Püramiid. Henning Mankell
olen pärit Lenhovdast.”
Wallander ei teadnud, kus see asub. Ta oletas, et Blekinges. Kuid ta ei öelnud midagi, vaid läks edasi Håléni ja ennustusvõistluse kupongi küsimuse juurde. Tüdruk oli tulekahjust kuulnud. Wallander kirjeldas Håléni välimust. Neiu mõtles järele.
„Võib-olla küll,” ütles ta. „Kas ta rääkis aeglaselt? Vaikselt?”
Wallander mõtles natuke ja noogutas. Niimoodi võis Håléni väljendusviisi kirjeldada küll.
„Ma usun, et ta kasutas üsna väikest ennustussüsteemi,” ütles Wallander. „Umbes 32 rida või nii.”
Tüdruk mõtles. Seejärel ta noogutas.
„Jah,” ütles ta. „Ta käis siin. Üks kord nädalas. Ühel nädalal 32 rida, teisel nädalal 64.”
„Kas te mäletate, mis tal tavaliselt seljas oli?”
„Sinine jope,” vastas tüdruk kohe.
Wallanderil oli meeles, et peaaegu iga kord, kui ta Håléni nägi, oli tollel seljas tõmblukuga sinine jope.
Müüja mälu oli seega eeskujulik. Niisamuti tema uudishimu.
„Kas ta on midagi teinud?”
„Meie andmetel mitte.”
„Ma kuulsin, et see oli enesetapp.”
„Oligi. Aga tulekahju sai alguse süütamisest.”
Seda poleks ma pidanud ütlema, mõtles Wallander. Seda me veel kindlalt ei tea.
„Tal oli alati täpne raha,” ütles tüdruk. „Miks te küsite, kas ta andis oma kupongid siin sisse?”
„Lihtsalt formaalsus,” vastas Wallander. „Kas teil tuleb tema kohta veel midagi muud meelde?”
Tüdruku vastus üllatas teda.
„Ta kasutas tavaliselt telefoni,” ütles ta.
Telefon oli väikesel riiulil tühjade mängublankettide kõrval.
„Tegi ta seda tihti?”
„Iga kord. Kõigepealt andis ta mängukupongi registreerimiseks, siis helistas ja tuli leti juurde kõne eest maksma.”
Tüdruk hammustas huulde.
„Nende telefonikõnede juures oli üks imelik asi. Mulle meenub, et olen vahetevahel selle peale mõelnud.”
„Mille peale?”
„Ta ootas alati, kuni veel keegi sisse tuleb, alles seejärel valis numbri ja hakkas rääkima. Ta ei helistanud kunagi siis, kui me olime siin kahekesi.”
„Ta ei tahtnud järelikult, et te kuuleksite, mida ta räägib?”
Neiu kehitas õlgu.
„Küllap ta lihtsalt ei tahtnud, et teda segatakse. Kas see pole helistamise puhul tavaline?”
„Te ei kuulnud, mida ta rääkis?”
„Ka teist klienti teenindades on võimalik kuulda.”
Tema uudishimust on palju kasu, mõtles Wallander.
„Mida ta rääkis?”
„Mitte eriti palju,” vastas tüdruk. „Kõned olid alati väga lühikesed. Ma usun, et ta nimetas mingit kellaaega. Rohkem eriti midagi.”
„Kellaaega?”
„Mul oli tunne, et ta lepib kellegagi kohtumist kokku. Ta vaatas helistamise ajal sageli kella.”
Wallander mõtles.
„Kas ta käis siin mingil kindlal nädalapäeval?”
„Alati kolmapäeva pärastlõunal. Ma arvan, et kella kahe ja kolme vahel. Või ehk natuke hiljem.”
„Kas ta ostis midagi?”
„Ei ostnud.”
„Kuidas te seda nii täpselt mäletate? Siin peaks ju tohutult palju rahvast käima.”
