Jaksuküla poisid. Jüri Parijõgi
pimedikuks läks, tuli Kure Kaarel Kustiga jumalaga jätma. Temale peremees järele ei tulnud, pole aega olnud, saatnud sõna, et tulgu poiss jala. Siis tema hakkabki nüüd jala minema, palju seda maad ikka on.
Kusti saatis Kaarli pargiveert mööda maanteeni. Kumbki ei rääkinud sõna. Maanteel seisid tükk aega vaikides, siis ütles Kaarel:
„Tule mind mõnikord vaatama. Too öövahi Kaarlilt juturaamatuid, karjas on aega lugeda. Eks me siis talvel jälle…”
Jättis sõna pooleli ja hakkas üksi minema mööda maanteed. Kusti saatis teda silmadega, kuni ta pimedusse kadus. Siis hakkas koju minema. Südames oli raske ja meel oli kurb. Nii oli ka mineval jüripäeval, kui tema head sõbrad Sanderi Juhan ja Liivaku August lahkusid. Pimedus tihenes ja külm udu tuli maha, pargipuud paistsid ebamääraste kühmadena. Moonaküla akendest hakkasid piiluma tuhmid tulukesed.
Kui Kusti koju tuppa astus, seisis küürak ukse kõrval, kõrvata toop käes, ja küsis tangu:
„See… meie ema tahaks saada toobi tangu. Ei ole midagi õhtuks tulele panna. Homme võtab vanamees moona, siis anname ära.”
KALLE KUSTI
Kalle Kustit ei võetud mõisa kärneripoisiks, põlati nooreks, aga kitkumas võis küll päeviti käia, kui peenrad rohtuvad.
Niikaua kui aias veel tööd ei olnud, võis Kusti luusida mõisa õues ja mööda metsi, lamada pargi ääres, vahtida pilvi ja silmadega saata siia-sinna saalivaid linnukesi. Vahel oli igav ja südames nii valus, et oleks tahtnud ühes pilvedega minna kuhugi kaugele-kaugele. Pikk-Kristjani poistega ei saanud mängida, need kiusasid ühtelugu ja tegid haiget. Ainuke sõber oli tal sepapoiss Hans, aga sel ei olnud aega temaga mängida. Mõnikord istus Kusti päevad otsa sepapajas ääsi äärel, vaatas pealt sepa tööd ja ajas Hans-poisiga juttu. See oli Kustist küll palju suurem, aga pidas teda siiski sõbraks. Luges, kui veidi mahti sai, „Musta Kaptenit”, ja jutustas siis Kustile lugusid Lendavast Hollandlasest.
Kui aga mõisa orasepõllud piimohakaist ja telkidest lõid kolletama, tuli vana väljavaht, mullakinnas Tõnis, moonakülasse, koputas kadakase kepiga igale aknale ja lausus:
„Lapsed, homme kitkuma!”
Siis pidi kitkuma minema. Ei olnud küll sundust, et just pead, aga kakskümmend viis kopikat maksti päevas ja raha oli vaja.
Tehti siis vanast vikatitükist või raudplekist labidad ja mindi kitkuma. Päeva tõusuks koguneti Haavaküüni juurde kokku. Seal ootas kivil tukkudes Väljavahi Tõnis. Tuli kokku palju moonalapsi ja vabatlapsi. Sealtsamast algaski töö. Pikas rindes pandi lapsed männiku poolt minema, igaühel viis sammu ett. Ega see päris kitkumistöö olnud, tuli labidaga ohakas juure pealt katki vajutada, nii et maha langes; pidi aga nii vajutama, et orasetaimi ei rikuks. Sundijaks oli Väljavahi Tõnis. Kui keegi juhtus katki vajutama orasetaime ja Tõnis seda nägi, siis kukkus pragama ja lubas töölt ära ajada.
See väljavaht oli juba vana mullakinnas. Kui kivile juhtus istuma, siis jäi tukkuma tükiks ajaks, ja lapsed võisid teha, mis tahtsid. Aga öösiti uitas mõisapõldudel ringi nagu vaim. Kui väljateelt kartuli leidis, pani taskusse ja viis mõisa viinavabrikusse. Teelt korjas sõnnikutükke ja viskas mõisapõllule.
Kalle Kusti oli ka kitkumas. Hommikul oli tugev kaste maas, jalad said märjaks ja varbad hakkasid külmetama. Keskhommiku paiku kadus kaste, siis oli parem.
Töö ei olnudki raske, aga kui vähe seisatuma jäid, pilvi vahtima või silmadega linnukesi saatma, jäid kohe teistest maha ja vana Tõnis hõikas:
„Liiguta käsi, liiguta käsi!”
Tüdrukud ajasid salajuttu ja kihistasid naerda, poisid lõid labidavarrega kive lendama, kui väljavahi silm veidi vältis. Pikk-Kristjani poisid, lõhkise huulega Viidrik ja küürak Jüri, olid mõlemad ka tööl. Viidrik torkis tüdrukuid, rääkis rumalasti ja püüdis teistele ikka laiema ee jätta kui endale. Küürak naeris oma vana näoga küll venna tempusid, aga silmad vaatasid tigedasti. Kalle Kustit kiusasid nad mõlemad. Viidrik püüdis talle oma labidaga jala peale vajutada, läbi lõhkise huule talle selga sülitada, Jüri jälle näpistas teda oma raudsete sõrmedega käsivartest ja tikkus Kustile ikka nii lähedale, et paha lehk, mis tal suust välja käis, lõi Kustile näkku.
Kusti püüdis nendest eemale hoiduda, uut ett alustades läks hoopis rinde teise otsa. Aga kui väljavaht kivil jälle veidi tukastama jäi, vahetasid Viidrik ja Jüri teistega kohad ja olid jälle Kusti kõrval.
Lõunat söödi männiku ääres niidul. Pärast sööki heitsid tüdrukud magama, poisid hakkasid koerust tegema. Viidrik käis tüdrukuid torkimas ja kiusamas, Jüri tippis, pea õlgade vahel, kaasas, näpistas tüdrukute jalgu ja naeris oma tigedat naeru. Kalle Kusti oli eemal rohus pikali ja vaatles pilvi. Kust nad ometi tulevad ja kuhu lähevad? Justkui valged villad taevalaotusele rändama pandud. Kui pääseks pilve äärele, reisiks ära kaugele maale.
Aga Pikk-Kristjani poistel sai tüdrukutega jändamisest himu otsa, tulid Kusti juurde, kutsusid ta kaasa küüni taha põldmurakaid otsima.
„Mina ei taha tulla. Nüüd kevadel pole midagi põldmurakaid.”
Viidrik ja Jüri võtsid Kusti käe alt kinni ja vedasid ta poolvägisi küüni taha. Seal avas Viidrik pihu, näitas peopesal siplevat sitikat ja ütles:
„Näed, kus põldmurakas. Kas tahad süüa?”
„Laske mind lahti!”
„Ah sa ei taha. Jüri, võta ta maha!”
Nüüd tõugati Kusti maha. Jüri istus ta rinnale ja hoidis käsi kinni, Viidrik kangutas pulgaga ta suu lahti ja toppis sitika suhu. Siis pani peo suu peale, hoidis suud kinni ja karjus:
„Söö nüüd, söö põldmurakat, kurat!”
Kustil purskusid pisarad silmist, ta püüdis käsi lahti päästa, siputas jalgadega – asjata. Jüri käed olid nagu tangid. Sitikas kõditas suud, läks kurku, ajas läkastama, aga lahti teda ei lastud. Mida rohkem ta siples, seda vihasemaks läksid teised.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.