Kolm musketäri. Alexandre Dumas
poeg, mul ei ole sulle muud teele kaasa anda kui viisteist eküüd, hobune ja nõuanded, mis sa praegu kuulsid. Sinu ema lisab sellele veel mustlaseidelt saadud retsepti imepärase salvi valmistamiseks, mis parandab igasuguse haava, mis just südamesse ei ulatu. Püüa igast asjast kasu saada ja ela õnnelikult ning kaua. Ainult ühte tahan sulle veel öelda: tahan sulle kedagi eeskujuks seada. Mitte iseennast, sest mina olen ainult ususõdadest vabatahtlikuna osa võtnud, ma mõtlen härra de Tréville’i, kes oli vanasti minu naaber ja kellele lapsena langes osaks au olla mängukaaslaseks meie kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda Jumal! Mõnikord muutusid nende mängud lahinguteks ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid, mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Tréville’i vastu. Hiljem võitles härra de Tréville teistega: esimesel reisil Pariisi viis korda, vana kuninga surmast kuni noore kuninga täisealiseks saamiseni – kui maha arvata sõjad ja piiramised – seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni – võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Tréville teenib kümme tuhat eküüd aastas ja järelikult on ta väga tähtis isand. Ta alustas samamoodi nagu sina, mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et jõuaksid niisama kaugele kui tema.”
Seejärel sidus isa d’Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle oma õnnistuse.
Isa toast väljudes leidis noormees ema kuulsa retseptiga ootamas, äsja kuuldud nõuanded tõotasid selle sagedast kasutamist.
Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga, mitte sellepärast, et d’Artagnan ei oleks armastanud oma poega, oma ainsat järeltulijat, vaid sellepärast, et tema oli mees ja tema meelest ei olnud mehe vääriline lasta ennast tunnetest kaasa kiskuda. Proua d’Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt; ent d’Artagnan noorema kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga pooli varjata suutis.
Noormees asus samal päeval teele, varustatud isa kolme kingitusega, milleks olid, nagu juba öeldud, viisteist eküüd, hobune ja kiri härra de Tréville’ile, nõuanded olid enesestmõistetavalt antud pealekauba.
Sellise vademeekumiga varustatult oli d’Artagnan nii moraalselt kui ka füüsiliselt Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie ajaloolasekohustused nõudsid tema portree visandamist. Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d’Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes’ist kuni Meung’ini hoidis ta kätt alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d’Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung’i linnani.
Ent seal, Vaba Möldri ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, ei peremees, sulane ega tallipoiss, oleks tulnud jalust hoidma, silmas d’Artagnan kõrtsi alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d’Artagnan muidugi, et jutt käib temast, ja teritas kõrva. Sel korral eksis d’Artagnan ainult osaliselt: jutt ei käinud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat hobuse voorusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad ühtelugu naerma. Et aga juba väike muie meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus.
Siiski tahtis d’Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne- kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate läbitungivate silmade, kahvatu jume, tugeva nina ja mustade, väga hoolikalt pügatud vuntsidega. Ta kandis lillat vammust ja sama värvi paeltega põlvpükse, ainsaks kaunistuseks lõhikuga käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunud, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D’Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu avaldab tema edaspidisele elule suurt mõju.
Just sel hetkel, kui d’Artagnan oma pilgu lillas vammuses aadlikule naelutas, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest ja sügavamatest märkustest bearni setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma ning ka aadlimehel endal, ilmselt tema jaoks harjumuspäratult, eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Seekord polnud enam mingit kahtlust: d’Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne’is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus.
“Hei, härra!” hüüdis d’Artagnan. “Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk ütlete ka mulle, mille üle te naerate – siis naerame koos.”
Aadlik tõstis aeglaselt pilgu hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamaks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulmu ja vastas pärast üsna pikka pausi d’Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult:
“Ma ei kõnele teiega, härra.”
“Aga mina, mina kõnelen teiega!” karjus noormees, keda oli tasakaalust välja viinud see segu jultumusest ja headest kommetest, viisakusest ja põlgusest.
Tundmatu vaatas teda veel hetke kergelt muiates, eemaldus siis akna juurest, väljus aeglaselt kõrtsist ja jäi seisma hobuse ette, kahe sammu kaugusel d’Artagnanist. Tundmatu rahulikkus ja pilkav ilme kahekordistas akna juurde jäänud kaasvestlejate naerutuju.
Nähes tundmatut enda poole tulemas, tõmbas d’Artagnan mõõga ühe jala jao tupest välja.
“See hobune on või õigemini oli nooruses kindlasti päris kullerkupp,” lisas tundmatu, jätkas uurimist ja pöördus aknale kogunenud kuulajate poole, ega märganud üldse d’Artagnani ülimat pahameelt, kuigi too seisis kuulajate ja võõra aadlimehe vahel. “Botaanikas esineb seda värvi üsna sageli, hobuste juures aga on see tänini suureks harulduseks.”
“Ainult see naerab hobuse üle, kes ei julge naerda isanda enda üle!” hüüdis maruvihaselt tulevane Tréville’i võistleja.
“Ma ei naera sageli, härra,” jätkas tundmatu, “seda te võite ka mu näost näha. Ja ma jätan endale õiguse naerda siis, kui mulle meeldib.”
“Mina aga ei taha, et naerdakse siis, kui mulle ei meeldi!” hüüdis d’Artagnan.
“Kas tõesti, härra?” küsis tundmatu rahulikumalt kui kunagi varem. “Noh, selleks on teil täielik õigus.” Ta pööras kannal ringi ja tahtis astuda kõrtsi peaukse kaudu, mille ees d’Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust.
D’Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga tupest ja tormas võõrale järele, karjudes:
“Keerake ringi, keerake ometi ringi, te pilkaja, muidu suskan teile tagumikku!”
“Mulle?” ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest samavõrra hämmeldunult kui põlastusega silmitsedes. “No-noh, kulla mees, te olete