Kolm musketäri. Alexandre Dumas

      Süda rinnus põksumas, pikk mõõk vastu kõhnu jalasääri, käsi viltkübara serval, astus meie noormees keset seda möllu ja tunglemist edasi, näol kohmetu provintslase naeratus, kes tahab head muljet jätta. Pääsenud ühest musketäride salgast mööda, hingas ta kergendatult. Kuid ta taipas, et inimesed pöördusid ümber ja vaatasid talle järele. Esimest korda elus tundis d’Artagnan, kes seni enesest üsna heal arvamusel oli olnud, ennast naeruväärsena.

      Trepile jõudes läks asi veelgi täbaramaks: trepi esimestel astmetel lõbustasid ennast neli musketäri harjutustega, mida kohe teile kirjeldame, kuna kümme või kaksteist kaaslast trepiplatvormil järge ootasid, et omakorda mängust osa võtta.

      Üks musketär seisis ülemisel astmel, paljastatud mõõk käes, ja takistas või vähemalt püüdis takistada ülejäänud kolmel üles minemast.

      Need kolm võitlesid väga osavalt oma mõõkadega esimese vastu. D’Artagnan pidas mõõku algul vehklemisflorettideks ja arvas, et need on ümmarguste otstega. Varsti aga taipas ta kriimustustest, et otse vastupidi – mõõgad olid teravaks ihutud; ja iga kriimustuse peale naersid hullupööra mitte üksnes pealtvaatajad, vaid ka võitlejad ise.

      Too, kes praegusel hetkel ülemisel trepiastmel seisis, hoidis oma vastaseid imeosavalt eemal. Pealtvaatajad seisid ringis nende ümber. Tingimuseks oli, et iga saadud löögi puhul pidi kaitsja mängust lahkuma ja oma koha loovutama löögi andjale. Viie minuti jooksul said aga kõik kolm ründajat ülemise astme kaitsja poolt kriimustada – üks käerandmest, teine lõuast, kolmas kõrvast – , kuna ta ise jäi puutumata – osavus, mis mängureeglite järgi andis õiguse kolm korda oma kohale jääda.

      Kui väga meie noormees ka ei püüdnud mitte millegi üle imestada, üllatas selline ajaviide reisimeest siiski. Oma kodukohas, seal, kus pead nii kiiresti kuumaks lähevad, oli ta harjunud nägema pisut pikemat sissejuhatust duellile ja nelja mängija gaskonnaad näis talle suurejoonelisemana kõigest, mis ta senini oli kuulnud – isegi Gascogne’is. Ta uskus end olevat sattunud kuulsale hiiglaste maale, kus Gulliver oli käinud ja nii väga hirmu tundnud; ja siiski ei olnud ta veel eesmärgile jõudnud: jäi veel eeskoda ja ootetuba.

      Eeskojas enam ei mängitud, seal jutustati lugusid naistest, kuna ootetoas kõneldi õukonnasündmustest. Eeskojas d’Artagnan punastas, ootetoas läbis teda värin. Oma erga seiklejafantaasiaga, mis oli ta Gascogne’is muutnud kardetavaks toatüdrukutele ja mõnikord isegi noortele aadlidaamidele, polnud ta iialgi, isegi mitte palavikuuimas, soninud pooltestki imepärastest armulugudest ja galantsetest seiklustest, millest siin kõneldi kõige tuntumate nimede kohta ja peenemaidki üksikasju varjamata. Kui eeskojas toimunu vapustas tema sündsustunnet, siis ootetoas sai tugevasti kannatada ta lugupidamine kardinali vastu. Oma suureks üllatuseks kuulis d’Artagnan, kuidas seal avalikult kritiseeriti poliitikat, mis hoidis kogu Euroopat hirmu all; samuti arvustati siin kardinali eraelu, millesse tungimise pärast paljud kõrged ja võimsad isandad olid karistada saanud: see suurmees, keda härra d’Artagnan vanem nii väga austas, oli härra de Tréville’i musketäridele pilkealuseks. Nad naersid tema kõveraid sääri ja küürus selga; mõned laulsid pilkelaule tema armukese proua d’Aiguilloni ja tema õetütre proua de Combalet’ kohta, kuna teised sepitsesid plaane hertsog-kardinali paažide ja kaardiväelaste vastu – d’Artagnan ei suutnud seda kõike uskuda.

      Kui aga mõnikord juhuslikult sattus kardinali pihta suunatud naljade ning pilgete sekka kuninga nimi, suleti justkui tropiga hetkeks pilkavad suud. Vaadati kõhklevalt ringi ja näidi nagu kahtlevat härra de Tréville’i kabineti seinte usaldatavuses; peagi aga viis mingi vihje jutu tagasi Tema Eminentsile ja siis möirati jälle täiest kõrist naerda ning ühtegi tema tegu ei jäetud valgustamata.

      “Need mehed pistetakse kindlasti kõik Bastille’sse ja puuakse üles,” mõtles d’Artagnan õudusega. “Ja mind kahtlemata ühes nendega, sest sellest hetkest peale, kui ma olen pealt kuulanud, olen ma kaassüüdlane. Mida ütleks küll minu isa, kes pani mulle südamele, et austaksin kardinali, kui ta teaks, ei viibin niisuguste paganate seas?”

