Kolm musketäri. Alexandre Dumas
te teate seda väga hästi, Porthos,” tähendas Aramis, “jutustasin teile ju ise eile õhtul. Ei maksa sellest nüüd enam rääkida.”
“Ei maksa enam rääkida! – see on siis teie arusaamine asjast! Ei maksa enam rääkida! Susi teid söögu! Küll teie aga muudate kiiresti oma arvamusi! Mõelge ometi! Kardinal laseb jälitada üht aadlimeest, laseb mingisugusel reeturil, teeröövlil, võllaroal tema kirjad ära varastada. Selle spiooni abil ja äravõetud kirjavahetuse põhjal laseb ta Chalais’l pea maha raiuda rumalal ettekäändel, nagu oleks ta tahtnud kuninga tappa, et kuningannat Monsieur’ga2 laulatada. Keegi ei teadnud sellest mõistatuslikust loost midagi, eile teie teatasite meile sellest meie kõigi suureks rahulduseks ja kui me nüüd täna oleme ikka veel sellest uudisest täiesti jahmunud, ütlete te, et ei maksa sellest enam rääkida!”
“Räägime siis pealegi, kui te seda soovite,” lausus Aramis kannatlikult.
“Oleksin mina vaese Chalais’ tallmeister, tuleks sel Rochefort’il minuga raske silmapilk üle elada!” hüüdis Porthos.
“Ja teil tuleks veeta raske veerandtund Punase Hertsogiga,” sõnas Aramis.
“Oo! Punane Hertsog! Braavo, braavo! Punane Hertsog!” hüüdis Porthos käsi plaksutades ja pead noogutades. “Punane Hertsog – milline hurmav nimi! Olge mureta, küll mina juba selle lendu lasen. On Aramis aga vaimukas! Kui kahju, et te ei ole järgnenud oma kutsumusele, mu kallis! Kui suurepärane abee teist oleks saanud!”
“See on ainult lühiajaline viivitus,” vastas Aramis. “Ühel päeval saan ma selleks. Te teate, Porthos, et just sel eesmärgil ma teoloogiaõpinguid jätkangi.”
“Ta teeb, nagu ütleb,” lausus Porthos. “Varem või hiljem ta seda teeb.”
“Varem,” vastas Aramis.
“Ta ootab veel ainult ühte, enne kui tõmbab uuesti selga preestrikuue, mis tal musketäriunivormi taga ripub, lisas üks musketäridest.
“Ja mida ta siis ootab?” küsis teine.
“Ta ootab, kuni kuninganna Prantsusmaa kroonile pärija kingib.”
“Ärge naljatage niisuguste asjadega, härrad!” ütles Porthos. “Jumal tänatud, kuninganna on alles aastais, mis seda lubavad.”
“Räägitakse, et härra Buckingham olevat Prantsusmaal,” jätkas Aramis pilkava naeratusega, mis andis sellele näiliselt süütule lausele teravalt kahemõttelise tähenduse.
“Aramis, mu sõber, seekord te eksisite,” katkestas teda Porthos. “Teie teravmeelitsemise maania viib teid alati üle igasuguste piiride; kui härra de Tréville teid kuuleks, läheks teil nende sõnade pärast haprasti.”
“Kas teie tulete mind õpetama, Porthos!” hüüdis Aramis ja tema mahedates silmades välgatas midagi.
“Mu kallis, olge kas musketär või abee. Olge üks või teine, aga mitte mõlemad korraga. Mäletate, Athos ütles teile alles hiljuti: te kipute sööma mitmest nõust korraga. Oo, ei maksa vihastuda, ma palun teid, see oleks asjatu. Te teate ju, missugune kokkulepe on minu, Athose ja teie vahel. Te käite proua d’Aiguilloni juures ja austate teda; te suhtlete proua de Chevreuse’i onutütre proua de Bois-Tracyga, kes kuulu järgi teie vastu väga armuline olevat. Oo, jumala pärast, ärge kõnelge teistele oma õnnest, keegi ei nõua teilt teie saladusi, igaüks teab, et olete väga diskreetne. Kui te aga juba kord nii diskreetne olete, siis kasutage seda ka Tema Majesteedi suhtes, pagan võtaks! Rääkigu kardinalist ja kuningast, kes tahab ja kuidas soovib, kuninganna on aga püha, ja kui temast kõneldakse, siis tuleb kõnelda ainult head.”
