Kolm musketäri. Alexandre Dumas
SSÕNA,
Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali “Louis XIV ajaloo” jaoks, sattusin ma juhuslikult “Härra d’Artagnani memuaaridele”, mis oli trükitud – nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille’sse – Pierre Rouge’i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi.
Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult selle soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamikus tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud.
Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele. Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata teisedki inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem asjaolu, millele kindlasti ükski enne meid ei olnud pööranud vähimatki tähelepanu.
D’Artagnan jutustab, et oma esimesel külaskäigul kuninglike musketäride kapteni härra de Tréville’i juurde kohtas ta ootetoas kolme noormeest, kes teenisid selles kuulsas väeosas, kuhu temagi tahtis astuda, ja et nende noormeeste nimed olid Athos, Porthos ja Aramis.
Peame tunnistama, et need kolm võõrapärast nime üllatasid meid, ja otsekohe tekkis mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d’Artagnan varjab võib-olla kuulsaid nimesid, – juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa mantli.
Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu.
Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me sel eesmärgil lugesime, täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Pâris’ nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja:
“Härra krahv de La Fère’i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsusaja lõpul ja kuningas Louis XIV valitsusaja algul.”
Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime.
Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme. Seepärast tõttasime nõutama luba käsikirja trükis avaldamiseks, et ühel päeval võõra pagasiga ilmuda Inskriptsioonide ja Kirjanduse Akadeemiasse juhul, kui meil ei peaks õnnestuma, mis on väga tõenäoline, pääseda oma isikliku pagasiga Prantsuse Akadeemiasse. Peab ütlema, et trükiluba anti meile lahkelt. Teatame sellest siin avalikult, et kummutada pahatahtlike inimeste väited, nagu oleks meil valitsus, kes on kirjandusinimeste suhtes üsna jahedalt meelestatud.
Selle väärtusliku käsikirja esimese osa esitamegi nüüd oma lugejatele. Oleme sellele andnud sobiva pealkirja ja kohustume, juhul kui esimesel osal on niisugune menu, nagu ta väärib – milles me muide sugugi ei kahtle – , avaldama kohe ka käsikirja teise osa.
Vahepeal aga, kuna ristiisa peetakse teiseks isaks, kutsume lugejat nägema meis, aga mitte krahv de La Fère’is, oma lõbu või igavuse põhjustajat.
Nüüd aga asugem jutustuse juurde.
ESIMENE OSA
I
HÄRRA D’ARTAGNAN VANEMA KOLM KINGITUST
1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung’i linnake, kus kunagi sündis “Roosiromaani” autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle’iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.
Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.
Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista.
Keegi noormees… Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree: kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.
Sest meie noormehel oli ratsu, pealegi nii silmapaistev ratsu, et see kohe üldist tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümneaastane võik bearni setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel. Sammudes hoidis setukas pead põlvedest madalamal, mis tegi suuraudade kasutamise mõttetuks, kuid siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda. Kahjuks olid selle hobuse peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja isevärki kõnnaku all varjul, et tol ajal, kui igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung’i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus.
See tähelepanu oli noorele d’Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena ta selle setuka seljas näib – olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa kingitust vastu võttes nii sügavalt ohanud. Ta teadis, et loom oli oma kakskümmend liivrit väärt, kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda.
“Mu poeg,” ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, “sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis siin, sinu isamajas, ja on kogu selle aja siin mööda saatnud – asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt vanadusse surra. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna,” jätkas isa d’Artagnan, “milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on sinu ja sinu omaste auks juba viissada aastat väärikalt kandnud. Iseenda ja omaste pärast – omaste all mõtlen ma sugulasi ja sõpru – ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Tänapäeval võib noor aadlik elus edasi jõuda ainult julgusega, pea meeles, ainult julgusega. Kes hetkekski väriseb, laseb võibolla enese eest ara näpata sööda, mille saatus talle just sel