„Ma ei tea,” lausus tüdruk. „Aga ma usun, et inimesed mäletavad tegelikult palju rohkem, kui nad arvavad. Kui keegi küsib, siis tuleb see kuidagi välja.”
Wallander silmitses tüdruku käsi. Sõrmuseid ei olnud. Tal käis peast läbi mõte, kas peaks püüdma tüdrukut kohtamisele kutsuda, kuid tõrjus mõtte seejärel õudusega kõrvale.
Tundus, nagu oleks Mona tema mõtteid kuulnud.
„Kas mäletate veel midagi?” küsis ta.
„Ei,” ütles tüdruk. „Aga ma olen kindel, et ta rääkis telefonis naisega.”
Wallander üllatus.
„Kuidas te saate selles kindel olla?”
„Niisuguse asja kuuleb ära,” ütles tüdruk veendunult.
„Teie meelest siis Hålén helistas ja leppis kokku kohtumise naisega?”
„Mis selles imelikku on? Muidugi, ta oli vana, aga miks ta seda siis teha poleks võinud?”
Wallander noogutas. Tüdrukul oli loomulikult õigus. Ja kui see nii oli, siis oli ta midagi tähtsat teada saanud. Kõigest hoolimata oli Håléni elus keegi naine.
„Hästi,” ütles ta. „Kas mäletate veel midagi?”
Enne kui tüdruk vastata jõudis, astus poodi järjekordne klient. Wallander ootas. Kaks väikest tüdrukut valisid pikalt komme ja maksid lõpuks kommikottide eest suure hunniku viieöörilistega.
„Naise nimi algab võib-olla A-tähega,” ütles tüdruk. „Ta rääkis alati väga vaikselt. Ma ütlesin seda juba. Aga naise nimi võis olla Anna. Või oli see topeltnimi. Mingi A-tähega nimi.”
„Olete selles kindel?”
„Ei ole,” ütles neiu. „Aga mul on selline tunne.”
Wallanderil oli veel ainult üks küsimus.
„Kas ta käis siin alati üksi?”
„Alati.”
„Te olite suureks abiks,” sõnas ta siis.
„Kas tohib teada, miks te seda kõike küsite?”
„Kahjuks mitte,” vastas Wallander. „Me esitame küsimusi. Kuid iga kord me ei ütle, miks me seda teeme.”
„Võib-olla peaksin politseinikuks hakkama,” ütles tüdruk. „Ma ei kavatsegi eluks ajaks siia poodi jääda.”
Wallander kummardus ettepoole ja kirjutas oma telefoninumbri kassaaparaadi kõrval olevasse väikesesse märkmeplokki.
„Helistage mõnikord,” ütles ta. „Me võime kokku saada ja ma võin siis rääkida, kuidas on politseis töötada. Muuseas, ma elan siinsamas lähedal.”
„Wallander,” ütles tüdruk, „kas oli nii?”
„Kurt Wallander.”
„Minu nimi on Maria. Aga ärge hakake midagi ette kujutama. Mul juba on peika.”
„Ma ei kujuta endale tavaliselt midagi ette,” ütles Wallander ja naeratas.
Wallander lahkus.
Peikast võib alati lahti saada, mõtles ta tänavale jõudes. Ja jäi seepeale poolelt sammult seisma. Mis siis juhtub, kui tüdruk tõesti helistab? Kui ta helistab just siis, kui Mona tema juures on? Ta mõtles, millega ta nüüd hakkama on saanud. Samas tundis ta pisukest rahulolu.
Monal tuleb sellega leppida, et ta oli andnud oma telefoninumbri Mariale, kes on väga ilus.
Samal silmapilgul hakkas vihma kallama, nagu oleks see karistus Wallanderi patuse mõtte eest. Koju jõudis ta läbimärjana. Ta pani märjad sigaretipakid köögilauale ja kooris end riidest lahti. Maria võiks siin olla ja mind kuivatada, mõtles ta. Siis võiks Mona rahulikult juukseid pügada ja aega