Liivakell. Friedebert Tuglas
kuulis, kuidas Madis aida otsas oleva haganiku ukse lahti tegi ja põhus kähistas. Siis nägi ta saunameest põhu sületäiega üle õue minevat, lauda ukse lahti lükkavat ja selle pimedusesse kaduvat. Vasikas hüppas läve pääl vanamehest mööda, jooksis paar tiiru õues ja jäi siis äkisti kesk muru seisma, kael välja venitatud, imestavad silmad punnis.
Ema askeldas perele toitu keetes kiiresti eeskoja savisel põrandal. Ta hirmutas vitsakimbuga kärbseid, kes paksult õhku täitsivad. Tuba läks hämaraks. Paja all loitis tuli.
„Ema, homme läheme vikatitega heina kallale,” ütles Hindrik ja istus Kaarli sängi servale.
„Oleks sa rohkem töölisi palganud.”
„Veski Toomas lubas tulla. Ja palju meil neid siis tarvis on!” vastas Hindrik ning mõtles ise selle juures: „Ja palju meie neid ikka palgata jõuame!”
„Ei tule veski Toomas. Neil nüüd isegi palju tööd. Veski Anton hakkab naist võtma. Eila õhtul oli teine koolimaja Elsal kosjas käinud.”
Poeg ei vastanud selle pääle midagi. Kuuldus ainult, kuidas pada pimedas porises. Ja emal polnudki aega pikemaks jutuks. Alles siis, kui ta kuulis, et Hindrik üles tõusis ja ukse juurde läks, pööras ta ümber ja küsis:
„Hindrik, kuhu sa veel lähed?”
„Välja,” vastas see köhatades.
„Ära mine. Söök saab varsti valmis.”
Kuid Hindrik astus sõnalausumata õuue.
„Mine sööma,” ütles ta Kaarlile, kes kaevu juures jalgu pesi, ning pööras ise värava poole.
Oli juba pime. Kuu serv õhetas metsa kohal. Kahel pool põllupeenart lainetas valmiv rukkis ja lõi peremehele vastu põlvi. Kuid mitte seda ei näinud ega tunnud Hindrik.
„Siin ma nüüd olen!” õhkas ta hääletult. „Sinu jaoks olen ma tööd teinud, sinu pääle olen ma mõtelnud iga seemne pihutäie juures, mis ma mullasse heitsin. Ma ei tahtnud, et sa minu majas puudust oleksid kannatanud. Kuidas ma sind omades mõtetes olen hellitanud! Sa olid minu viimne rõõm, minu viimne trööst kõigis mu kurbustes ja õnnetustes. Aga ei! Ka see lootus ei pea täide minema!”
Ta seisis nagu joobnud metsa ääres ja vaatas kodu poole tagasi. Siis pööras ta ümber ja vankus väsinult üle kadakase nõmme. Ta ees seisis paks, pime mets. Aeglaselt sammus mees metsa teeraal, mis puude all keerles. Kusagilt kuuldus öökulli huikamine ja siis vee sulin. Mets läks harvemaks, ja läbi puude vilkus punane tuluke.
Hindrik oli metsast väljas. Ainult kitsas põllulapp ja lai aed lahutasivad teda koolimajast. Nagu vaim ligines ta valgustatud aknale. See oli lahti, kuid läbipaistmata valge eesriie, välja poole loogas nagu laeva puri, varjas kõike, mis toas sündis.
Hindrik peatas akna ees, süda täis ahastust ja valu. Ta kuulas, kuidas Elsa vend lühikeste sammudega tuba mööda edasi-tagasi käis ja viiulit häälde seadis. Ja siis hakati mängima. Mänguga ühines pehme naisterahva hääl.
Hindriku süda peatas tuksumises. Ta ei saanud ega tahtnud aru saada, mis lauldi. Ainult seda nõrka ja pehmet häält tahtis ta kuulda. Ah, kui hää see oli! Kuidas ta helises!
Äkisti täitis mehe rinda meeleheide ja ahastus. Ta vajus kokku kivisele pingile, kätega pää ümber kinni hoides. See ei olnud tema jaoks: see laul ja see mäng, see ülevoolav õnne küllus, mis selles noores hääles helises! Teda ei lahutanud mitte ainult õhukene eesriie toasolejate õnnest, vaid miski lai, suur ja sügav, millest ta üle hüpata, läbi tungida või ümber minna ei suutnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.