettekande pidada. Neljapäeva õhtul. Aga ma tunnen, et ma ei jaksa. Ma ei suuda keskenduda. Muid asju on liiga palju.”
Wallander teadis, et Ann-Britil on käsil kurnav abielulahutus. Tema mees oli pidevalt ära, sest ta töötas montöörina ja töö viis teda kõikjale üle maailma. Sellepärast venis lahutus veelgi pikemaks. Juba aasta tagasi oli Ann-Britt Wallanderile rääkinud, et tema abielu on lõpukorral.
„Palu Martinssoni,” lausus Wallander tõrjuvalt. „Sa tead, et ma ei oska ettekannet pidada.”
„Sa pead rääkima ainult pool tundi,” palus Ann-Britt. „Politseinikuna töötamisest. Kolmkümmend naist. Sa hakkad neile meeldima.”
Wallander raputas otsustavalt pead.
„Martinsson teeks seda vägagi meelsasti,” ütles ta. „Ta on ju isegi poliitik olnud. Ta on harjunud rääkima.”
„Ma küsisin juba. Aga ta ei saa.”
„Lisa Holgersson?”
„Sama asi. Sina oled ainuke.”
„Aga Hansson?”
„Mõni minut ja ta hakkab hobustest rääkima. See ei lähe.”
Wallander sai aru, et ta ei tohi keelduda. Tal tuli Ann-Britti aidata.
„Mis naisselts see selline on?”
„Kirjandushuviliste ring, mis on seltsiks üle kasvanud. Nad on juba üle kümne aasta koos käinud.”
„Ja ma pean rääkima ainult seda, milline on politsei töö?”
„Muud ei midagi. Pärast esitavad nad võib-olla mõne küsimuse.”
„Ma ei taha. Aga ma teen seda sellepärast, et sina seda palud.”
Ann-Briti näol oli kergendus, kui ta ühe paberilipiku lauale pani.
„Siin on kontaktisiku nimi ja aadress.”
Wallander tõmbas paberitüki lähemale. Kesklinna aadress. Mariagatani lähedal. Ann-Britt tõusis püsti.
„Raha sulle selle eest ei maksta,” ütles ta. „Aga nad pakuvad kohvi ja küpsiseid.”
„Ma ei söö küpsiseid.”
„Igal juhul on see politseipeadirektori soovidega igati kooskõlas. Et me üldsusega hästi läbi saaksime. Ja samal ajal otsiksime pidevalt uusi teid, kuidas üldsust oma tööst teavitada.”
Wallander mõtles, et peaks küsima, kuidas tal läheb. Aga ta ei öelnud midagi. Kui Ann-Britt tahab oma isiklikest probleemidest rääkida, siis võtab ta selle teema ise üles.
Uksel pöördus Ann-Britt ringi.
„Kas sa ei pidanud Stefan Fredmani matusele minema?”
„Ma käisin juba. Ja see oli täpselt nii õudne, nagu võiski arvata.”
„Kuidas emaga on? Ma ei mäleta enam tema nime.”
„Anette. Paistab, et tema katsumustel pole mingeid piire. Aga ma usun, et kõigest hoolimata hoiab ta seda poega, kes tal veel alles on. Või vähemalt ta üritab.”
„Eks seda ole näha.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Mis poisi nimi on?”
„Jens.”
„Eks me näe, kas Jens Fredmani nimi hakkab kümne aasta pärast politseiraportites figureerima.”
Wallander noogutas. See risk oli muidugi olemas.
Ann-Britt Höglund lahkus kabinetist. Kohv oli ära jahtunud. Wallander tõi omale uue kohvi. Noored politseinikud olid kööginurgast kadunud. Wallander jalutas läbi koridori Martinssoni tuppa. Uks oli pärani, kuid kabinet tühi. Wallander naasis oma tuppa. Peavalu oli kadunud. Veetorni ümber kisasid hakid. Ta seisis akna all ja püüdis tulutult linde kokku lugeda.
Telefon helises ja ta vastas püstijalu. Helistati raamatupoest ja teatati, et tema tellitud raamat on kohale jõudnud. Wallander ei mäletanudki, et ta oleks