Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest. Urmas Bereczki
Liszti esimene kontsert Pozsonyis Esterházyde palees (praegu Venturi tänav 15).
Selles linnas otsustati noore Liszti saatus – viis ungari kõrgaadelkonna esindajat (Amadé, Apponyi, Esterházy, Szapáry ja Viczay) hääletasid Lisztile õpingute jätkamiseks kuueks aastaks stipendiumi, mille suurus oli 600 forintit aastas. Pole teada, mis sellest õilsast žestist sai. Ádám Liszti kaeblikud kirjad lubavad järeldada, et ta seda summat siiski ei saanud…
28. november. Pozsonyi ajalehes „Pressburger Zeitung“ ilmub arvustus, see on Liszti kohta esimene, tõenäoliselt Pozsonyi helilooja ja muusikapedagoog Henrik Kleini, helilooja Ferenc Erkeli õpetaja sulest:
„Käesoleva kuu 26. päeval pälvis 9-aastane virtuoos Ferenc Liszt au esitleda oma klaverikunsti armulise krahvi Miklós Eszterházy palees kohalikule kõrgaadlile ning arvukatele kunstisõpradele. Kõnealuse kunstniku erakordne ettevalmistus, samuti ka kõige raskemate palade lahendamise võime ja kiirus – ta mängis lehest kõik, mis ta ette pandi – kutsus esile üldise imetluse ning annab alust kõige suuremaks lootuseks.“
Kevadel palub Ádám Liszt hertsogilt uuesti aastast puhkust ja ka saab selle.
8. mai. Ádám Liszt teeb rahaks kogu oma vallasvara ja lahkub vaatamata kainema mõtteviisiga abikaasa hoiatustele koos pojaga Doborjánist ning kolib Viini.
Minnakse Carl Czerny juurde, et see vastavalt lubadusele poissi õpetama hakkaks. „Ádám Liszt ootab kannatamatult hetke, kui Ferenc klaveri taha istudes alustab Riesi kontserdiga. Laps aga, teades, et on lõpuks leidnud meistri, kes jagab temaga Beethoveni-vaimustust, hakkab mängima sonaati As-duur. Czerny üllatus rahuldas täiel määral isaliku edevuse, ehkki too väljapeetud mees ei minestanud vaimustusest ega pildunud epiteete geniaalne ning imepärane. Kui Ferenc oli lõpetanud, ütles Czerny: „Sinust võib saada suurem pianist kui me kõik kokku.“
Carl Czerny kirjutab oma eluloos „Erinnerungen aus mein Leben“:
„Kuna mul päeval vaevalt vaba aega leidus, siis pühendasin poisikesele peaaegu kõik õhtud. Mul pole kunagi olnud nii innukat, geniaalset ning hoolsat õpilast. Mul on olnud juba võimalus kogeda, et geeniuste puhul arenevad vaimsed võimed palju kiiremini kui füüsiline jõud, seepärast on neil kalduvus põhjalik tehniline töö unarusse jätta. Seega pidasin ma vajalikuks esimestel kuudel kõigepealt nimetatud pool korda teha, püüdsin mehaanilised oskused rajada tugevale alusele, et hilisematel aastatel asjad untsu ei läheks.
Lühikese ajaga mängis ta heliredelid igas helistikus meisterliku sujuvusega, sellele aitas kaasa ta suurepärane käekuju. Clementi sonaatide tõsise uurimisega – neid võib pidada pianistide kõige paremaks kooliks, kui oskame õpetada Clementi enda vaimus – tugevdasin ta seni täiesti puudulikku taktitunnetust, õpetasin talle head klahvikasutust ning kaunist tooni, kõige otstarbekamat sõrmede kasutamist ning korralikku muusikalist deklamatsiooni, ehkki algul leidis elav ja alati heatujuline poisike need teosed olevat üsna kuivad.
Taolise meetodiga saavutasin selle, et kui mõni kuu hiljem võtsime käsile Hummeli, Riesi, Moschelesi, seejärel Beethoveni ja Sebastian Bachi, siis ei pidanud ma enam nii palju tähelepanu pöörama tehnilisele küljele ja sain õpetada hoopis erinevate heliloojate vaimu ning loomuse mõistmist… Väikese Liszti alalise hea tuju, lõbususe ning andekuse erakordse arenemise tõttu hakkasid mu vanemad teda niimoodi armastama, nagu olnuks ta nende poeg, mina aga tema vend. Ma mitte ainult ei õpetanud teda täiesti tasuta, vaid varustasin teda ka vajalike nootidega, ehk siis kõigi heade ja kasutuskõlbulike muusikateostega, mis seni ilmunud olid.“
Czerny oli algul küsinud iga antud tunni eest forinti, kuid pärast kaheteistkümnendat õppetundi, kui Ádám Liszt otsis välja rahakoti, tõstis Czerny protesteerivalt käe. „Ei, lapse hämmastav areng on mulle tehtu eest piisav tasu!“
15. mai. Ádám Liszti kiri hertsog Esterházyle: „…olen ohverdanud kogu oma abikaasa varanduse… ma ei suuda oma lootustandva poja haridusteed kunagi lõpule viia… näen juba selgesti, et tulen tagasi vaesununa ning meeleheitel. Põlvitades palun seega armulist hertsogit, et ta halastaks mu vaesele, kuid kahtlemata andekale pojale, kes toob hertsogile kuulsust mitte ainult kodu-, vaid ka välismaal.“
Noor Liszt elab hiilgavate paleedega Viinis sõna otseses mõttes viletsuses.
