Steve Jobs. Walter Isaacson
panna aluse e-kirjastamisele, ja sellest sai Apple’i trump. See tutvustas kirjatüüpe ka tavainimestele alates teismelistest ajakirjanikest kuni emadeni, kes toimetasid lastevanemate koosolekute infolehti. Seni oli see olnud trükkalite, toimetajate ja teiste taoliste tegelaste pärusmaa.
Kare mõtles välja ka ikoonid, näiteks failide prügikasti, mis aitas graafilist liidest parendada. Tal klappis Jobsiga, sest mõlemad eelistasid lihtsust ja soovisid teha Macist midagi erilist. „Ta tuli minu juurde iga tööpäeva lõpus,” meenutas Kare. „Ta tahtis alati teada, mida uut olen välja mõelnud, ning tal oli visuaalsete detailide suhtes hea maitse ja hea tunnetus.” Vahel tuli Jobs ka pühapäevahommikuti, nii et Kare püüdis sel ajal alati kohal olla. Vahetevahel tekkis tal ka tõrkeid. Jobsile ei meeldinud jänese kujutis, ikoon, mis muutis hiire klikkimise kiirust. Ta ütles, et see karvane loomake on liiga „homo”.
Samasugust tähelepanu pööras Jobs akende ja dokumentide kohal olevatele tiitliribadele. Ta lasi Atkinsonil ja Kare’il neid pidevalt muuta, mõeldes, kuidas neid ilusamaks teha. Lisa omad talle ei meeldinud, sest need oli liiga tumedad ja kõledad. Ta tahtis, et Maci ribad oleksid ühtlasemad, peenikeste joontega. „Arvan, et ta jäi rahule alles kahekümnenda tiitliriba kujundusega,” meenutas Atkinson. Kord hädaldasid Kare ja Atkinson, et ta sunnib neid kulutama liiga palju aega tiitliriba pisiasjadele, kui neil on tegelikult tähtsamatki teha. Jobs vihastas. „Kas te kujutate ette, et peate seda iga päev vaatama?” karjus ta. „See pole pisiasi. Me peame selle õigesti paika saama!”
Chris Espinosa leidis viisi, kuidas Jobsi kujundusnõudmisi ja kontrollimisvajadust rahuldada. Jobs oli Espinoza, kes oli garaažipäevil Wozniaki pühendunud abiline olnud, Berkeleyst lahkuma meelitanud, väites, et õppida jõuab ta alati, aga Maci kallal töötamiseks on vaid üks võimalus. Espinosa otsustas arvutile välja töötada kalkulaatori. „Kogunesime kokku, kui Chris Steve’ile kalkulaatorit näitas ja hinge kinni pidades tema reaktsiooni ootas,” meenutas Hertzfeld.
„See on algus,” nentis Jobs, „aga praegu on see saast. Taustavärv on liiga tume, mõned jooned on vale paksusega ja nupud liiga suured.” Espinosa täiustas seda vastavalt Jobsi soovitustele, aga sai iga kord uue kriitika osaliseks. Lõpuks ühel päeval, kui Jobs tema juurest läbi astus, näitas Espinosa talle oma viimast lahendust, komplekti „Steve Jobs Roll Your Own Calculator Construction Set”. Kasutaja sai kalkulaatori väljanägemist ise korrigeerida, muutes joonte paksust, nuppude suurust, heledust, tausta ja muid omadusi. Naermise asemel asus Jobs asja kallale ja hakkas seda endale meelepäraseks muutma. Umbes kümne minutiga oli tal soovitud tulemus käes. Tema disain lisatigi Macile ja sellest sai standard viieteistkümneks aastaks.
Ehkki Jobs keskendus Macintosh’ile, soovis ta, et kõik Apple’i tooted oleksid sarnase disainiga. Niisiis algatas ta konkursi valimaks maailmatasemel disainerit, kes oleks Apple’is Brauni Dieter Ramsi vääriline. Projekti koodnimeks sai Lumivalguke, aga mitte Jobsi värvieelistuse tõttu, vaid seepärast, et disainitavatele toodetele olid antud seitsme pöialpoisi nimed. Võitjaks osutus saksa disainer Hartmut Esslinger, kes kujundas ka Sony Trinitroni telerid. Jobs lendas Baierimaale Schwarzwaldi temaga kohtuma ja talle avaldas muljet mitte ainult Esslingeri kirg, vaid ka see, kuidas viimane rohkem kui saja viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega oma Mercedest juhtis.
Ehkki Esslinger oli sakslane, tegi ta ettepaneku, et „Apple’i DNA-s peaks olema ameerikalik geen”, mis annaks „globaalse California” välimuse, saades inspiratsiooni „Hollywoodist ja muusikast, olles veidi mässumeelne ja loomulikult seksikas.” Ta juhindus põhimõttest „Vorm järgib emotsiooni” – sõnamäng tuttavast mõtteterast „Vorm järgib funktsiooni”. Oma käsituse kirjeldamiseks joonistas ta nelikümmend mudelit, ja kui Jobs neid nägi, hüüatas ta: „Jah! See’p see ongi!”Lumivalgekese välimus, mis anti kohe ka Apple II-le, tähendas valget korpust, ümaraid kaari ja madalaid sooni ventileerimiseks, aga ka ilu. Jobs pakkus Esslingerile lepingut tingimusel, et viimane kolib Californiasse. Nad lõid käed ja Esslingeri sõnul „pani see kokkulepe aluse ühele tööstusdisaini ajaloo määravamale koostööprojektile”. Esslingeri firma frogdesign5 avas uksed Palo Altos 1983. aasta keskel 1, 2 miljoni dollarilise aastase lepinguga Apple’iga ning sellest ajast alates on kõikidele Apple’i toodetele uhkusega lisatud kiri „Designed in California”.