      Seepärast on ütlematagi selge, et d’Artagnan ei julgenud jutuajamisest osa võtta: ta ainult kuulas, silmad pärani ja kõrvad kikkis, pingutades kõiki viit meelt, et mitte midagi kaotsi ei läheks. Ja kuigi tal olid isa õpetussõnad meeles, tundis ta siiski, et tema maitse ja loomus sunnivad teda pigemini kiitma kui hukka mõistma ennekuulmatuid asju, mis siin sündisid.”

      Kuna keegi härra de Tréville’i õukondlastest d’Artagnani ei tundnud ja teda nähti siin esmakordselt, siis tuldi temalt pärima, mida ta soovib. D’Artagnan esitles ennast väga alandlikult ja rõhutas, et ta on härra de Tréville’i kaasmaalane, ning palus küsimuse esitanud kammerteenrit, et too paluks härra de Tréville’ilt lühikest audientsi, mida viimane kergelt üleoleval toonil lubas parajal hetkel edasi öelda.

      Esialgsest jahmatusest pisut toibunud, hakkas d’Artagnan meeste riietust ja nägusid veidi lähemalt silmitsema.

      Kõige elavama rühma keskel seisis pikk kõrgi ilmega musketär, kelle kummaline riietus üldist tähelepanu äratas. Hetkel ei kandnud ta univormi, mis muide polnudki rangelt kohustuslik sel piiratud vabaduse, kuid ulatusliku sõltumatuse ajastul; ta kandis kulunud ning luitunud taevakarva sinist kuube ja selle peal kuldtikandiga kaunistatud suurepärast mõõgarihma, mis sätendas nagu veepind heleda päikese paistel. Pikk karmiinpunane sametmantel langes elegantselt ta õlgadelt, paljastades ainult eestpoolt hiilgavat mõõgarihma, mille küljes rippus hiiglaslik rapiir.

      See musketär oli just tulnud vahiteenistusest, ta kaebas nohu üle ja köhis aeg-ajalt afekteeritult. Seepärast olevatki ta mantli ümber võtnud, nagu ta ümberseisjatele kinnitas, ja sel ajal kui ta üleolevalt kõneles ja põlglikult vurre keerutas, imetlesid kõik vaimustusega tema kuldset mõõgarihma, d’Artagnan muidugi rohkem kui keegi teine.

      “Mis parata, mood nõuab,” ütles musketär. “Ma tean, see on narrus, aga see on mood. Liiatigi, millegi peale peab ju oma vanemate pärandust kulutama.”

      “Jäta, Porthos!” hüüdis üks juuresolijatest. “Ara püüa meid uskuma panna, et võlgned selle mõõgarihma isalikule heldusele: said selle kahtlemata tollelt looritatud daamilt, kellega sind möödunud pühapäeval Saint-Honoré värava juures nägin.”

      “Ei, tõepoolest, annan oma aadliku-ausõna, et ostsin mõõgarihma ise, oma raha eest,” vastas too, keda Porthoseks oli nimetatud.

      “Muidugi, täpselt nii, nagu minagi selle uue kukru ostsin,” sõnas teine musketär, “raha eest, mis mu armuke eelmisel õhtul vanasse kukrusse oli pistnud.”

      “Tõesõna,” ütles Porthos, “maksin selle eest kaksteist pistooli.”

      Imetlus kasvas kahekordseks, kuigi kahtlused ei haihtunud.

      “Eks ole tõsi, Aramis?” küsis Porthos kolmanda musketäri poole pöördudes.

      Too musketär oli küsija täielik vastand: ta võis olla vaevalt kahekümne kahe või kahekümne kolme aastane nooruk, naiivse ja leebe näoilmega, mustade mahedate silmadega, roosade sametiste põskedega – otsekui sügisene virsik. Ta peened vurrud joonistasid ülemisele huulele täiesti sirge joone; ta kartis lasta kätel vabalt rippuda, et nende soonekesed verd täis ei valguks, ning aeg-ajalt näpistas ta oma kõrvalesti, et nende õrna ja läbipaistvat puna alal hoida. Harilikult kõneles ta vähe ja aeglaselt, kummardas sageli, naeris hääletult, paljastades oma ilusaid hambaid, mille eest ta võrdselt välimuse hoolt kandis. Sõbra küsimusele vastas ta peanoogutusega.

      See vastus näis hajutavat lõplikult kõik kahtlused mõõgarihma suhtes: seda imetleti veelgi, kuid enam sellest ei kõneldud. Mingi kiire mõttepöörde tõttu leidis jutt järsku uue kõneaine.

      “Mida arvate Chalais’ tallmeistri räägitud loost?” küsis keegi teine musketär, ilma otseselt kellegi poole pöördumata, sest küsimus oli mõeldud kõigile juuresolijaile.

      “Mis ta siis rääkis?” küsis Porthos kehkjalt.

      “Ta räägib, et nägi