27. mai. Sel päeval sünnib Joseph Joachim Raff (1822–1882). Hiljem saab temast Liszti sõber, tema truu abiline.
Suvel õpetab Lisztile laulu ja teooriat – tasuta – Antonio Salieri (1750–1825), Viini keiserliku ja kuningliku õukonnaorkestri dirigent. Ta kirjutab väikese Liszti huvides hertsog Esterházyle isegi kirja.
25. august. Salieri kiri hertsog Esterházyle:
„… möödunud kuu keskpaigast saati on isa oma poja kolm korda nädalas minu juurde toonud, poiss teeb laulmises, generaalbassis ning erinevate partituuride lugemises hämmastavaid edusamme. Kuna ta tuli kuumadel suvepäevadel kell 11 minu poole alati higisena ja ülekuumenenult, siis ütlesin ta isale, et halva ilmaga võib selline teekond hapra tervisega poisile väga ohtlik olla ja seepärast oleks parem, kui poiss elaks linnas. Isa vastas, et on sellise palvega pöördunud Teie armulisuse poole, kuid pole vastust veel saanud.
Ma ei taha Teie armulisust pikalt oma kirjaga tüüdata, kirjutasin vaid seepärast, et ühinen nimetatud palvega kogu hingest. Luban Teie armulisusele, et kahekordistan oma hoolt ja siis saab laps käia minu pool iga päev, sest temale Jumalast antud muusikaline talent on tõesti väärt kogu tähelepanu…“
Oktoober. Lisztid elavad juba kesklinnas, Krugerstrasse 1047 kolmandal korrusel. Viinis hakatakse poisi nime teadma, ta mängib erinevates paleedes ja levivad jutud tema andekusest.
Muusikateooria-alasele ettevalmistusele järgneb varsti katsetamine kompositsiooniga. Harmooniaharjutuste tegemiseks kirjutab ta muu hulgas ka kirikumuusikakoori „Tantum ergo“. Koos teiste varajaste teostega on seegi kaduma läinud.
1. jaanuar. Sünnib Sándor Petőfi.
Jaanuar. Leipzigi muusikalehe „Allgemeine Musikzeitung“ Viini korrespondent teatab vaimustunult Liszti kontserdist, mis aga on ikka veel pigem sensatsioon kui kunstisündmus:
„Taas noor virtuoos, kes on kukkunud justkui taevast ja kutsunud esile kõige suurema vaimustuse. Tema ea kohta on lausa uskumatu, mida poisike publikule pakub. Kohe ei mõista, kuidas see kõik puhtfüüsiliselt võimalik on. On ime, kuidas nooruk (või pigem laps) paneb kõlama Hummeli erakordselt raske teose, eelkõige selle viimase osa, kuidas ta selle ennekuulmatult väsitava kompositsiooni publikule müristab. Kõige sellega kaasneb rikas tundemaailm, väljendusoskus ning kõige peenem nüansirikkus.
Ta mängivat ükskõik mida lehest ja olevat sama osav ka partituurilugemises. Kandku Polyhymnia hoolt selle hapra taime eest, hoidku teda tormide eest ning kasvatagu ta suureks! On erakordselt meisterlik, kuidas see väike Herkules improviseerides – pigem capriccio kui fantaasiana – sulatas ühte Beethoveni VII sümfoonia Andante-osa Rossini ooperi „Zelmira“ ühe motiiviga.
Est Deus in nobis!“
Kevadel valmistub noor Liszt järjekordseks kontserdiks Viinis, ta tahaks sinna kutsuda Beethoveni.
12. aprill. Beethoveni kurtuse pärast kasutatud vestlusvihikus on Beethoveni sekretäri Schindleri märkus: „Eks ole, teete veidi ebasõbraliku vastuvõtu heaks sellega, et ilmute homme väikese Liszti kontserdile? See innustaks poissi. Lubage, et tulete!“
13. aprill. Liszti teine kontsert Redoutensaalis, kus 4000 kuulaja seas olevat istet võtnud ka Beethoven.
Liszt mängib kõigepealt Hummeli kontsertpala, seejärel omaloodud fantaasia.
Beethoveni ja Liszti uurijad on värskemates kirjutistes kahtluse alla seadnud, et Beethoven tõepoolest kontserdisaalis viibis ning Liszti laubale suudles. Vaidlusalusel kohtumisel on seega pigem sümboolne tähendus.
Kainelt mõtlev isa arvab, et Viini õpinguaastad on lõpule jõudnud. Pärast edukat