Isalt oli Jobs õppinud, et tööle pühendumine tähendab seda, et ka varjatud osad on ilusad ja hästi tehtud. Üks äärmuslikumaid – ja ka selgitavamaid – selle filosoofia järgimise näiteid oli see, kui Jobs hakkas uurima trükkplaate, millele Macintosh’i sees kinnitatakse kiibid ja muud koostisosad. Tarbija neid ei näeks, aga Jobs hakkas seda esteetilisest seisukohast kritiseerima. „See osa on väga ilus,” ütles ta. „Aga vaadake mälukiipe. See on kole. Need jooned on liiga lähestikku.”
Üks uutest inseneridest ei suutnud end ohjeldada ja küsis, mis vahet sel on. „Tähtis on vaid see, et see hästi töötaks. Keegi ei näe ju seda plaati.”
Jobs reageeris tüüpiliselt. „Tahan, et see oleks võimalikult ilus, ehkki see on arvuti sees peidus. Suurepärane puusepp ei kasuta ju kapi tagumise osa jaoks kehvemat puitu, ehkki seda keegi ei näe.” Mõni aasta hiljem, kui Macintosh oli turule toodud, kordas Jobs tollal antud intervjuus veel kord isalt õpitut: „Kui oled puusepp ja teed ilusat kummutit, siis sa ju ei kasuta tagumise osa jaoks vineeri, ehkki see jääb seina poole ja keegi seda ei näe. Sina tead, et see on olemas, ja kasutad ka tagumise osa tegemiseks head puitu. Et saaksid hästi magada, peab esteetiline kvaliteet olema läbinisti kõrgel tasemel.”
Mike Markkulalt oli Jobs õppinud pakendi ja esitluse tähtsust. Inimesed otsustavad raamatu üle kaante järgi, ning seetõttu valis Jobs Macintosh’i kastile värvilise kujunduse ja püüdis seda pidevalt parendada. „Ta lasi poistel seda viiskümmend korda ümber teha,” meenutas Maci meeskonnast Alain Rossman, kes abiellus Joanna Hoffmaniga. „See läheb prügikasti kohe, kui tarbija on arvuti välja võtnud – aga tema tahtis, et see oleks ilus.” Rossmani meelest näitas see, et asjad ei ole tasakaalus: raha kulutati kallile pakendile, ehkki nemad püüdsid mälukiipide pealt kokku hoida. Jobsi meelest oli Macintosh’i vapustavaks muutmisel tähtis iga pisiasi.
Kui kujundus oli viimaks paigas, kutsus Jobs Macintosh’i meeskonna selle tähistamiseks kokku. „Tõelised kunstnikud signeerivad oma tööd,” ütles ta. Ta otsis välja paberilehe ja pastaka ning lasi neil allkirjad anda. Need allkirjad graveeriti iga Macintosh’i sisse. Neid ei näe küll mitte keegi, aga meeskonna liikmed teadsid, et nende autogrammid on seal olemas, nii nagu teadsid nad ka seda, et trükkplaat näeb välja võimalikult elegantne. Jobs kutsus nad nimepidi ükshaaval ette. Esimene oli Burrell Smith. Jobs ootas, kuni kõik nelikümmend viis olid allkirja andnud, otsis siis endale lehe keskpaigas koha ja kirjutas hoogsalt sinna oma väikeste tähtedega allkirja. Seejärel tervitas ta kõiki šampanjaga. „Säärastel hetkedel nägime tänu Steve’ile oma töös kunsti,” ütles Atkinson.
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
MACI KOKKUPANEK
Teekond on tasu
Konkurents
Kui IBM 1981. aasta augustis oma personaalarvutit tutvustas, lasi Jobs oma meeskonnal ühe osta ja selle lahti võtta. Nad jõudsid arvamusele, et see ei kõlba kuhugi. Chris Espinosa ütles selle kohta „pooletoobine äraleierdatud katse”, ja selles oli omajagu tõtt. Arvuti kasutas vanamoelisi käsurea viipe ning sel puudus bittrasteritega graafiline ekraan. Apple läks tähtsust täis, taipamata, et ettevõtete tehnikajuhid võivad eelistada IBM-isugust kogenud firmat puuvilja nime kandvale firmale. Bill Gates käis juhuslikult IBM-i PC esitluse päeval Apple’i peamajas kokkusaamisel. „Neid ei paistnud see häirivat,” rääkis ta. „Nad ei saanud aasta otsa aru, mis oli juhtunud.”
Ninakale enesekindlusele mõeldes tuleb mainida tervet lehekülge hõlmavat Apple’i reklaami Wall Street Journalis, kus pealkirjaks oli „Tere tulemast, IBM! Tõsiselt.” Selles esitleti lähenevat lahingut nutikalt kui võitlust krapsaka ja mässumeelse Apple’i ning IBM-i Koljati vahel, unustades sootuks säärased firmad nagu Commodore, Tandy ja Osborne, millel ei läinud sugugi kehvemini kui Apple’il.
Jobs
2000. aastal muutis firma nime