“Porthos, hoiatan teid, te olete ennast täis otsekui Narkissos. Te teate, et ma vihkan moraali, välja arvatud ainult siis, kui Athos seda jutlustab. Teil aga, mu kallis, on selleks liiga uhke mõõgarihm, et te niisuguses asjas tugev võiksite olla. Mina hakkan abeeks siis, kui see mulle sobib; senikaua olen ma musketär. Musketärina ütlen ma seda, mis mulle meeldib. Praegusel hetkel meeldib mulle öelda seda, et te käite mulle närvidele.”
“Aramis!”
“Porthos!”
“Härrad, härrad, jätke ometi järele!” hüüti ümberringi.
“Härra de Tréville ootab härra d’Artagnani,” ütles teener kabineti ust avades.
Nende sõnade juures, mille lausumise vältel uks oli lahti, jäid kõik vait, ja keset üldist vaikust sammus noor gaskoonlane läbi ootetoa ning astus musketäride kapteni tööruumi, ise ennast kogu südamest õnnitledes, et tal õnnestus õigel ajal pääseda selle veidra tüli lõpu nägemisest.
III
AUDIENTS
Härra de Tréville oli sel hetkel väga halvas tujus. Siiski tervitas ta viisakalt noormeest, kes tema ees peaaegu maani kummardas. Ta vastas naeratusega tervitusele, mille bearni aktsent talle omaenda noorust ja kodukohta meenutas – kahekordne mälestus, mis paneb naeratama igasuguses vanuses inimese. Ent kohe seejärel lähenes härra de Tréville eestoale ja tegi d’Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama asub. Härra de Tréville hüüdis kolm korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni:
“Athos! Porthos! Aramis!”
Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea, kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak, ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d’Artagnani, kes pidas neid mehi pooljumalusteks ja nende pealikku kõigi välkudega relvastatud Olümpose Jupiteriks.
Kui mõlemad musketärid olid sisse astunud ja uks nende järel sulgunud, kui eestoas jätkus uuesti sumin ning kõmin, millele musketäride kabinetti kutsumine oli uut kõneainet andnud, kui lõpuks vaikiv de Tréville kulmu kortsutades kolm-neli korda pikkade sammudega kabineti ühest seinast teise kõndis, möödudes Porthosest ja Aramisest, kes seisid kangelt ja tummalt nagu paraadil, peatus ta äkki otse nende ees ja mõõtis neid tigedal pilgul pealaest jalatallani.
“Kas te teate, mis ütles mulle kuningas!” kisendas ta, “ja alles eile õhtul. Kas te teate, mu härrad?”
“Ei,” vastasid mõlemad musketärid pärast hetkelist vaikust. “Ei, härra, me ei tea.”
“Aga ma loodan, et te osutate meile seda au ja ütlete meile,” lisas Aramis üliviisakalt ja kummardas armastusväärselt.
“Ta ütles, et tulevikus kavatseb ta valida oma musketäre kardinali kaardiväelaste hulgast!”
“Härra kardinali kaardiväelaste hulgast? Aga miks?” küsis Porthos ägedalt.
“Sest ta on arusaamisele jõudnud, et haput veinilaket on vaja hea veiniga värskendada.”
Mõlemad musketärid punastasid kõrvuni. D’Artagnan ei teadnud, kuhu kaduda, ja oleks meeleldi maa alla vajunud.
“Ja-jah,” jätkas de Tréville üha enam ägestudes, “Tema Majesteedil on õigus, sest ausõna, on tõsi, et musketärid mängivad õukonnas üsna haledat rolli. Eile õhtul kuningaga malet mängides jutustas härra kardinal kaastundlikul ilmel, mis mulle sugugi ei meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad – kardinal rõhutas neid sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis – , need kiitlejad, lisas ta, vaadates mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile õhtul mingis Férou tänava kõrtsis lärmanud ja tema kaardiväe patrull – mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda – oli sunnitud rahurikkujad arreteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Arreteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks, see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise valin endale mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui preestrikuub teile palju paremini istub?